Põllu võimatusest ja võimalikkusest eesti kunstis

Riin Kübarsepp

KALJO PÕLLU näitused ?Kaljo Põllu arhetüübid. Kahekõne Kristjan Rauaga? Kristjan Raua majamuuseumis 22. IV ? 25. VI ja ?Võimatuse võimalikkus? Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 17. VII.

Kaljo Põllu. Arhitekt. 2005. Õli.REPRO

?Kunstnikust saab homse päeva automatiseeritud ja vabaaja ühiskonna asendamatu sisustaja. Lõputute seeriate kunsti nagu eri kunstiliikide sünteesi olemasolugi puhul pole enam tegemist elukeskkonna  lihtsa muutmisega, vaid selle keskkonna psüühilis-aistingulise ulatuse ning inimese tähelepanu- ja fantaasiavõime muutmisega. Eesmärgiks saab totaalne kunst, kunst kõikjale, kunst kõigile.? Just nii deklareeris Kaljo Põllu 1967. aastal loodud kunstirühmituse Visarid käsikirjalises manifestis. 2005. aastal ei tagane aga Põllu sugugi oma senistest põhimõtetest, eksponeerides mõne aasta taguseid töid teemal ?Võimatuse võimalikkusest?.

Üha enam on mulle tunduma hakanud, et Põllu on oma hingesopis alati olnud ja on mässajaks, kes püüab end alati vastandada hetkel üldlevinud kunstidiskursusele. Poisikeselik kiuslikkus sunnib teda mõtestama visuaalseid kujundeid ning kujundlikkust teistmoodi, kui teevad tema kolleegid. Igatahes ulatuvad lähtealused kindlasti sügavamale, kui fassaadist paistab.

Toetudes küll Maurits Cornelis Escheri võimatutele kujunditele, saavutab Põllu oma kaksipidi piltidega uue dimensiooni. Kasutades popkunsti esteetikat, trükirastri imitatsiooni, koomiksit ja kollaa?i, loob kunstnik karikeeritud situatsiooni. Määrava tähtsusega on sealjuures just visuaalsele pildikeelele sekundeeriv popkultuuri literatuursus.

Põllu pildiruumi illusoorsuse uuringud viivad ta väga lähedale Roy Lichtensteini koomiksistiilile (?Kaks mõtet?, 1967; ?Tervitus?, 1972). Kirgaste ja puhaste värvide, kalgilt konstrueeritud värvilaikude ning lapidaarse lihtsusega visandatud figuuride juures puudub vaid Lichtensteini töödest tuttav ajaleheraster.

1960ndate lõppu iseloomustab nii kunstis kui kirjanduses üleüldine nõukogude süsteemi, eelkõige totalitarismi kriitika. Selles seisneb ka selge erinevus Euroopa ja tolleaegse nõukogude Eesti kunsti- ja kirjandusringkondade vahel.

Üllatavalt on ka Põllu nendes töödes näpuotsatäis modernismi, linnaihalust, veidi kosmopolitismi, kuid ka igatsust möödunud sajandi ideaalide järele. Eesti modernistlikule kunstile on rahvus ja rahvuslus ju olnud alati palju olulisem kui tema Euroopa suunakaaslasele. Igatahes on Põllule iseloomulik heas mõttes revolutsiooniliselt meelestatud vaimsus. Tema töödes loodud metatekst on kahtlemata hea didaktiline materjal opkunsti tundmaõppimiseks. Kõigele lisaks võib nautida täiuslikku värvi- ning vormikompositsiooni ja loomulikult visuaalset esteetilist kunstielamust.

Pidev kõikumine vaatajareaalsuse ja nn lavareaalsuse vahel, kusjuures kumbki on teise vaatekohast illusoorne, sünnitabki teatraalselt maagilise efekti.

Põllu kasutas oma 1970. aastate töödes obiugrilaste piltkirja ornamente. Imekombel leiab samu seoseid ja tinglikke kujundeid ka tema hilisematest opkunsti võtmes valminud taiestest. Obiugrilaste ornamendi vanimad motiivid on rangelt geomeetrilised, enamasti ruudud ja kolmnurgad. Hiljem on nendest välja arenenud kaks põhilist ornamenditüüpi: lintornament ja medaljoni tüüpi ornament. Kunstniku taiestel esineb aga tihti ka etnograafilist ornamenti, mis täidab piltidel vaid dekoratiivset osa.

Kaudselt on Kaljo Põllu selline aastatepikkune tegevus võrreldav Oskar Kallase pärandiga. Too viis esmakordselt eesti etnograafilise mõtte materjali teadusliku läbitöötamise tähenduses rahvusvahelisele tasemele. Sealjuures on ta alati lähtunud Paul Ariste väitest, et fennougristika ei piirdu mitte ainult keelega, see on ka kunsti, mõtlemise ja olemise küsimus. Kunstnik jätkab seega Kristjan Raua üritust nii rahvateaduslikus kui aatelis-loomingulises mõttes. Ega muidu poleks Põllu vastlõppenud väljapanek ?Kahekõne Kristjan Rauaga? välja kandnud kahe kunstniku dialoogi-vahelist pikka pausi.

Mõisted ?kristjanraualik? ja ?kaljopõllulik? on mõlemad omamoodi sümboolse tähendusega. Kuid Põllu ready made?id ning maalide motiivid, mis viitavad lähemale tutvusele Põhjala rahvaste iidse kunstitraditsiooni ja materiaalse kultuuriga, eristavad just sisuliselt tema loomingut Raua lapidaarsest ja tahumatust kujundikeelest. Sümbolite külluse tõttu muutuvad Põllu tööde kujundid ilmamärkide, taevaste ja maiste jõudude, nähtava ja nähtamatu maailma piktogrammideks. Mitmesugustes tehnikates loodud ?Maailmapuu? on samaaegselt nii ilusammas kui elutarkuse sümbol.

?Kristjanraualikkus? on isegi märksa kergemini defineeritav kui ?kaljopõllulikkus?. ?Kaljopõlluliku? sünonüüm on 1975. aastal loodud ?Kodalased?, mis sügava soome-ugri orientatsiooni, arhailise sisu ning keerukate sümbolite tõttu on märksa mitmetasandilisem kui näiteks Kristjan Raua eesti rahvuseeposele tuginev teos ?Kalevipoeg laudu kandmas?. Põllu on oma teostes alati balansseerinud igavese ja ajutise vahekordadel, murdes pead igavese liikumise ja igitardumise üle.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming