Pallase algus

Kunstiühingu juubelit oleks võinud tähistada ka ainult selle algusajale keskendudes, kaasata asutamisjärgseist aastaist teistegi liikmete panuse.

MAI LEVIN

Näitus „Kunstiühing Pallas 100. Sünd ja taassünd“ Adamson-Ericu muuseumis kuni 3. VI, kuraatorid Ülle Kruus ja Enn Lillemets, kujundaja Inga Heamägi.

21. I 1918 asutati Tartus kunstiühing Pallas ja kinnitati selle põhikiri. Põhikirjale kirjutasid alla Aleksander Tassa (juhataja), Konrad Mägi (abijuhataja), Auguste Pärn (maaliõpilane Konrad Mäe stuudiost, kirjatoimetaja), Alma Johanson (1936. aastast Koskel, esimesi professionaalseid tarbekunstnikke Juuli Suitsu kõrval, ühingu laekur) ja Johannes Einsild, Voldemar Kangro-Pool (mõlemad õppinud enne I maailmasõda Kristjan Raua stuudios Tartus, seejärel Münchenis ja Pariisis), Klara (Claire) Holst (seltskonnadaam, Tartu Naisühingu asutaja 1919. aastal), Marie Reisik (Tartu Naisseltsi asutaja 1907. ja Tartu Naisühingu asutaja 1919. aastal, Eesti Naisliidu juhataja aastail 1920–1940, Asutava Kogu, IV ja V riigikogu saadik), Peterburist saabunud Mart Pukits ja Moskvast Ado Vabbe. Puudub küll Friedebert Tuglase allkiri, ent kuna ta oli ilmselt osalenud põhikirja koostamises ja ühingule nime panekus, siis on ka tema asutajaliikmete hulka arvatud.

Asutajaliikmed näitusel. Kõik nad on Pallase esimesel, 1918. aasta näitusel nii või teisiti esindatud, välja arvatud Auguste Pärn, kelle teoseid või ka kellest tehtud portreesid pole teada, ehkki ta õppis aastatel 1919–1925 Pallases ja sai 1922. aastal joonistusõpetaja kutse. Aleksander Tassat esindavad väljapanekus Norra ja Versailles’ maastikud ning Anton Starkopfi portree temast (liivakivi), Konrad Mäge valik maale, joonistusi ja akvarelle, illustratsioone Friedebert Tuglase reisiraamatule „Teekond Hispaania“ (1920), portreed Alma Johansonist ja Klara Holstist, üks daamiportree, mis kuulus kunagi viimase kogusse, ja portreejoonistus Marie Reisikust (1918), Johannes Einsilda juugendlikud maastikud, Voldemar Kangro-Pooli Friedebert Tuglase (1918), Mart Saare (1918) ja Rudolf Tobiase portree, juugendlik-vabbelikud tušijoonistused (1920), Ado Vabbet hulk koloreeritud ja koloreerimata tušijoonistusi 1910ndatest, sealhulgas Siuru embleem, Mart Pukitsat August Kitzbergi postuumne portree (1925) ja „Imatra kosk“ (1926).

Voldemar Kangro-Pooli töid näeb suuremal hulgal taas pärast Kristjan Raua majamuuseumis 1994. aastal tehtud isikunäitust, mille koostaja Maire Toomi inforikas artikkel jäi kahjuks avaldamata. Tema väljapaneku kohta kunstiühingu Pallas esimesel näitusel kirjutas August Gailit Postimehes tõsimeeli: „Ta ala on seksualiteet, naine oma kirglikus bakhanaalsuses“. Einsilla kaks näitusel eksponeeritud stiilset juugendmaastikku (1917) Tartu kunstimuuseumist on koos Narva muuseumi järvemaastikuga kõik, mis meil temast järel. Vabadussõjast osa võtnud Einsild – Eduard Wiiralti biograafiast tuntud Pariisi eestlase marchand Udo Einsilla vend – läks 1919. aastal Venemaale ning suri 1928. aastal Jakuutias pagenduses. Ent siiski, Johannes Einsilla pärand on ka mitukümmend etnograafilist eset Eesti Rahva Muuseumi kogus. Just 1910ndatel ja 1920ndate algul tassisid meie arvukad kunstnikud-modernistid ju põhiliselt kokku vanavara, mille kogude üle võib ERM uhke olla.

Kunstiühingu Pallas asutajate hulka kulus ka Tartu Naisühingu asutajaliige Klara (Claire) Holst. Konrad Mägi. Klara (Claire) Holsti portree. Õli, lõuend, 1916. EKM

Eesti plastilise tantsu (moderntantsu) ema on Elmerice Parts (1878–1974), kellelt sai Tartus näpunäiteid Ella Ilbak (1895–1997) pärast enesetäiendamist (1915–1917) sel alal Peterburis, vürst Sergei Volkonski sinna kutsutud Émile Jaques-Dalcroze’i rajatud eurütmikakoolis ja Klaudia Isatšenko teatri- ja plastikakoolis. 1918. aastal alustas Ella Ilbak oma kontserttegevust Eestis. Tema nimega on seotud Tartu suurimaid skandaale soomerootsi selle ala pioneeride Margarita Maria (Maggie) Gripenbergi ja Onni Gabrieli (Snelli) kontserdil Vanemuises, kus pallaslased loopisid esinejaid mädamunadega jne protestiks selle vastu, et Tartu publik nõretas vaimustusest väliskülaliste üle ega austanud väärilise tähelepanuga oma artisti Ella Ilbakut, pallaslaste aatekaaslast tantsukunstis. Tõepoolest, kuigi Hanno Kompus kirjutas Ilbakust sageli ja hästi, võõristati siinmail tema kunsti ja ta sai hoopis suurema tunnustuse osaliseks välismaal. Oksjonitel liigub fotosid temast praegugi. Kahjuks on hävinud Ants Laikmaa pastellportree Ella Ilbakust karakteerse laubapaelaga ja aktikujukesega käes (1919). Praegusel näitusel on selle asemel väljas ungarlase Endre Komáromi Kaczi portree temast (ETMM). Ühes Tallinna erakogus on pastell, kus on kujutatud Ilbakut tantsimas, nimelt esitamas oma traditsioonilist lõpunumbrit „Leek“ Richard Wagneri „Valküüride“ muusikale.

Pallas taas ellu. Kunstiühing Pallas suleti 1940. aastal, kuid tegutses veel 1943. ja 1944. aastal. 1988. aastal ühing taasasutati, esialgu nime all Tartu Kunstiühing, 1999. aastast on meil jälle kunstiühing Pallas. Näituse teise poole tööde autorid on vanad pallaslased, kes olid veel elus kunstiühingu taasellukutsumise ajal ja andsid sellele oma õnnistuse, kehastades järjepidevust. Need on Alfred Kongo, Linda Kits-Mägi, Ann Audova, Eduard Rüga, Karin Luts ja professor Voldemar Vaga. Kuraatorid on teinud nende loomingust nauditava valiku, mis on omamoodi tunnustusavaldus kunstiühingu ja selle rajatud kooli alusprintsiipidele.

Selline näitusekontseptsioon on siiski üks võimalikest. Kunstiühingu juubelit oleks võinud tähistada ka ainult kunstiühingu algusajale keskendudes, kaasates eelnimetatud kümne kõrval teisigi ühingu liikmeid mõnest asutamisjärgsest aastast; neid, kelle panus ühingu tegevusse ja autoriteeti polnud väiksem kui 1919. aastal ühingust lahkunud Claire Holstil, Marie Reisikul ja Alma Johansonil. Samal aastal registreeriti Pallas uue põhikirja alusel, millele olid alla kirjutanud Aleksander Tassa, Konrad Mägi ja Johannes Einsild. Kunstiühingu tähtsaim saavutus oli kunstikooli Pallas avamine 1919. aasta sügisel. Selle õpetajate ja õpilaste hulgast tuli enamik Pallase liikmeid. Kahel esimesel tegevusaastal võeti liikmeks Rudolf Paris ning Julius Genss. Paris oli üks Konrad Mäe stuudio, siis Pallase õpilasi, kes täiendas end Bauhausis (1923–1924) ning oli Pallase kooli maali ja analüütilise joonistamise õppejõud (1925–1929). Sellele lisandus kunstiajalooharidus ning tegevus kriitikuna. Rudolf Parise kirjutatud Konrad Mäe monograafia (1932) pole siiani kaotanud fundamentaalset tähtsust mitte ainult Mäe loomingu, vaid ka ajastu, sh Pallase uurimise aspektist. Rudolf Parise tehtud tööd tunnustas Viiralt, kellele Pariisi saatis raamatu Alfred Rõude. Julius Genss oli hariduselt jurist, aga nii tolleaegses kui ka minevikukunstis hästi orienteeruv entusiast, kelle teadmised tulid kasuks ühingu näituse- ja haridustegevuses, kelle käsikirjaliste materjalideta, iseäranis kunstnike leksikonita (1948), ei saa hakkama ükski eesti vanema kunsti uurija.

Kirjanikest astusid ühingusse 1919. aastal August Alle, hiljem August Gailit ja Gustav Suits. Nagu öeldud, täiendasid liikmeskonda jõudsalt kunstikooli Pallas õpetajad Anton Starkopf, Voldemar Mellik, Aleksander Grinev jt. Õpilastest sai Parise järel ühena esimestest ühingu liikmeks 1921. aastal Julius Roht, samuti endisi Konrad Mäe stuudios õppinuid. Sel näitusel on tema ainuke muuseumides leiduv töö, väike pliiatsivisand Tuglasest (1920, Underi ja Tuglase kirjanduskeskus). 1921. aasta teisel poolel võeti ühingusse ka Eduard Viiralt, Natalie Mei, Ferdi Sannamees ja Juhan Pütt­sepp. Ühingu liikmed on hea sõnaga meenutanud selle korraldatud sisukaid ettekandeõhtuid ja kontserte. Kunstiühing oli üldse teatud määral õhuaken umbsevõitu toas.

Kooli kõrval olid olulised ka kunstiühingu korraldatud näitused. Esimesel näitusel 1918. aasta mais esinesid Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Ado Vabbe, Voldemar Kangro-Pool, Jaan Koort (sulejoonistusega „Vanamehe pea“), Alma Johanson ja Vanda Johanson (vaipade ja tikanditega), mõistatuslikud „muulased“ Modestov ja Grusit – „vist algajad, huvituseta“, nagu märgib August Gailit. Nende kõrval eksponeeriti veel jaapani puulõikeid, selleks et näidata nende osa moodsa kunsti kujunemises ja võitluses akademismiga, nagu seletab Julius Genss Postimehes. Aja jooksul näituste tase ühtlustus. Teisel näitusel sama aasta lõpul oli väljas Ado Vabbe varase loomingu tähtteoseid „Itaalia“, kolmandal näitusel 1919. aasta kevadel Konrad Mäe „Pietà“, kunstniku maneerlik, ent siiski huvitav ponnistus figuraalse kompositsiooni vallas (mõlemad teosed on hävinud).

Elavamaks oleksid sellise väljapaneku teinud omaaegsete fotode suurendused. Ajad olid segased ja olud kehvad, fotod on udused, ent neil jäädvustatud inimestest õhkub eneseusku ja pealehakkamist.

Kunstiühingu Pallas juubeli puhul tasub üle lugeda kokkuvõte selle tegevusest Märt Laarmani toimetatud almanahhis Taie (1929, nr 4-5), sirvida albumit „XX Kunstiühing Pallas“ (1938, toimetaja Eduard Ahas). 1938. aasta Postimehes kirjutab Juhan Nõmmik, ühingu tollane esimees, et „ühing on oma sisemises vabameelsuses alati soodustanud isikupärast loomingut“. Tartu Kunstimuuseumi almanahhis (1972, nr 3) on ühingu algaastate kohta avaldatud muuseumi teadusdirektori Eha Ratniku põhjalik artikkel. Ratnik kaitses sel teemal 1975. aastal ka kandidaadiväitekirja. Baaslektüüri hulka kuulub muidugi ka Tartu Kunstimuuseumi teaduri Tiina Nurga raamat „Kõrgem Kunstikool „Pallas““ (1977), mis põhineb kandidaadiväitekirjal ja millele eelnes hulk artikleid juba 1960. aastail. 1971. aasta Eesti Kunstimuuseumi näitusel „„Pallase“ kunstnikud“ oli rõhk 1930ndatel, kui ilmnesid koolkondlikud jooned, kuigi oli ka 1920ndate ekspressionismi ja uusasjalikkuse näiteid. Pallase kooli õppesüsteemi ja selle loomingulised tulemused on koondanud soliidsesse, aastakümnete uurimusi kokkuvõtvasse ja uusi andmeid kätkevasse raamatusse Tartu Kunsti­muuseumi teadusdirektor Tiiu Talvistu ja peavarahoidja Mare Joonsalu (2010).

Pallase minevik on olnud särav ja Enn Lillemets väärib tunnustust: ta on teinud kõik endast oleneva, et hoida suur, arendamisväärne traditsioon meil silme ees. Taassündinud kunstiühingu Pallas osa Eesti iseseisvuse taastamise järgses kunstielus on omaette teema. Üldse näib muutuvat akuutseks vajadus läbikaalutud laiahaardeliste kokkuvõtete järele 1990. kuni 2010. aastate kunstist nii sõnas kui ka näitustena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht