Pühendumise võlu jaapani traditsioonilises kunstis

Kersti Koll

Jaapani kultuuris austatakse traditsioone ning hoitakse ja arendatakse ajas settinud väärtusi. Näitus “Traditsiooniline Jaapani kujutav kunst. Suibokuga, nihonga, shodō” Adamson-Ericu muuseumis kuni 2. X.

Adamson-Ericu muuseumil on viimastel aastatel mitmel korral olnud võimalik esitleda jaapani klassikalisi kunstiliike. 2003. aastal tutvustati ühte sealset tuntumat kunstisümbolit, värvilist puulõiget ukiyo-e, 2000. ning 2005. aastal esinesid nimekad kirjakunstimeistrid Hisako Shida ja  Shunchō Suzuki. Praegune näitus pakub võimalust tutvuda jaapani klassikalise maalikunsti valdkondadega, mida tuntakse nimetuste suibokuga, nihonga, shodō all.

Vaatajate  huvi nende näituste ja kaasnenud workshop’ide vastu on olnud erakordselt suur. Meile suhteliselt kauge kunsti visuaalne paeluvus, jaapani kunstnike kommentaaride võluv vahendamine Taimi Pavesi poolt ning eriti sealsete meistrite pühendumine sajanditega talletatud kogemuse edasikandmisele, on Eesti publikut lummanud.

Näituse juhatavad sisse suibokuga meistrite tööd. XV sajandi lõpuks oli suibokuga populaarsus niivõrd suur, et see kujunes jaapani kunsti üheks keskseks ilminguks. Väga populaarne oli maastike kujutamine, tihti koos luuleridadega, maaliti ka figuure, portreid, sümboltähendusega loomi, linde, taimi. XVI – XVII sajandil jõuavad suibokuga võtted ka ilmaliku tähendusega teostesse. Seni valdavalt intiimsete väiksemate teoste kõrval rakendatakse seda ka interjööre kaunistavatel suurtel paneelidel, sirmidel jne. Tänapäeval on suibokuga nii Jaapanis kui kogu Aasia regiooni kunstnike seas  väga populaarne. Kasutatakse nii traditsioonilist väljendusviisi kui ka nüüdisaegset kujundikeelt. Suibokuga on ka suurepärane vahend minimalistlikuks abstraktsionismiks. Väga hästi töötab näitusel traditsiooniline kompositsiooni idee edastada tervikut üksiku detaili või  episoodina ning jätta palju  tühja pildipinda, mis jätab avatud mõtteruumi. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses  üldise jaapani kunsti vaimustuse laines mõjutas see võte  ka Euroopa kunsti arengut.

Tušimaali spetsiifika ei võimalda  kujutatu korduvat ümbertöötamist. See nõuab kunstnikult suurt kontsentreerumist, et meisterlikult ühe pintslijoone liikumisega oma kujundite süsteem luua. Kuigi tänapäeval kasutatakse ka värvilist tušši, on klassikaline suibokuga siiski ühevärviline. Teose väljenduslikkus peitub idees, et musta tuši (sumi) erinevatesse tooni- ja varjundinüanssidesse on kätketud maailma kogu värvide rohkus ning varjudesse ja  paberi tühja pinna valevusse meid ümbritsev ruumiline avarus.

Teine suur valdkond, mida näitusel tutvustatakse, on shodō ehk  pintsli ja tušiga iidne kirjamärkide maalimise kunst, mis keskendub pintslijoone ilule ja väljenduslikkusele. Jaapanis nagu Hiinaski arenes kirjakunst ühe kujutava kunsti liigina. Traditsiooniliselt olid poeesia, kalligraafia ja maalimine koos haritud inimese olulised vaimsed eneseväljendusvahendid.

Shodō kalligraafiline kompositsioon põhineb joone tugevuse, pintsli liikumise kiiruse ning tuši hele-tumeduse vahekorral. Pintslijoon sõltub erinevatest kirjastiilidest, klassikaliste tekstide sisemisest rütmist ning iga kunstniku individuaalsest lähenemisest ja hetke meeleseisundist. Väljapanek toob ilmekalt esile kunstnike lähenemisvõimalused: filigraanse joone mänglevusest jõulise laia pintslitehnikani, loetavatest tekstidest täiesti abstraktsete lahendusteni, kus teksti sõnum ja meeleolu on vaid inspiratsiooniallikaks teose loomisel.

Kolmas valdkond, mida näitusel tutvustatakse, on tušil põhinevaist suibokuga’st ja shodō’st tunduvalt erinev värviküllane nihonga. See XIX sajandil kasutusele võetud termin tähistab jaapani stiilis maali, et eristada selles laadis maalitud töid nn lääne-stiilis loodud maalidest. Jaapanis väga hinnatud nihonga maali on aastasadade jooksul jõudnud mõjutusi ka teistest piirkondadest nagu Hiinast, Euroopast ning tänapäeval valdavalt Ameerikast. Kuid kõik see on integreeritud väga jaapanipärase kujutamistraditsiooni ning materjali ja tehnika kasutusse.

Algselt valdavalt tasapinnalisse pildiruumi tuuakse sageli sisse värvide maksimaalne väljendusrikkus. Kuigi tänapäeval kasutatakse ka sünteetilisi värve, kuuluvad traditsioonilise nihonga juurde eelkõige looduslikud värvipigmendid ning ka taimedest, putukatest, pärlikarpidest jahvatatud puuder, mille lisamine annab teostele salapärase helklevuse. Üheks tüüpiliseks, kuid vägagi eksklusiivseks võtteks on õhukeste kuld- ja hõbelehtedest aplikatsioonide lisamine. Toonide sügavuse saamiseks kaetakse poolkuiv maal teistes toonides õrnade, läbikumavate kihtidega.

Oma motiivide jutustavuses pole nihonga pelgalt reaalsuse peegeldus, vaid eelkõige nii vormi- kui värvikasutuselt sümbolistliku tähendusega, toob ilu kui väärtust esile. Tihti kasutatakse kujundi esitlemist foonil, mille näilisse tühjusesse on maalitud teose tundeintensiivsus.

1999. aastal loodi Tokyos eelpoolnimetatud kunstiliikide arendamiseks ning laiemaks tutvustamiseks maailmas  Rahvusvaheline Bokuga assotsiatsioon.  Assotsiatsioon korraldab loenguid, koolitust, näitusi. Igal aastal on Tokyos suur rahvusvaheline aastanäitus, ka teistel suurtel Jaapani näitustel on traditsiooniline kunst väga arvestataval positsioonil.

Ka Adamson-Ericu muuseumi näitus on teoks saanud koostöös  Rahvusvahelise Bokuga assotsiatsiooniga ning Jaapani saatkonnaga.

Näituse koostas assotsiatsiooni president Kinsui Katori, kes 10. IX esines samas ka suibokuga tehnikate demonstratsiooniga ning õpetajana, kelle käe all koges üle saja inimese tuši ja pintsli lummust.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming