Pääsukese grand tour Mazzano Romanosse

Mari Vallikivi

Tiit Pääsukese maalinäitus „Itaalia palett ja teised maalid” Viljandi linnaraamatukogus kuni 7. V.  Ants Laikmaa tassis Sitsiilias Messina varemeist kaasa võetud telliskivi endaga Euroopas reisides kaasa, jõudis sellega ilmselt lõpuks ka kodumaale. Mälestuseks maavärinast, mälestuseks Itaaliast. Vanu, päikesest rammestunud Itaalia kive ja hunnituid vaateid on Kölerist peale enesega kaasa toonud mitmed Eesti kunstnikud. Ühest kunagisest „kohustuslikust” grand tour’i reisisihtmärgist talletatud muljeid leiab Laikmaa, Mäe, Vabbe, Olvi, Okase, Subbi, Punga ja teiste eesti maalijate loomingust, kunstnike põlvkonnad on pidanud oluliseks klassikalist Itaaliat ikka ja jälle uuesti avastada, ümber mõtestada ja rändamisvõimaluse puudumisel kas või elavaks unistada. Kui suur võiks olla XXI sajandi alguse kunstnike igaveses linnas Roomas viibimise, selle ümbermõtestamise vajadus? Kas see ülepea ongi mõttekas küsimus? Veneetsia biennaalil käiakse juba aastaid, usutavasti ootuste ja lootustega.      

Tiit Pääsuke, un grande pittore estone, kes töötas eelmise aasta sügisel mõned kuud Mazzano  Romano külalisateljees, laotab paletina vaatajate ette kümmekond Itaalia-teemalist tööd. Neis on rohkelt kinni püütud päikese soojust, igavikulise arhitektuuri suurust, hõõguvate kehade kuldseid varje ja punase veini maitset. Kui Eduard Ole oli Juhan Raudsepaga oma lühikese Itaalia käigu lõpul, seisis ta Milano katedraali ees ning konstateeris, et isegi Alpide mäestik ei ole olnud nii tõhus kaitse põhja poolt tulevatele kunstilistele mõjutustele, kui  seda on katedraal. Siinpoolse kunsti mõjutused on takerdunud Milano katedraali taha, põhjamaa maalija Tiit Pääsukese puhul näikse see teiselt poolt samuti tõeks osutuvat. Kui koormav võib kunstiteostele olla taluda nende kohta antud seletusi? Kui kõikidel neil taiestel, keda see valusalt puudutab, oleksid käed, siis näeksime neid aeg-ajalt jõuetult rüppe vajumas. Kui sageli juhtub, et omadused, mis kunstiteostele omistatakse, või seletused,  mis jumal teab kust välja kougitakse, hakkavad endast maha jätma kordusi, sünnitades omakorda kordusi. Sellesse nõiaringi, kas või siira aitamise sooviga, pole Tiit Pääsukese Itaalia tööde puhul vaja astuda. Pealkirjad nagu „Roma”, „Giotto kellatorn Firenzes”, töödele lisatud pileti- ja sildikontsud on ammendav teetähis Itaalia rännakul paletilt paletile. Ja sellest on küll.   

Vabbe ütlemas: „Sõda suureneb ja süda läheb sellepärast pehmeks … tujutus surub kõik himud kinni. Tuletan meelde möödaläinud päevasi – kõik päikesemängud Itaalias”. Leiad, et Konrad Mägi arvas Itaaliasse jõudes, et tal on niisugune tundmus, nagu oleks üle hulga aastate koju jõudnud. Leiad, et Ants Laikmaa põue ronis kahtluseuss, kui ta lõpuks oma mitmeaastaselt Euroopa rännakult kodu poole hakkas jõudma: „inimeste igavad, tühjad, kuivad, värvita  näod ajavad koduõrgu pakku”. Vaatamata sellele, et ta oli Itaalias ja mujal kõvasti virelenud, „mõjus Saksamaa nuditud üheülbalisus iseäranis piiratuna ja rusuvana pärast seda, kui maailm on sulle näidanud oma värvieredamaid külgi”.       

Jätkan Itaalia teljelt. On nõnda juhtunud, et mu viimati loetud raamatud on kuidagiviisi  Itaaliaga seotud: Friedebert Tuglase „Noorusmäletused. Esimene välisreis”, Eduard Ole „Noorusmälestused” ja muidugi Viivi Luige „Varjuteater”. Tuglase raamat lõpeb Itaalia reisi kirjeldusega, Eduard Ole Itaalia reisi muljed jäävad raamatus vahetult 1940. aastate sündmuste masendavatele kirjeldustele eelnenud aega, mõjudes iseäranis kontrastselt. „Varjuteatri” igatsuslik Rooma teekond on kantud vastandustest. Kohe raamatu alguses  segunevad äng ja lootus, mil sunnitult maha jäetud Viljandimaa talust leiab autor väikese tüdrukuna Colosseumi pildi, mis tõukab oma seletamatus lummas eluaegsele Rooma teekonnale. Raamatu lõpus, kui autor on Roomast Viljandisse vanale surnuaiale oma isa matustele jõudnud, rõõmustab surnuaiavaht, et praegu on meil rõõmus aeg, tuba surnuid täis: „On elu ja liikumist … Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda  tarvis teada.” Nii liigub pilk vilksti Pääsukese Itaalia-etüüdidelt teise seina maalijapõlle sisse kängitsetud „Minu vabaduse väljaku” poole. Ja tagasi. Meie vabadus on korraga nii suur, et lubab terve Igavese Linna, koos Itaaliaga põhjamaale tassida, ja ühtaegu nii väike, et mahub vaid põllenurka.   

     

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming