Põllu üllatab jälle

J?Hain

Kunstniku loomingu läte on igikestvate arhetüüpide kõrval ka õhtumaa allakäigu värskemad hoovused. Näitus “Akt Kaljo Põllu loomingus” G-galeriis kuni 8. X.

 Kaljo Põllu üllatas möödunud aastal kaaluka monograafiaga “Hiiumaa rahvapärane ehituskunst”, tänavu aga näituste tihedusega – seekordne on juba kolmas tema isikunäitus sel aastal (eelmised: “Kaljo Põllu arhetüübid” aprillis-juunis Kristjan Raua Majamuuseumis ja “Võimatuse võimalikkus” juunis-juulis Kunstihoone galeriis). Ja nüüd siis ülevaatlik aktinäitus, mis hõlmab rohkem kui kolmekümmet aastat, vanimad tööd on  aastast 1973, kõige uuem aga valminud tänavu.

Kunstniku aktiloomingu algus jääb aga varasemasse aega, kui seda haarab käesolev väljapanek. Tänase näituse sisuline algus, žanripuhas metsotintotehnikas poolakt “Omaette” (1973) on paar aastat varem valminud samanimelise maali parafraas. Koos samal aastal valminud aktiga “Õhtupoolik” võiksid need meenutada aegu, mil aktiloominguga tegelemine tähendas ühelt poolt teatud trotsi ametliku kunstipoliitika suhtes, aga ka valmisolekut sellest tulenevateks tagasilöökideks. Aktipõldu “hariti” ideoloogiaäkkega kohati vägagi karmilt ja just nende kahe teose reproduktsioonid olid üheks (küll mitte ainsaks) põhjuseks, miks 1975. aastal almanahhi “Kunst” number 48/2 valmistrükitud tiraaž (5000 eksemplari) määrati hävitamisele. Toonast aega iseloomustav fakt, mida ei peaks unustama.

Ekspositsiooni ajaliselt keskmise kihistuse, 1970. aastate lõpust kuni 1990. aastate keskpaigani, moodustavad aktiteemalised graafilised lehed metsotintotehnikas suursarjadest “Kalivägi” ja “Kirgastumine”. Esimesse sarja kuuluvad tööd jagunevad sarja üldisest mõttekontekstist väljatõstetuna nagu kaheks: ühelt poolt teosed, milles domineerivad olustikulised sugemed (näiteks “Heinakuu” ja “Eelõitseng”), teiselt poolt aga animistliku maailmapildi koostisosad, seda kandvad sümbolid (näiteks “Taevalik Maa Esiema”). Tüviteosed sarjast “Kirgastumine” mõjuvad ambivalentsemana: siin on vihjeid nii mütoloogiale kui ka tänapäeva teaduslikule maailmapildile. Viimastest on teoses “Inimene kui tähenduslik maailmaruum” üks harvadest meesaktidest näitusel.

Uusimate, aastail 2003 – 2005 valminud ja nüüd esmaeksponeeritavate teostega pakub Kaljo Põllu järjekordse üllatuse, nimelt on need tööd teostatud meil varem kasutamata nõelatorketehnikas. Uued tööd veenavad, et eri läbimõõduga punktikestest, kui need on tehtud kunstnikumõtte ja -käega, piisab täielikult vaataja silmis eri jämedusega joontest koosneva aktimotiivilise piltkujutuse moodustamiseks. Nõelatorge on paljundustehnika: korraga läbistatakse mitu üksteisele asetatud paberipoognat ning saadakse identsed kunstitööd. Näitusel olevad nõelatorkes aktid on paljundatud kuni kolmes eksemplaris; kunstnik ise kinnitab, et tema kasutatud menetlusega saab viis kvaliteetset lehte. Uued aktid on žanripuhtad teosed, seega põhimõtteliselt lähedased kõige varasemate, 1973. aastal valminud metsotintodega. Teos “Alasti” (2004) sisaldab ka tuntavaid popkunsti reministsentse, kaja Kaljo Põllu 1960. aastate loomingust. Viibe algusesse tuletab meelde, et kunstniku loomingu lätteks on ürgaegade igikestvate arhetüüpide kõrval olnud alati ka õhtumaa allakäigu värskemad hoovused.

Möödunud aastal seitsmekümneseks saanud kunstniku tegutsemisind ning loomiskihk on märkimisväärsed. Sestap tahan näitusemuljed lõpetada laenuga Jaan Kaplinskilt, tema Kaljo Põllu “Kodalastest” inspireeritud tekstist, mida ma ei tsiteeri küll täiesti täpselt (käsi ei tõuse seda parafraasiks nimetama, kuna pole ära jäetud ega lisatud ainsatki sõna ega muudetud nende järjestust): “Põllu-mees aga külvab. Selles on midagi salapärast ja pühalikku. Küllap on hea tunda end eluandjana, pisikese jumalana, sarnasena taeva kõuele, kes seemendab maa-üska.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming