Pallase uurimuse ilusal kokkuvõttel on sõlmed sees

Krista Piirimäe

Mare Joonsalu, Tiiu Talvistu, Pallas. Koostanud-toimetanud Tiiu Talvistu, tõlkinud Kersti Unt, keeletoimetaja Kristi Metste, kujundanud Peeter Paasmäe. Tartu Kunstimuuseum, 2010. 529 lk.  Mare Joonsalu ja Tiiu Talvistu koostatud raamat, mida autorid albumiks nimetavad, on kaunis, sisaldab üle 500 kunstiteose reproduktsiooni ja foto, kõik hästi valitud ja raamatusse kujundatud. Imestan järjekordselt, kui ilus on eesti kunst! Raamat on hästi liigendatud, tekst ladus, alapealkirjad põnevad, kuigi sisuliselt mitte alati põhjendatud.    See oli hoopis saatesõna, mis sundis mind sule haarama ja raamatu probleemidesse süvenema. Seal on read, et Pallasest on küll palju kirjutatud, Tiina Nurga uurimus on ilmunud kahes trükis, Eha Ratniku oma kahjuks jäänud  käsikirja, aga nemad soovivad „käesoleva albumiga tasuda oma võla Pallase kunstnike ees”. Seda võib mõista, et on küll kirjutatud, kuid võlg on ikka tasumata. Saatesõnas olekski tahtnud teada saada, mida uut pakub see raamat laiale lugejaskonnale, aga ka erialainimestele. Eeskujuks võinuks olla Tiina Abeli eessõna Tiina Nurga raamatule Pallase koolist (2004).   

Tartu kunstimuuseumis on Pallase ja laiemalt sõjaeelse kunstiga tegeldud kolmel tasandil: eesotsas Voldemar Ermiga on kogutud mälestusi (mida ongi Joonsalu ja Talvistu ohtralt kasutanud), on kirjutatud artikleid ning korraldatud näitusi. Viimaseid on tehtud 1950ndatest peale ja need ongi olnud kõige olulisem samm Pallase rehabiliteerimisel.   

TKMi trükiste eellugu algas 1959. aastal, kui Tiina Nurga tööplaani pandi sõjaeelsete õppeasutuste,  sealhulgas ka Pallase uurimine. Pallase kool jäi ka tema kandidaadidissertatsiooni teemaks, mis kinnitati ülikooli poolt. Töö kaitses ta 1968. aastal. Kuna kooli rajajaks oli Pallase ühing, võttis kunstimuuseum ka selle teema üles. Sel teemal valmis Eha Ratniku kandidaadidissertatsioon, mille ta kaitses 1975. aastal. Enne kunstiühingu asutamise juurde asumist oli vaja teada, kust said tulevased pallaslased inspiratsiooni organiseerida oma ettevõtmised.  Esimeseks artikliks oligi Eha Ratniku „Eesti kunstnikud välismaal 1905. aasta revolutsioonile järgnenud reaktsiooniaastail” (Kunst 1966, nr 1). Ratnikult järgnes artikkel „Kunstiühing Pallas aastail 1918–1934” (Tartu Riikliku Kunstimuuseumi almanahh 1972 nr 3). 

Tiina Nurga uurimus „Kõrgem Kunstikool Pallas ja selle osa eesti kunsti arengus” ilmus 1967. aastal kunstimuuseumi almanahhis nr 2. Ka muuseumi teiste teadurite tööd aitasid mõista sõjaeelset kunsti. Käsitletava albumi  jaoks on olulised Virve Hinnovi „Esimesed eesti kunstinäitused” ning Vaike Tiigi „Eesti kunst ja Noor-Eesti” (TK Mi almanahh 1972 nr 3). Need olid avastuslikud artiklid ja nendest ei ole mööda saanud ükski hilisem uurija, nii ka Tiiu Talvistu ja Mare Joonsalu on Eha Ratniku ja Tiina Nurga najal pannud püsti pool oma väljaandest. Ka need paeluvad detailid, mille on oma albumi arvustuses välja toonud Raimu Hanson (Postimees 23. VII), on võetud Tiina Nurga  uurimustest. Joonsalu ja Talvistu on omalt poolt lisanud skandaalimaigulisi meenutusi, eriti väliseestlastelt, mis veel kord kinnitavad Ratniku ja Nurga seisukohtade paikapidavust.       

On üks erinevus. Ratnik on valinud Tartu sajandialguse eluolu kirjeldamiseks Aleksander Tassa mälestused Tartust kui hallist ja tuimast linnast, Talvistu seevastu Eduard Ole ja Endel Kõksi omad kui kohvikuterohkest ja hubasest linnast. Ole ja Kõks aga ei elanud ühingu loomise ajal Tartus.     

Kahjuks puudub kasutatud kirjanduse  nimestik. Näiteks Reeli Kõiv on teinud kaks Eerik Haameri näitust ja üllitanud mahuka, väga tõsise monograafia. Mare Joonsalu on Eerik Haamerist kirjutanud mitmes kohas, kuid Reeli Kõivule ei viidata. Tallinna kunstiteadlaste viitamata uurimustest tundsin kõige rohkem ära Tiina Abeli omi. 

Põhilised vajakajäämised ja eksitavamad faktid   

Tekst vajaks kindlamat ajalist raamistust, aastaarvudega on liiga vabalt ringi käidud. II maailmasõda kestis kuus aastat, raamatus on aga kasutatud ebamääraselt „sõjaajal lõpetasid”,  kuigi oleks võinud täpsustada, millal (lk 388). Raamatus on märgitud, et kool põles augustis, kuid see juhutus pommitamise tagajärjel 26. augustil, Tartu ajaloo ühel süngemal päeval (lk 464). Leheküljed 391 võib lugeda, et „alternatiivne õppeasutus Tartu Ülikooli maaliosakonna näol sai tekkida alles 1980. aastate lõpul”, kuigi tollal, laulva revolutsiooni ajal, olid tähtsad isegi kuud ja päevad, aastatest rääkimata. Kool avati 1988. aastal. Lausa eksimus  on nimetada maaliõppe avajana Tartu ülikooli, kui seda tegi kunstiinstituut Tartu ülikooli ruumides. Alles 1992. aastal võttis Tartu ülikool maaliõppe enda õlgadele. 

Ilmselt arvasid autorid, et saavad lõtva ajaga ringikäimist parandada ajatabeliga. Nähtavasti on selle eesmärk kergendada lugeja orienteerumist kultuuri- ja poliitikasündmuste rägastikus. Kuid see ei toimi, sest ajatabel on koostatud süsteemitult: oluline on segamini ebaolulisega, kohati on see vastuolus tekstiga (Tartu Kunstiinstituudi tegevuse lõpetamine 1950. ja 1951. a). Näide süsteemituse kohta: on  antud Riia, Tallinna ja Tartu kunstimuuseumi rajamise aastaarvud. Riia omale on lisatud esimese direktori nimi, Tartu omale kuupäev, kuid Tallinna omale mitte midagi. Ajatabel on üle koormatud tühistest seikadest: Linda Sõbra reis Itaaliasse või riialase Otto Pladersi valimine Pallase õppejõuks jne. Seda, et ta juba aasta pärast vabastatakse, ei ole märgitud. Tundub, et on kirja pandud kõikide eestlaste välisreisid, kuid puudub Eduard Viiralti elamaasumine Pariisi 1925. aastal, seega on ka sisukord vigane: „Wiiralti esimene Pariisi periood 1926–1933”. Kirjas on Pallase ühingu kõik ekskursioonid, kuid puuduvad eesti kunsti välisnäitused, kus 1930ndatel hakkasid just pallaslased jõuliselt domineerima. Need on ainult mõned näited.       

Päris pea peal on poliitikavaldkond. Puuduvad Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamise kuupäev, II maailmasõja algus, Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt on segamini aetud baaside rajamisega.  Kaks mahukat (46 lehekülge) peatükki „Natüürmort” ja „Figuuristuudium” on jäetud ühegi selgitava sõnata, ainult pildid, kuigi albumi lõpus on seitse tühja lehekülge. Kas on tegemist küljendamisprobleemidega?       

Ebapiisav on vaid ühe lõigu pühendamine II maailmasõja aegsele ekstreemsetes tingimustes tegutsevale Pallasele (lk 360). Arnold Matteus ei olnud Pallase direktor „mõnda aega”, vaid kaks aastat: 1942–1944. Pallase taasavamist 1941. aasta sügisel ei takistanud eestlaste omavahelised kemplemised, vaid Saksa okupatsiooniaegne kord: kõikide kõrgkoolide avamise üle otsustati Berliinis. Isegi Tartu ülikoolil õnnestus see alles 1942. aasta jaanuaris. Küll aga võis avada kursusi. Kunstilembeline linnapea, kelle abikaasa oli Pallase õpilane, tegigi seda. Kujutava kunsti kursustele lisati epiteet „kõrgem ” omavoliliselt.  Viimase tegutsemise aasta, kui oldi saadud tagasi Pallase nimi, kohta on kirjutatud „töötati isegi Pallase nime all”, nägemata selles mingeid probleeme. Kuid see nimi saadi tagasi tänu Matteuse järjekordsele diplomaatiale. 1943. aasta kevadel sai ta juhuslikult teada, et Tartusse tuleb kindralkomissariaadi kultuuriosakonna juhtaja dr H. Weiss. Ametnik saadi niikaugele, et ta külastas Pallase kooli näitust,  mis oodatult talle väga meeldis: „Need ju päris kunstnikud!”. Matteusel õnnestuski saada Berliinist Weissi abil kooli suhtes positiivne otsus. Sellele suulisele lubadusele toetudes taastas kooli juhtkond 1. augustil oma asutuse õige nime. Eesti Omavalitsuse juhi vastav otsus tuli 23. IX 1943 (pikemalt Krista Piirimäe artiklis „Aleksander Vardi pedagoogina”, „Kogude teatmik”, Tartu Riiklik Kunstimuuseum, 1988, lk 84–85). 1943. aastal lõpetas Pallase viimane  lend: 11 kunstnikku. See vajab tingimata kommenteerimist. Nimelt oli tegemist tavalisest 2-3 korda suurema lennuga ja ainukesega, mille lõpudiplomid anti kahes jaos: kevadel said selle Linda Kits-Mägi ja Voldemar Väli ning sügisel veel üheksa tudengit. Miks nii? Arvan, et alguses oligi juhtkonna arvates lõpetamisküpsel tasemel vaid kaks õpilast. 1943. aasta suvel toimus aga Kurski lahingu tagajärjel otsustav murrang Stalini kasuks, millest  kõik mõtlevad inimesed said aru. Nii andis Pallase juhtkond kiirendatud korras veel üheksale õppurile diplomi. Albumis on jäetud põhjendamata ka kooli tegevuse lõpetamine just 1944. aasta aprillis. Selleks oli palju põhjusi, nende hulgas ka Hitleri välja kuulutatud üldmobilisatsioon: Matteus saatis kooli laiali, et poisid saaksid pakku pugeda. Enne lõpetamist peeti pidu (vestlusest Lembit Saartsiga 27. VII). 

Albumil kui oma olemuselt populaarteaduslikul väljaandel ehk ei olegi kohustust  esitada kunstnike eluloolisi andmeid, kuid Pallase raamatu soliidne paksus (3 kilo ja 440 grammi) ja hind tekitavad lugejas/ostjas õigustatud ootuse andmebaaside korrektsusele. Tiina Nurga raamatus „Kõrgem Kunstikool Pallas 1919–1940” (2004) on lahendanud toimetaja Tiina Põldaru selle probleemi vanamoodsalt lihtsalt. Raamatu lõpus on alfabeetilises järjekorras lühikesed eluloolised andmed esiteks Pallase õppejõudude, siis kunstnikudiplomi  saanute ja lõpuks joonistusõpetajate kursuse lõpetanute kohta. Joonistusõpetajate kursuse kohta ei leidnud uues albumis sõnagi. Pallase albumi autorid on teinud asja põnevaks. Eluloolised andmed on laotatud laiali ajatabeli 20 leheküljele, nii et näiteks Ado Vabbe ja Aleksander Vardi jälgi ajades tuleb hoolega kõik need leheküljed läbi lugeda, et näiteks teada saada, millal nad sündisid, ja oh üllatust, seda polegi kirjas, Vardi puhul ka mitte surmaaastat  ja Anton Starkopfi puhul on see vale. Ajakirjanduses on saanud kiita mahukas 35 lehekülge haarav õpilaste nimekiri. Seal on mõned vead, puudu on näiteks praegu Pärnus elav Bruno Sõmeri ja Vardi õpilane Albert Toomapoeg, mõnede õpiaastad on valed. Olulisem on see, et ei ole välja toodud lõpetanuid, mida oleks olnud lihtne teha kas või rasvast kirja kasutades. Õnneks on nad olemas Tiina Nurga raamatus ja arve võrreldes saab teha  väga kaaluka järelduse: kunstniku kutse sai ainult iga kümnes kooli sisseastuja. Praegusel kujul on albumi 35 leheküljest kunstiteadusele vähe kasu.     

Esimest korda kirjutas sõjaaja kunstist jõuliselt üldistava artikli Reet Varblane „1940. aastad – Saksa okupatsioonist Rootsi paguluseni” (Kunst 1992, nr 1, lk 50–58). Temaga nõustus, tsiteeris ja viitas ning lisas 270 lehekülge uusi andmeid Kaalu Kirme „Muusad ei vaikinud”  (2007). Ka Mare Joonsalu on ajastu üldiseloomustuses nendega nõus, kahjuks nende nimesid mainimata. Kunstnike valikul oleks albumile kasuks tulnud suurem toetumine tolleaegsetele kunstikriitikutele, keda on põhjalikult tsiteerinud ja aktsepteeritavad järeldused teinud Kaalu Kirme. Sõja-aastate kunstnike valikus on nõrku kunstnikke nõrkade töödega, samas on välja jäänud Karin Luts ja Aleksander Vardi. Viimase sõja-aastate loomingut on aga  nii Voldemar Vaga kui Johannes Uiga pidanud tema loomingu üheks paremaks.   

Järellugu       

Pallaslust pärast sõda on vähe uuritud, seetõttu oleks oodanud järelloo peatükis uusi andmeid, järeldusi ja hinnanguid. Avalause  „Sõja lõpp tähendas Pallase lõppu igas mõttes” on väär. Esiteks sõja lõpu seostamine hoone põlemisega ja kunstiinstituudi avamisega 1944. aasta sügisel tekitab segadust eelkõige välismaalaste seas, sest sõda lõppes ju kolmveerand aasta hiljem. Teiseks ei hakatud vastavatud instituudis nõukogulikke meetodeid juurutama järsult, need jõustusid täiel määral alles 1948. aastast peale.       

Järgnevalt kirjutab Mare Joonsalu ise oma avalausele vastupidiselt: „Koolkonna vaimse tsentrumi kadumine ei tähendanud koolkonna lõppu”. Kahjuks ta ei iseloomusta seda koolkonda. Tartu sõjajärgne kunst koos pallaslusega  on probleemiderohke: pallaslaste represseerimine (Rait Toompere, Kuidas kunst nõukogude omaks sai. – Sirp ja Vasar 6. IV 1990), Pallase hea nime taastamine, Tartu kunsti õitseng 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul ning pallaslaste osa selles, Pallase traditsioonide poolsalajane kultiveerimine Tartu kunstikoolis ja 1988. aastast peale avalikult Konrad Mäe nimelises stuudios, mida praegu juhib Heldur Viires.       

Kõik need puudused puudutavad ainult teksti. Kunstialbum silmarõõmuna on igati õnnestunud. Kõik Pallase kunsti sõbrad, kaasa  arvatud mina, tunnevad heameelt nii kauni raamatu ilmumisest. Raamatu teene Pallase populariseerimisel saab olema suur. Tartu Kunstimuuseum on avaldanud selle albumiga austust pallaslastest kunstnikele, kolleegid-kunstiteadlased jäi seekord tähelepanuta. Viimast on võimalik natuke parandada, anda välja toimetatult Eha Ratniku kandidaadiväitekiri, mille tema tütar on usaldanud Tartu Kunstimuuseumile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming