Paradoksaalne uus algus

ERMi uuel hoonel on multifunktsionaalne ambitsioon olla üheaegselt meelelahutuslik keskus, esemete kogum, brändi väljatöötaja ja laste töötubade paik ehk olla nii turistlik atraktsioon kui ka rahvuslikkuse kodu.

FRAN MARTÍNEZ

Arp karm / ERM

Arp karm / ERM

Arp Karm / ERM

Eesti Rahva Muuseumile on antud mandaat tuvastada, kuidas minevik oli kontekstualiseeritud ja esitatud, ühtlasi tuua esile ajaloolisi narratiive. Seda on tehtud väljaannete, väljapanekute ja ürituste ning iseäranis muuseumi uue hoone ja selle asukoha kaudu. Nii joonistatakse välja, mis on mäletamist väärt ja luuakse sellega kokkukuuluvuse tähendus, ühtlasi märgistades, kes on sisse arvatud ja kes välja jäetud. Seda topelt tegevuse – mäletamise ja unustamise abil.

Avatud mäluväli. ERM toimib traditsioonilise väravana selle juurde, mida on Eestis peetud ajalooliseks pärandiks, uus (välismaine) arhitektuuriprojekt haarab endasse aga ka endise Nõukogude sõjaväebaasi kui teistsuguse tähendusrikka pärandi.

Žürii otsustas üllatavalt projekti kasuks, kus muuseumihoone on asetatud endise Nõukogude sõjaväe lennuvälja lennuraja lähedusse ja toimib selle mõttelise pikendusena. Kolme noore arhitekti Dan Dorelli, Lina Ghotmethi ja Tsyoshi Tane kontseptsioon ignoreerib muuseumi rahvuslikku tähendust. Mälestused, mis tuli unustada, on tõstetud selle projekti abil uuesti esile. Võitnud projekti arhitektuuribüroo juhataja Dorell on põhjendanud, et neid inspireeris Berliini müüri linnaruumi integreerimise viis. Müüri ajaloolise tähenduse aktsepteerimine andis negatiivsetele assotsiatsioonidele positiivse tähenduse.

Ühe ajaloolise narratiivi ülendamise asemel kutsub mäluväli meenutama ajalugu polüfoonilisemalt ja avaramalt, vaadates ka lõpetamata projekte samamoodi tähenduslikult ja tervikut loovalt kui lõpetatuid. Paljudele aga, kes usuvad, et ERMi roll on määratleda eesti identiteet, valmistab mäluvälja avatus pettumuse. Nemad samastavad uue muuseumihoone praegusaegse arusaamaga eestlusest. Leidub ka neid, kes tunnevad, et praegune lahendus on alandav, sest alahindab eesti identiteeti ja isegi põlistab okupatsiooni.1 Paljud on väitnud, et muuseumis tuleks meenutada ainult ilusaid sündmusi ja selleks tuleks kasutada kindlaid sümboleid, praegune mäluvälja projekt aga ülistab okupatsiooni ja kisub lahti vanu haavu.2

Marek Tamm on märksa ratsionaalsemalt tunnistanud, et muuseumi ajalooline roll „eesti rahvuse loomisel“ rõhutab juba ise, et muuseumi enda identiteeti tuleb muuta, sest „rahvusluse kuldaeg on möödas“.3 Andres Kurg on toonud sellesse vaidlusesse lennuraja kui armi metafoori – armi, mis oli jäänud moderniseerimise ajast. Ta ütles, et ERMi ees seisab ajaloo jäädvustamise ja selgitamise ülesanne. Kure arusaamas peegelduvate sobivate ja mittesobivate elementide pinged mäluvälja projektis meenutavad iga kultuurilise mälu konfigureerimisel tekkivat dialektilist pinget.4

Lood eestlaste elust. Külastasin ERMi uut hoonet ja veel installeeritavaid näitusi koos ERMi avalike suhete juhi Kaarel Tarandiga 15. septembril. Hoonel on multifunktsionaalne ambitsioon olla üheaegselt meelelahutuslik keskus, esemete kogum, brändi väljatöötaja ja laste töötubade paik ehk olla korraga nii turistlik atraktsioon kui ka rahvuslikkuse kodu. Selline tegevuste potpourri tõendab ühtlasi ka politiseerimisest vaba olla sooviva institutsiooni paradoksi. Midagi pole parata, kommertslik tegevus on institutsiooni ellujäämise üks võimalus. ERM võiks toimida rahvusromantismi päikeseloojanguna, aga ta peab jääma ellu neoliberaalse ideoloogia ja kasinuse poliitika ajal. Nagu Tarand väitis, usub valitsus, et on teinud küllalt, kui ehitanud valmis uue hoone, ja ei pea enam rohkem panustama muuseumisse, et uue maja ideaalseks töös hoidmiseks saaks võtta tööle rohkem inimesi.

Kaks tundi Kaarel Tarandiga olid tõepoolest väga ilmekad, sest ta rääkis otsekoheselt ja veenvalt. Näiteks kordas ta kolm korda, et muuseumi peaülesanne ei ole esitada lõplikku tõde, vaid jutustada lugusid eestlaste elust. Ta lisas, et ERM ei taha olla ainult etnograafiamuuseum ja seetõttu on ka neil endil oma institutsiooni eesmärgi kohta eriarvamusi.

Keskne ekspositsioon on jaotatud kolmeks alaosaks: eesti rahvus, soome-ugri kultuur ning vabadus ja tehnoloogia. Nagu Tarand selgitas, käsitletakse selles muuseumis eestlaste – „mitte geneetiliste, vaid kultuuriliselt Eestisse kuuluvate inimeste“ elu, sest „traditsioonilistel vähemustel, nagu rootslased ja venelased, on oma muuseum olemas“.

Üks ERMi ees seisev väljakutse on, et XXI sajandil oodatakse selliselt institutsioonilt hästi palju erinevaid asju. Ta peab olema seotud globaalsete suundumustega, aga ka „taastama ja ühendama etnilises mõttes rahvustunnet“, sest „kuigi maailm on pärast viitkümmet suletuse aastat avanenud, peavad nad siiski kodus tegutsema“.5

Tuleviku formuleerimine. Andsin endale aru, et kui tahta kontekstualiseerida ERMi uut hoonet, tuleb selle institutsiooni rollist laiemalt rääkida. Nii otsustasingi küsida mõne kolleegi arvamust. Minu üllatuseks nii mõnedki neist tõdesid, et ERMi tulevikust rääkimine on raske ülesanne.

Mart Kalm (Eesti kunstiakadeemia): „Siin on unikaalne kogude ja maja kon­flikt. Samalaadsed rahvakunstikogud tekkisid juba XIX sajandil paljudes maades ja seetõttu on neile enamasti ehitatud valmis ka klassikalise arhitektuuriga muuseumid. Aga kuna Eesti on olnud väike ja vaene ning paljud suurte rahvuste arenguetapid on tulnud läbi teha hilinemisega, siis saigi meie maja valmis alles nüüd, sada aastat pärast õiget aega. Minu meelest on see väga põnev, tõesti intrigeeriv olukord. Eriti see, kuidas meie, s.t muuseumi sisu loov tubli kollektiiv ja eesti rahvas kui kasutajad selle üheskoos lahendame.“

Kai Lobjakas (Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum): „Rahvusmuuseum on üks laiema ja seega keerukama kontseptsiooniga muuseume, millega haakub lugematu hulk teemasid. Olles pärast sadat aastat ootamist ideaalsetes tingimustes, on ERM vastamisi ülesandega vastata hulgale erinevate huvidega sihtgruppidele, esitada küsimusi, selgitada intrigeerivaid ideid ja sümboleid. Välistest piirangutest peaaegu vabana saavad nad oma olemasolu kaudu pakkuda publikule ajakohase rahvusmuuseumi ideed. Tunnistan, et ei oska ette kujutada keerulisemat ülesannet.“

Olga Temnikova (Temnikova ja Kasela galerii): „Selline hiiglaslik hoone on väga inspireeriv. See illustreerib tõsiasja, et kui osatakse teha õiget kuluaari­poliitikat, on võimalik suruda läbi midagi nii irratsionaalset suuruse ja hiiglaslikku kontseptsiooni mõttes isegi meie mõistusliku protestantliku kapitalismi ajal. See paneb ka ennast tegutsema ja loodan, et meie kultuuriringkonnad võiksid sellest õppida, kuidas akumuleerida riiklikku investeeringut, ja aidata ehitada üles igati tervet rahvus­identiteeti.“

Rein Raud (Tallinna ülikool): „Muuseum kui niisugune ei ole XXI sajandil enam kaugeltki seesama, mis varasematel sajanditel, eriti tugevasti on muutused tabanud just neid suuri kogusid, millel on ambitsiooni osaleda identiteetide kujundamises ja säilitamises. On väga raske leida tasakaalu ahistava kultuurilise normatiivsuse, ideoloogiliselt „õigeks“ kuulutatud traditsiooni pühitsemise ja ka katkestuse vältimise, avatud juurelisuse vahel, aga viimaseta on inimesel väga raske mitte jätta oma subjektsust pelgalt globaalsete kultuuritööstuste kujundada. See oht ainult suureneb, kui ideoloogiline normatiivsus hakkab avatud juurelisuse üle domineerima, sest lubab rahvuse, tema ajaloo ja mineviku erastada agressiivse mütoloogia toel oma asja ajavate ksenofoobsete poliitiliste grupeeringute poolt ning kui nii läheb, hakkavad rahvuskultuurilised muuseumid teenima algsetele täpselt vastandlikke eesmärke ja võõrandama kriitiliselt mõtlevat osa pealekasvavatest põlvkondadest oma juurtest.“

Tiina Kirss (Tartu ülikool): „ERM on oma uues dünaamilises vormis elav põlvkondadeülene juurdepääs Eesti kultuurilisesse ajalukku, hõlmates ka rahvakultuuri, kus on sajandeid tallel hoitud oskusi ja kogemusi, mis nüüd on praktiliselt unustatud. Sellise visuaalse arhiivi abil saab kuulda eestlaste oma häält oma elulugusid rääkimas. Loodetavasti on see ka publiku ettekujutusele, kes kvalifitseerub eestlaseks, kes mitte, tõsiseks väljakutseks. Ühtlasi tuleb eesti kultuuri kontekstualiseerida austusega teiste soome-ugri rahvaste ajaloo vastu, panna vaataja eristama XX sajandi mütograafiat nende inimeste saatusest ning nende elu ja pärandit heidutavatest asjaoludest.“

Karsten Brüggeman (Tallinna ülikool): „Rahvusmuuseum ei tohi langeda populistlikku lõksu ja korrata mineviku suuri narratiive, olla vaid ühe grupi edulugu. Muuseum peab püüdma esitada transnatsionaalselt võimalikult objektiivseid lugusid, neid mitmekesiselt kontekstualiseerides.“

Maria Mälksoo (Kenti ülikool): „Eelkõige tuleb hoiduda ossifikatsioonist (pärandi ja mäluga tegelejatel on alati see risk) ja esitada dünaamilise eestluse ideed (nii publikule mõeldud hariduslike ürituste kui ka spetsiaalsete väljapanekute kaudu). Kui kogude ja ka kunstiteoste kaudu kujundada eestlaseks olemist, siis ei tohi unustada küsimust, mida tähendab olla meelelaadilt eestlane.“

Uus põlvkond. Eesti ühiskond on siiani jagunenud etnilise eripära ja ajaloolise mälu järgi.6 Seetõttu pole ime, et mineviku esitamisest on saanud võitlusväli.7 ERM on ehitatud üles traditsioonilisele ideele, mis põhineb eeldusel, et eesti kultuur ja identiteet on sajandeid eksisteerinud hirmu all nagu ohustatud tervik, mida tuleb mitte-eestlaste eest kaitsta. Selle tulemus on, et eesti identiteeti on portreteeritud turvaliselt, aga ka iga hetk plahvatava süütenöörina.8

Mineviku esitamise kaudu ei konstrueerita mitte ainult kokkukuuluvuse mõistet, vaid tuvastatakse ka põlvkondade hierarhia kui paralleelne protsess. Olen nõus Raili Nuginiga, et ajaloo olemuse määrab ka põlvkondade eristumine. Nõukogude aja ja laulva revolutsiooni meenutamine on võtmeküsimus, mille abil saab Eestis defineerida põlvkondade piiri.9 See, et sotsiaalsete süsteemides ja avalikes mõttevahetustes saavad sõna ainult need, kes on olnud kaasatud ja kasutatakse ainult võitjate sõnavara, aga tugevdab hierarhilist integratsiooni. Nõukogude aja meenutamine on ülimalt võimas „tähenduste tekitamise aparaat“.10 Komplikatsioon seisneb aga selles, et kuigi enamikul noortel inimestel ei ole isiklikke mälestusi elust Nõukogude Liidus või ka laulvast revolutsioonist (1991), on nende identiteet kujunenud siiski nende vanemate sugulaste, õpetajate ja poliitikute juttude ning muuseumides nähtu põhjal.11

Teine paradoks on, et Eestis on nii isiklik identiteet kui ka vabaduse kogemine määratletud vägagi mitut moodi, olles mõjutatud välismaistest suundumustest ja globaalsest võrgustikust. Globaalne on integreeritud rahvuslikku, kujundades ümber mittestabiilseid vanemaid hierarhiad ja skaalasid. Lapsepõlvest kaasa tulnud sündmused ja materiaalsus mõjutavad otseselt identiteedi konstrueerimise ja sotsiaalse kohustuse protsesse. Arutlused identiteedi üle rõhutavad voolavust ja komplekssust kontrastina essentsialistlikele reduktsioonidele.

Oma etnograafilistes uurimustes olen rõhutanud paradigmade paljusust, kultuurilisi referentse ja ajalisust Eestis, mis eksisteerivad koos ning on loodud sõltuvalt põlvkonnast ja rahvusest. Eesti praeguse noore põlvkonna suhe minevikku erineb nende vanemate omast. Noored inimesed ei otsi õigustust minevikust ja on oma identiteedi konstrueeri­misel märksa mitmekesisemad (see ei tähenda aga progressiivsust). Uus põlvkond ei mäleta nõukogude aega ja ei ole huvitatud järgimast mineviku hegemoonilist representatsiooni, mis on Eestis varem välja kujunenud. Seetõttu on põlvkonna vahetumisel nõukogude aja mälestuste mõju konventsionaalsetes väärtustes kaotamas oma võimu.

Mitte kaua aega tagasi pani ERMi direktor Tõnis Lukas, kes on tuntud avaliku moraali ja eestluse kohta käivate järskude seisukohtade poolest, ette pidada neid inimesi, kes on Eestist viimasel ajal mujale elama läinud, „mugavus- ja lodevuspagulasteks“.12 Gustav Kalm vastas tema arrogantsele arvamusele, et kui naaberriigis Soomes on palgad mitu korda suuremad kui Eestis, siis on ju mõistetav, miks paljud eestlased on otsustanud emigreeruda. Kuigi Kalm läks kaugemale ja tõi esile põlvkondadevahelise erinevuse: „Tõnis Lukase ja tema põlvkonna tähtsaimaks eesmärgiks oli võitlus Eesti iseseisvuse eest. Sellises töö patriootilises instrumentalistlikus visioonis ei peetud välismaal tehtud tööd, mille eesmärk oli ise paremini elada, õigeks tööks. Erinevalt Lukase põlvkonnast, kes on sündinud ja kasvanud üles nõukogude korra ajal, on praegune noorus kasvanud üles iseseisval maal. Isegi siis, kui ta teab sellest võitlusest, on Eesti iseseisvus midagi, mis on talle antud – reaalsus, kus ehitada üles oma elu ja võidelda igapäevaste materiaalsete raskustega.“13

Paljurahvuselistes ühiskondades, iseäranis, kui neil on olnud eriline ajalugu, on rahvuslike sümbolite valimine, iseäranis radikaalsete poliitiliste murrangute järel, tõeline väljakutse. Et saada üle ülemineku tingimustest, on vaja, et ühtsuse ja mitmekesisuse sotsiaalne konstruktsioon – identiteet oleks mitmehäälne, austaks avatust ja kohtaks „Teist samas kohas ja samal ajal“, nagu on sõnastanud Johannes Fabian.14 Olen nõus Maarja Saarega, et kui rääkida integratsioonist, siis ei pea olema kaasatud mitte ainult identiteet, vaid ka kohad, mida kujutatakse ette mitte-Eestina.15 Et tõeliselt käsitleda integratsiooniga seotud küsimusi, suunata Eesti ühiskond kaasavuse ja erinevustest hoolivuse teele, tuleb eestlaslikkus uuesti raamistada.

Tõlkinud Reet Varblane

1 Hallas-Murula, Võidutöö tekistas masendust – Postimees 17. I 2006.

2 P. Runnel ja P. Pruulmann-Vengerfeldt (toimetajad), Democratising the Museum. Peter Lang, 2014.

3 www.museumcompetition.org/en/museum

4 A. Kurg, Hoolikalt polsterdatud arhitektuurivaidlus. – Eesti Ekspress, 25. I 2006.

5 P. Runnel ja P. Pruulmann-Vengerfeldt (toimetajad), Democratising the Museum. Peter Lang, 2014, lk 330.

6 K. Brüggemann ja A. Kasekamp, The politics of history and the „war of monuments“ in Estonia. – Nationalities Papers 36 (3), lk 425–448.

7 A. Kasekamp, A History of the Baltic States. Basing­stoke Palgrave Macmillan, 2010.

8 M. Kuus, Banal huntingtonianism: Civilizational geopolitics in Estonia. – The Return of Geopolitics in Europe? S. Guzzini (toim) Cambridge Cambridge UP, 2014, lk 174–191.

9 R. Nugin, The 1970s: Portrait of a Generation at the Doorstep. Tartu Tartu UP. P, 2015, lk 119.

10 R. Nugin, Social Time as the Basis of Generational Consciousness. – Trames 14 (64/59), 2010, lk 342–366, lk 356.

11 M. Maruste, From battlefields to playgrounds: Ethnic and national identity of the children of freedom. – Playgrounds and Battlefields. F. Martínez and K. Slabina (toimetajad) Tallinn Tallinn UP, 2014, lk 407–425.

12 T. Lukas, Praegused Eestist lahkujad on mugavus-ja lodevuspagulased. – Uudised. ERR, vaadatud 15. IX 2014.

13 G. Kalm, The age of comfort migrants. – Hopeless Youth! F. Martínez ja P. Runnel (toimetajad). ERM, 2014, lk 91–94, lk 93.

14 J. Fabian, Time and the Other: How Anthropology Makes Its Object. New York, Columbia UP. P, 1983, lk 165.

15 M. Saar, Reconfiguring Nation and Diaspora: Self-Identifying Estonians in Estonia as a Diaspora. Magistritöö, Wisconsini ülikool, 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar