Pärimus olgu argielu orgaaniline osa

Viljandi kultuuriakadeemia tudengid ja õppejõud näitavad oma peenrad ausalt ette ega püüa vaatajat üle kavaldada.

URMAS LÜÜS

Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku metallitöö eriala tudengite näitus „Taevavõlv“ „Disainiöö“ festivali aegu Helioses 13. – 18. IX, Tartu Barclay pargis 2. – 8. VIII ja Viljandi Laidoneri platsil 28. – 31. VII.

Tudenginäituse puuduste kõrval tuleb Viljandi puhul esile aga nende leidlikkus ja värskus. Kui New Yorgis kujunes välja juhunäituse formaat põhjusel, et ülerahvastatud loomeväljal lihtsalt ei jätkunud piisavalt professionaalseid institutsionaalseid pindu, kus oma töid eksponeerida, siis Viljandis oli kasutatud sellist formaati, et tungida otse melu südamesse.

Tudenginäituse puuduste kõrval tuleb Viljandi puhul esile aga nende leidlikkus ja värskus. Kui New Yorgis kujunes välja juhunäituse formaat põhjusel, et ülerahvastatud loomeväljal lihtsalt ei jätkunud piisavalt professionaalseid institutsionaalseid pindu, kus oma töid eksponeerida, siis Viljandis oli kasutatud sellist formaati, et tungida otse melu südamesse.

Heikki Leis

Võib kohe öelda, et „Taevavõlv“ on traditsiooniline tudenginäitus: kaootiline, lopergune, selgete tugipunktide ja läbivate joonteta – kõik meelevaldselt ühe suure motiivi alla kokku koondatud. Aga nii juba ükskord on ja ega tudenginäitust väga teisiti koostada annagi. Nii nagu lavakunsti noored peavad kõik saama koolietendustel võimaluse võrdselt särada ja end tõestada, peavad ka käsitöötudengid püünel ühtmoodi ruumi saama. Seetõttu on juba eos välistatud ka väljapaneku tehnilise ja ideelise taseme kommenteerimine.

Leidlikkus ja värskus. Tõnu Arraku noad on Eesti terasepise lipulaev ja ka maailmapildis vaieldamatu maiuspala. Nende kvaliteedis ja meisterlikkuses on võimatu kahelda, on ju Arraku noad lausa disainimuuseumide püsikogus. Sellel taustal võimendub paratamatult tudengite esimeste katsetuste iga lihvimata kriim ja lonkav vormiloogika, olgu neisse panustatud kui palju tahes hinge, armastust, higi ja verd. Ootamatu üllatusena on juhendaja Adolfas Šaulys välja pannud oma varased tudengitööd, mis istuvad valikusse ideaalselt. Viljandis näituse tarbeks ehitatud ümarate vitriinide abil olid grupeeritud meistri­klasside tehnoloogiliste ülesannete lahendused, aga ka kunstilisema ambitsiooniga tööd, et tutvustada peale tudengite loomingu ka õppekava omapära. Muinasaegsete arheoloogiliste leidude koopiad, kuhiksõled, mitmesugused helmed ja kuljused, noad, jaapanipärased mokumegane tehnikas kohrutatud vormid, galvanoplastika-eksperimendid, mõned naiivsevõitu nipsasjakesed, kunstiliselt tugevad taiesed, mis kannavad väärikalt välja ka elitaarsema maitsega galerii poodiumile paigutamise, ja sekka Aleksandria Heroni imeleiutiste interpretatsioonid. Virvarr, siuh-säuh, imestus, pettumus ja sõbralik muie vaheldumas iga sammuga.

Tudenginäituste paratamatute puuduste taaga kõrval tuleb rohkem siiski esile nende leidlikkus ja värskus. Kui New Yorgis kujunes välja juhunäituse formaat põhjusel, et ülerahvastatud loomeväljal lihtsalt ei jätkunud piisavalt professionaalseid institutsionaalseid pindu, kus oma töid eksponeerida, siis Viljandis oli kasutatud sellist formaati, et tungida otse melu südamesse.

Suur terasest merekonteiner mõjus Viljandis küll oma industriaalse vormiga rahvuslikku temaatikat ründavalt, kuid konteinerite kasutamine nii näitusesaali, eluaseme kui ka söögikohana on saanud sedavõrd igapäevaseks, et on juba pigem argise kui erilise hõnguga. Telliskivi loomelinnaku hipsterikoloonia meeleolu oli euroaluste ja tuunitud konteinerite esteetikaga väikelinna südamesse otsekui pealinna moodi tutvustama toodud.

Kuidas säilitada oma visuaalset keelt? Vahest kõige parema juhtlõnga Viljandis välja pandud näituse mõistmiseks andis kätte rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsini väljapanekut tutvustava teksti sissejuhatav lause: „Näituse korraldamine pärimusmuusika festivali raames aitab teadvustada muusi­kalise emakeele kõrval nn visuaalset emakeelt – sajandite kestel välja kujunenud ornamendi- ja tehnoloogiakasutust, mis laseb näidata meie pärimusliku kultuuri eri tahke ühtse tervikuna.“ Igal maalapil üle ilma on tuhandete aastatega kujunenud oma spetsiifiline visuaalne ja heliline keel. Kunagi tunti ühe piirkonna naised ära pelgalt seelikumustri järgi. Kõla- ja kirivöödesse punuti miskit märksa enamat kui lihtsalt muster: see oli krüpteeritud kood, mille mõistmiseks oli vaja tunda spetsiifilist tähendusvälja. Piirkonna siseringi pühendatutele kätkesid need teadmist, kes olen, kust tulen ja kuhu lähen. Nii nagu vanad mehed jutustasid poisikestele iga oma keha armi kohta loo, millest moodustus ta elu kroonika, nii oli ka mustritel oma narratiiv. Need moodustasidki paiga visuaalse keele.

Kui tänavu kevadel linastus Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil brasiilia õõvamärul „Sünged lood“ („As fábulas negras“, 2015), öeldi selle sissejuhatuseks, et seesuguse seesmiselt põleva asja oskavad teha vaid brasiillased. Ja tõepoolest: moodsasse gore-horror-teosesse oli tihedalt põimitud müstiliselt kätteandmatuid tegelaskujusid ja brasiilia folklooris figureerivaid ebardeid, kusjuures väikseimagi vihjeta peavoolus levinud stampidele või kujunditele. Puhas lõunamaine etno-horror, aga visuaalne keel oli jalustrabavalt eksootiline nagu Šveitsi pankurile suitsusaun koduõllega.

Rahvusliku käsitöö vaba areng. Seda eisenlikku omailma läksin otsima ka Viljandi noortenäituselt, s.o uhkust pärandi üle ja oskust integreerida oma jalge all krabisev kullaliiv praegusesse ühiskonda nii, et see ei mõju rudimendi või ämma kingitud vaasina, mida ei sünni ära visata. Tallinna vanalinn on juba matrjoškade armeele kaotatud, mistõttu on oluline, et rahvusliku käsitöö traditsioon ei sulguks pelgalt kaitsva muuseumiseina taha. Vastasel juhul jääb meie identiteedi löögijõuks vaid kadakapuust võinuga ja pudel Vana Tallinna. Traditsioonile toetuv käsitöö peab saama vabalt areneda. Kui pärimusmuusika kirjutada raamatusse ja keelata selle muutmine, siis see mandub ja kaob rahva mälust. Sama lugu on ka visuaalse keelega. Seda tuleb aktiivselt kasutada, muuta ja uuendada. On oluline, et rahvusliku käsitöö haridus pelgalt ei arhiveeri ega dokumenteeri, vaid integreerib need teadmised nüüdisdisaini ja ühiskonnaga. Pärimus peaks olema inimeste igapäevaelu orgaaniline osa, sest vaid siis kandub see edasi oma loomulikul moel.

Nii-öelda perifeerias on siiamaani säilinud ausus ja usutavus. Eestis on pärimuslikud universaalid nii sügavale põhjamudasse mattunud, et üleilmastumine pole jõudnud neid veel siledaks lihvida, neilt eripära võtta. Viljandi konteineris olid tudengid ja õppejõud oma peenrad ausalt ette näidanud ning mul ei tekkinud kordagi kahtlust, et keegi oleks millegagi mind vaatajana üle tahtnud kavaldada. Jääb vaid soovida jaksu ja õigete otsuste äratundmist, et viie aasta jooksul üles töötatud osakonna identiteet oleks jätkusuutlik ja leiaks ühiskonnas väärikat kasutamist. Kui ka Viljandi kooli lõpetaja ei jätka teed elukutselise meistri või kunstnikuna, on märksa olulisem see, et iga vilistlase näol on Eesti võitnud juurde ühe avaralt mõtleva ja osava inimese.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar