Panna kokku ja harutada lahti

Piibe Piirma

„Ars Electronica” suur pilt „Ars Electronica” festival Linzis 30. VIII – 3. IX. Septembrikuiselt soojas Austria linnas Linzis leidis aset järjekordne uue meedia kunsti festival „Ars Electronica”. Linn, mille imagot mõjutab oluliselt sealne teaduskeskus, nimetab ennast tehnoloogilise kultuuri keskuseks, tänavuse festivaliga „Suur pilt – uue maailma uued visioonid” püüti seda taas edasi anda. „Linz muutub/muudab” („Linz verändert”) on selle linna värskeim hüüdlause, „Ars Electronica” tõttu see kahtlemata nii ka on. Festivali on korraldatud 1979. aastast peale, tänavusele esitati 3674 kunstiprojekti 72st riigist üle maailma. Aegade jooksul paika loksunud struktuur ja teada-tuntud korraldajad on taganud kvaliteetse ürituse: aktsioonide, näituste, konverentside ja kõige muu tihedus ja kattumine tõestas ürituse olulisust ja mitmepalgelisust, aga ka etableerumist. Festival jagunes rohkete näitusepaikade, kontserdisaalide ja seminariruumide vahel, festivaliürituste kontsentreeritus nõudis süüvimist, suurt otsustusvõimet mõnestki olulisest asjast loobumiseks ja vastuvõtlikkust. „Ars Electronica’l” jagatakse Kuldse Nike auhindu juba aastaid, seekord auhinnati kunstiprojekte viies kategoorias: arvutianimatsioon ja film, digitaalmuusika ja helikunst, interaktiivne kunst, hübriidne kunst ja alafestivali „Alla 19aastane, loo oma maailm” („U 19-create your world”) spetsiaalne noortele mõeldud uute ideede auhind.

„Avatud meel ja oskus maailma asju tajuda mitmeti, näha ümbritsevat nii, et ei olda ise kõige keskmes” oli festivali arutelude peamine mõte. Oleme alles uue alguses, mitte keskel, seetõttu on tervikpildi mõistmine oluline, enne kui see taas osakesteks lahutatakse.

Mitmetes diskussioonides, millest võtsid kunstnike kõrval osa tuntud reaalteadlased, kõlas ikka ja jälle vana mõte, et tervik on enam kui osakeste summa, osakesed oleme meie, kes peame selle terviku suhtes avatud olema. Olgu siis silmas peetud üleilmset võrgustumist või poliitilisi, majanduslikke ning ühiskondlikke muutusi. Samuti olgu hoomatud võimalikud tulevikustsenaariumid, mis on mõjutatud pigem teaduse arengust kui poliitikast või regioonide eluolust. Teadussaavutused, mis mõjutavad meie elu aina suuremal määral, pole omakorda mitte niivõrd geeniuste ja üleõppinud taibude, kuivõrd inter- ja transdistsiplinaarsete uurimisgruppide kätes. Maailma, mille mõistmine muutub aina komplitseeritumaks, ei tule peljata, vaid aina enam uurida. Käsitledes loovalt universumit või DNAd, saame kõik tulevikku panustada, kui vaid suudame välja murda oma harjumustest ja traditsioonilisest mõttelaadist. Võib-olla ei suuda me kõik mõista antiainet nagu CERNi teadlased,1 kuid see pole piisav põhjus huvi kaotamiseks teaduse vastu. Saame kasutada oma tööks vajalikke meetodeid, arendada maailma, osaleda olulistes protsessides, mitte jääda passiivseteks pealtvaatajateks. Pelg, et uks teadusse on suletud, sest uksepakk on liiga kõrge, on tänapäeval põhjendamatu. Kui laps vaatab ookeani ja küsib, miks see on nii sinine või kuidas liblikas lendab, tähendab see juba teaduslikku mõtlemist. Neile küsimustele järgnevad täpsustavad tähelepanekud, teatmekogude-õpikute uurimine, nähtuste konteksti ja omavahelistesse suhetesse paigutamine. Praegusaegsed mobiilsed vahendid ning ühismeedia pakuvad võimalust nii füüsiliselt kui emotsionaalselt suhestuda paljude teadusprotsessidega, soodustades seeläbi teadmiste arengut kõikvõimalikul moel. Teadus on avatud, iga väike idee võib olla „suure” algus. Informaatikateadlase Johan Bolleni (Belgia/USA) meelest on hiire närvisüsteemi ja universumi visuaalne simulatsioon uskumatult sarnased.

Kohtasin muidugi ka üliskeptilisi suhtumisi, mille põhiargumendiks oli asjaolu, et kunstnikud, kellel põhiteadmised bioloogiast, füüsikast või matemaatikast puuduvad, peaksid ennekõike neid põhjalikult tudeerima, enne kui kaasa rääkima kipuvad. Samuti poliitiline areng, mis meid pigem maailmalõpu kohta küsima suunavad. Äkki on „suur pilt” siiski hoopis „suur vend”? Me ei saa omaenese aju ilmselt iialgi läbilõhki tundma, pigem riskime andmelekete ja pahatahtlike mõttelugemistega (saksa matemaatik Gabriele Lohman). Siiski, optimistlikult tulevikku vaatava festivali kontekstis jäid sellised kahtlused üksikuiks hüüdeiks, lootust käesoleva aja ja positiivse tuleviku osas need arvamused eriti ei kõigutanud. Hirm on kõige viletsam arengu motivaator ja tuleneb teadmatusest, mitte teadmistest.

Olulisim ja huvipakkuvaim suund paistab olevat sünteetiline bioloogia, mis pakub nii teadlastele kui ka kunstnikele ettearvamatuid radu, huvitavamad olid minu arvates seotud hübriid- ja biokunstiga. Ameerika geeniteadlane George M. Church arutles oma ettekandes just sellesuunalise tuleviku üle. Sünteetiline bioloogia lubab meil unistada kunstist, mille puhul kasutame maailmasuurust lõuendit, et maalida väikeste aatomite mõõdus pintslitega, meie ümber sagivad nanorobotid, kõrgtehnoloogiliste sensorite ja inimloogika kombinatsioon. Me ei lepi geneetilise paratamatuse ja haigustega, pikendame oma eluiga, sest DIY-bio2 liikumine tõstab jõudsasti pead.

Joe Davis, selleaastase festivali võitja hübriidse kunsti kategoorias, on suur staar, kellel kujutlusvõime ja hullude ideede genereerimisega probleemi ei ole. Mississippist pärit ühe tehisjalaga endine mootorrattamehaanik, nagu ta end ise nimetab, kõndis 30 aastat tagasi Ameerika juhtivasse tehnoloogiainstituuti (MITi) ja päris politsei kohalekutsumisest hoolimata aru, miks ei ole tema korduvaid maailmapäästmise plaane tõsiselt võetud ega vastatud tema rohketele kirjadele, mis ta sellesse teadusasutusse on lähetanud. Täna tunneme teda kui tunnustatud hübriidkunsti pioneeri, kelle hullud ideed kõiki imestama ja vakatama panevad. Seekord esitleti OKi keskuses küberkunsti näitusel mitmeid tema töid, auhinna pälvis „Bakteriraadio”, mille põhiidee seisnes kõikvõimalike distsipliinide sidumises. Molekulaarbioloogia, bioinformaatika, lasertehnoloogia, astronautika ja telekommunikatsioon olid ühendatud humoorikasse projekti, mis näitas selgelt, kui avaralt on võimalik loominguliselt mõelda. „Bakteriraadio” ühendab endas bioloogilisi meetodeid, mis inimkonna heaks tööle rakendatuna ja digitaalse vahejärgu raadiolainete edastamise elimineerib. Joe Davis küsib, miks olukorras, kus muu elusloodus on kõrgtehnoloogiliste vahenditeta võimeline lihtsaid ühendusi looma, peame meie nii keerulisi süsteeme kasutama, et universumis aegade algusest olemas teid leida? Või miks me ei käsitle kogu maailma numbrite abil (Joe Davise töö „Polütraktor”)? Muidugi ei ole Joe Davise idee Petri tassis raadiolained püüda või uue joonlaua kaudu maailma ümber korraldada nii lihtne, kui käesolevat kirjeldust lugedes võib tunduda. Praegu on proteiinide kaudu leviva raadiovõrgu idee vaid hüpoteetiline, prototüübi tasemel kallis ja energiamahukas ning reaalteadlased peavad seda hullumeelseks, kuid kui hinnata Joe Davise tegemisi kunsti- ja „Ars Electronica” festivali optimistlikus ja kõrgteadust usaldavas kontekstis, siis viivad tema ideed mõttelõnga edasi küll.

Eestlasena oli „Ars Electronica” festivalil sel korral eriti uhke olla. Võitis ju esimese kaasmaalasena interaktiivse kunsti kategoorias Kuldse Nike peaauhinna Timo Toots oma teosega „Memopol”. Tema töö osutus valituks rohkem kui 500 selles kategoorias esitatud teose hulgast.3 Ehkki publik Linzis meie e-riigi olemust mõista ei pruugi (ID-kaardi mitmefunktsioonilisus meie maal ei ole Austrias sugugi kõigile arusaadav ja nii arutelud kui ka selleteemaline kriitika jäävad paljudele võõraks), tekitas „Memopol” näitust külastanuis rõõmsat elevust ja kriitilist suhtumist oma andmete esitamisse kohtasin harva. Kuna viibisin Linzis pikemat aega ka pärast festivali, oli rõõm tõdeda, et huvi näituse ja just „Memopoli” vastu oli endiselt suur. OKi keskuses oli just see installatsioon nädala pärast üks vähestest, mille uksel tuli järjekorras seista.

Käsitletavaid suundi ja teemasid oli tõesti väga mitut sorti, teadusega ühendas neid üsna palju aspekte. Osas teostes oli kasutatud kõrgtehnoloogiat etenduse loomiseks (Samson Youngi non-performance „Ma mõtlen ruumis, mis erineb sellest, kus sa kuuled sellest nüüd” („I am thinking in a room, different from the one you are hearing it now”, Hongkong), teistes oli tegu poeetilise teadusihalusega ja meelelahutusliku muinasloo jutustamisega (Agnes Mayer-Brandise „Kuuhane analoog: lunaarse migratsiooni linnu varustus” („Moon Goose Analogue: Lunar Migration Bird Facility”, Saksamaa), kolmandates aga tõsiteadusega seotud hullumeelsete ideedega (lisaks Joe Davise elutööle nt Markus Kayseri „Solarise sette projekt” („Solar Sinter Project”, Saksamaa) ja palju muud huvitavat. Ka robootika ja inimese-masina suhted olid taas aktuaalsed, nimetagem vanameistri Hiroshi Ishiguro aastatepikkust tööd robootika vallas, tema Androidid, Telenoidid, Elfoidid, Hugvied ja teised tegelased on „Ars Electronica” keskuse muuseumi tõmbenumbriks ka pärast festivali lõppemist. Iseküsimus, kas inimnäolised, kallistatavad ja nunnud robotid meile pärast superviimistletud disaini ja teadmist tehiselukate olemasolust ka pikemas plaanis huvi pakuvad. Robootikale ja jälgimisühiskonnale viitas ka Linzi moodsa kunsti muuseumis Lentoses eksponeeritud jaapani kunstniku Seiko Mikami näitus „Koodi iha” („Desire of Codes”), mis esteetilise viimistletuse, aga kontseptsioonide lihtsuse juures meenutab kümme aastat tagasi toimunud interaktiivse kunsti näitusi, kus kõrgtehnoloogilised nipid kunstnikumõtet pärssima kippusid, ükskõik, millist filosoofiat neile siis tekstide kujul külge ka ei poogitud.

Kahe sõnaga tuleb mainida ka animatsioone, mis aastate vältel on festivalil kindlal kohal seisnud. Seekordne peaauhind on omamoodi kummardus vanameister Alfred Hitchcockile. Jeff Desomi (LU) „Tagumise akna tsükkel” („Rear Window Loop”) on oskuslikult kokku seatud videotükk, mis animatsioonikategooria Kuldse Nike koju viis. Tegemist oli tõeliselt nauditava 20minutise animaetendusega, kus Hitchcocki 1950ndate klassikanopete najal ühe sisehoovi elu jälgitakse.

Mis veel? Muidugi telekommunikatsioon, suhtlusvõrgud ja -pilved ning lihtsalt koostegemise rõõm – midagi kõigile. „Voestalpine ABC-Klangwolke ” oli sedakorda 1979. aastast pärit suure linnarahva peo traditsiooni idee rakendamine festivali tehnoloogiast pungil vankri ette. 1. septembril Doonau parki saabunud ligi 90 000 inimest nautis võimast valgus- ja helimängu, peo ettevalmistamisse kaasati rahvahulgad juba päevi varem: kõik soovijad said endale suured LED-lampide ja spetsiaalsete raadiovastuvõtjatega varustatud papist tähed meisterdada. Spetsiaalsetes töötubades tehtud tähtede hulgast sai endale sobiva ja selle ka vastavalt dekoreerida. Ligi 5000 täheskulptuuri pandi muusika rütmis valgust plinkima, raadiovastuvõtjate abil, mille tarvis oli loodud spetsiaalne programm, sai loojate idee ja muusika kohaselt mõnusa etenduse vormida. Täheomanikud ilmutasid loovust kõikvõimalikul moel, moodustades sõnu ja lauseid, mille tähendus oli projekti autoreile (idee Hideaki Ogava ja Emiko Ogava) suureks üllatuseks (nt „Vabasta Pussy Riot”, „Me armastame sotsiaalset võrdsust”). Tehnoloogia vastu ükskõiksetele oli tegemist toreda show’ga, sügavuti huvitatutele oli see mõjukas idee, kuidas suhtlusmeedia abil inimesed kokku kutsuda ja ühise idee nimel koos tegutsema panna. Kokkuvõtteks võin öelda, et kogemus oli tõepoolest võimas. Lisaks tähestikuaktsioonile esitas „Ars Electronica” teaduskeskuse meeskond oma uusima uurimisobjekti esimest toimivat prototüüpi, mida nimetatakse nende leiutatud uue terminiga spaxel’iks. See on kombinatsioon sõnadest „space” ja „pixels” ning tähendab arvutite programmeeritud valguslahendust, mille moodustavad pisikestele kvadrokopteritele ehk robotkopteritele kinnitatud valgustäpikestest koosnevad öötaevasse manatud pildid. Pikaajalise töö tulemusena on „Ars Electronica” juurde kuuluva FutureLabi loovjõud loonud võimaluse taevasse ülisuuri 3D-pilte moodustada. Seekord osales visuaalses etenduses vaid pisut üle 40 punktikese, kvadrokopteri. Pikemas perspektiivis ei ole sugugi võimatu, et me ei vaja oma suurürituste visuaalseks ilmestamiseks enam projektsioone ega ekraane: etendused toimuvad ilmaruumis ja kujutised muutuvad aina uhkemaks. (Eespool mainitud tehnoloogiat on kirjeldatud ka FutureLabi viimases teadusartiklis „Spakslid, pikslid ruumis. Ruumilise esitamise uus viis” („Spaxels, Pixels in Space. A novel mode of spatial display”).4

Küsimusele, mida Linzis, nähtu ja kogetu laiemas kunsti mõttes võiks tähendada, on esmapilgul raske vastata. Kunsti mõttes tähenduslike projektide ja tehnoloogiliste trikitegemiste või klanitud disainiobjektide veelahe on olemas ja tõsiseltvõetavate ideede kõrval kohtab teoseid, mida ka mitmekordsel uurimisel lõpuni ei mõista. Kuid kahtlemata tuleb teadus- ja tehnoloogilist arengut silmas pidades aktsepteerida, et igaüks on selle maailma osa ja teaduse arengu tähtsust on raske üle hinnata. „Ars Electronica” optimistlik alatoon nõuab kahtlemata nii mõneski osas väga kriitilist meelt, sest unistamine on ilmselgelt lihtsam kui teaduse ja kunsti ühendamine, mis ju juba XIX sajandil otsustavalt üksteisest lahku löödi. Minu arvates tõstatas toimunu rohkem küsimusi, kui andis vastuseid ja suurt pilti ma kindlasti kokku ei saanud. Ometi usun, et optimistlik meelelaad ja siinse teadlaskonna usk tulevikutehnoloogiatesse viib uue meedia kunstisuunda edasi ja „Ars Electronica” kui tähelepanuväärne meediakunstifestival võib julgelt sel suunal jätkata. Seega tehkem teadust, sest see on meie kultuur nii praegu kui ilmselt ka tulevikus!

Nädala pärast on Linzist saanud taas turismilinn, mis tiksub oma rahvarohkes rütmis, mille tänavatel voolab ohtrasti rahvast, kes kohtuvad, et veini ja kohalike farmerite põllusaadusi mekkida. Kõrgteaduse ja uue aja kunsti ideed on tõmbunud tagasi „Ars Electronica” keskuse kõrgusse küündivate klaasseinte vahele ja maailm pöörleb oma tavapärase rütmi ja geograafilise telje kohaselt ikka vanamoodi edasi.

1 CERN – Euroopa aatomiuuringute organisatsioon, mis on avanud kunstnike ja teadlaste koostöö huvides hiljuti oma uksed ka kunstnikest residentidele. Esimene resident Julius von Bismarck (Saksamaa) töötas CERN is „Collide@CERN” residentuuriprogrammi raames sel aastal, järgmine resident valitakse soovijate hulgast välja juba septembrikuus.
2 DIY – do it yourself ehk tee seda ise.
3 Kuldset Niket võib uue meedia kunsti Oscariks pidada, vanameister Joe Davise kõrval üliolulise auhinna saanud Timo Tootsi tuleb südamest õnnitleda.
4 Horst Hörtner, Matthew Gardiner, Roland Haring, Christopher Lindinger, Florian Berger, „Spaxels, Pixels in Space. A novel mode of spatial display”. http://www.aec.at/futurelab/files/2012/07/spaxels_revision_ final_20120615.pdf. Lähemalt projektist: http://www.aec.at/futurelab/en/blog/projects/?project=spaxels-klangwolken.quadrocopter& id=7945.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming