Paljude sõnumitega näitus

Andrus Raag

2010 on lugemisaasta. Selle sündmuse ühe avaüritusena avati Võru Linnagaleriis näitus „Kiri”, mille kuraatorid kutsusid kunstnikke lahendama kirja saamise, kirjutamise ja lugemise temaatikat. 42 näitusel osalevat kunstnikku on lahendanud teema väga mitmepalgeliselt ja minule, ühele kuraatorile, suure üllatusena ka väga tõsiselt. Publikut ülemajanäitusele on jätkunud. Avamisele tuli umbes viiskümmend inimest,  teiste hulgas palju kunstnikke. Sõna võttis näitleja Merca, kes rääkis oma uuest raamatust „Mees” ja veel ruunidest, neist tähenduse ja väega sümboleist. Merca pakkus, et ladina tähestik muiste seetõttu kasutusele võetigi, et sõnumit ruunide koormavast väest vabastada, keelt lihtsustada. Ta avaldas arvamust, et kiri ja sõnum on aegadega muutunud lihtsamaks. Kuid kui kirjad on lihtsamad, on’s nad ka banaalsemad?

Väidan, et rikkaid mõtteid pole  rikutud, vaid lihtsus on tulnud sealt vallast, kus valitses niigi hämar selgusetus. Teine avamisel esinenu oli literaat ja kunstnik Kiwa, kelle teos „Näpatud kirja juhtum” on näituse üks kontseptuaalsemaid. Kiwa rääkis tsiteerimisest: oma teost dekodeerides pakkus ta vaatajatele esteetilist naudingut, mis kaasneb teinekord keerulise, kuid särava koodi lahtimuukimisega. Külastajatel on võimalus näha kirja, mille Kiwa on näpanud kontseptuaalkunstiklassiku  Joseph Kosuthi tagant, samuti rekonstrueeritud kirja filmist/raamatust „Hukkunud Alpinisti hotell”. Linnagalerii alumise korruse saali on koondatud suuremahulised, paljuski abstraktsemad tööd, keskmises saalis on väiksema formaadiga ja pigem traditsioonilise käsitlusega taiesed, samuti on sinna koondunud skulptuur, ning väikses saalis kohtuvad vähem vormipõhised ja kaasaegsemat laadi kunstiteosed, kus rõhk  on tekstikesksusel, sõnumile orienteeritusel ja arvutikunstiga flirtimisel. Kokku leiab näituselt hulga emotsionaalset romantiseeritud teemakäsitlust, mis on üllatav, kuna ei ütleks, et ajad on just unistajate päralt, eriti kunstivallas.

Romantism ja emotsionaalsus on, nagu mulle tundub, kujutava kunsti vallast kolinud filmindusse, kus luuakse uusi Anna Kareninaid ning Dostojevski idioote. Siiski, näitusel eksponeeritud tööd kuuluvad  oma žanri huvitavamate hulka. Näitena tõstan esile Hispaanias resideeriva Kristiina Pärgi töö „Tervitusi siit” ja Marje Ernitsa „Signatuurid I ja II” Esindatud on kunstnikud, kes on tuntud oma tekstuaalsuse poolest (Lapin, Elken), samuti need, kelle tekstiga väljatulemine oli üllatus (Arrak, Murka). „Kiri” ei eelda muidugi pelgalt alfabeedile taandamist, seetõttu hõljub kiri vaid inspireeriva vaimuna töö kohal  mitmel juhul, näiteks skulptor Endel Taniloo installatsioonis „Prillikivi I & II”, mis on kombineeritud vanadest prillidest ja prilliklaasidest, samuti Rauno Thomas Mossi maalis seeriast „Silent Tartu” („Vaikne Tartu”), mis on inspireeritud filmist/arvutimängust „Silent Hill” („Vaikne mägi”) ja selle kesksest teemast – võimetusest leida välismaailmaga kontakti. Teravmeelsena mõjub ka Elna Kaasiku kolmemeetrine vaip, mille sisse punutud ajalehti  Sirp ja Eesti Ekspress. Kirjaoskus ei ole tänapäeval meie kultuuriruumis enam sotsiaalset staatust või ühiskondlikku kuuluvust näitav tegur. Kirjatundmine on iseenesestmõistetav nagu õhk, mida hingame. Sellises olukorras võiks arvata, et kiri muutub rafineeritumaks ja lisandub tundenüansse ja keelevarjundeid, mida varem ei tuntud.

Mõnes mõttes nii on ka juhtunud: kiri proovib luua otsekontakti kõnetatavaga läbi huvitavate  keeleseadete, mida on kasutanud sürrealistid ja dada, kirjanikud nagu Jack Kerouac ja kodumaine autor Barthol Lo Mejor. Sinna lisanduvad kaasaegne luule, koomiksikiri, emotikonid ja šriftide segamine. Järjest lisanduvate võtetega antakse keelele juurde karakteersust ja pannakse ta kõnelema meiega, nagu kõneleks teine inimene, silmast silma. Paljuski on kiri ja pilt teineteisele lähenenud ja paradoksaalsel kombel on piltkiri leidnud  tee tagasi meie teadvusse. Näituse „Kiri” provokatiivsemad tööd on hüljanud tavapärase kunstivormi. 31. detsembri Postimehes kirjutab Mart Kadastik: „Mida keerukam maailm, seda primitiivsemaks muutuvad sõnumid, mida inimesed soovivad kuulata”. Näitus „Kiri” toodab hulga sõnumeid. Kas need ka pärale jõuavad, jääb külastaja otsustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming