Püüa maski väljal

Enn Lillemets

Lüüdia Vallimäe-Margi sürrealism paneb ajaproovile vastu.

Lüüdia Vallimäe-Mark. Nägemus. Õli, lõuend. 1975. Malev Toom

Lüüdia Vallimäe-Margi (1925 – 2004) 81 maali Tartu Kunstimaja kahel korrusel kuni 16. X. Näituse on koostanud Külli Aleksanderson, kujundanud Ilmar Kruusamäe.

Ühed tõhusamad ja ohjeldamatumad nägemustenägijad siinkandis on kunstiteadlased, kui nende tekste lugeda ja sõnu uskuda. Nägemused tabavad neid lausa igal sammul, kõikvõimalike nähtustega seoses, mis iseenesest ei pruugi tähendada veel asjast arusaamist. Aga vahel harva mõne kunstniku loomingust rääkides on see sõna päris omal kohal. Kui Pallasest võrsunud sürrealismi silmas pidada, siis kas või näiteks Jaan Grünbergi sõjajärgsete aastakümnete, tema Rootsi aja põlevate värviulmade puhul. Või Lüüdia Vallimäe-Margi harmooniasse kätketud kompositsioonide ja iseäralike seisundite puhul.

Maal “Nägemus” (1975) on seotud õpingukaaslase Ülo Soosteri mälestusega. Soosteri tooli seljatukke ilmub Buddha mask. Tema ette tekib klaas punast veini ja moodustuvad kaks küünlajalga. See on justkui altar sõbra mälestuseks, mida aitab määratleda kitsas aken. Kunstnik on kinni püüdnud talle une piiril ilmunud nägemuse. Valdab ohupunane värv, sest ka armastus võib ohtlik olla. Unedel ja kulgemistel une piiril on Lüüdia Vallimäe-Margi loomingus ja tema sürrealismi tekkemehhanismides tähelepandav osa.

 

Katedraal ja koobas

Tartu Kunstimaja väljapanekus on nii sisuliselt kui ka kujunduslikult õnnestunuim teise korruse peasaal. Siin tõusevad muu hulgas tugevalt esile ka Vallimäe-Margi sürrealismi pea- ja piirjooned, tema huvide ulatus vararenessansi puhastatud ruumist metafüüsilise lavastuseni. Nendes ruumides on nii ilu kui õõva. Meie ette võib kerkida katedraal või avaneda koobastik. Kõrgus ja sügavus. Ja mitte isegi niivõrd meie ees, kuivõrd meie sees. Värvikatedraal või tume koobas täis ootamatusi inimese hinges. Valgus, valguse murdumine, pimedus.

Ruumikujutluse tekkimine on sageli seotud värviruudustikega. Kunagi oli Ado Vabbe, Lüüdia Vallimäe-Margi peamisi õpetajaid, andnud talle näpunäiteid fresko maalimiseks ja soovitanud läheneda asjale ruudustike kaudu. Need elavadki nüüd oma elu valgusrefleksidena või vitraažlike laotustena. Katedraalilikke kooskõlasid annavad Lüüdia Vallimäe-Margi piltidele samuti käed, nende rütm, mida ta on meister tabama.

Objektid ja struktuurid, olevused ja ehitused toetuvad peentele tugedele või õhujuurtele. Neil on hingesugulust Lynn Chadwicki kujustatud tegelastega (“Lapi nõid”, 1984/85; “Tühjus silmapiirini”, 1994; “Hukkumise päev”, 1994; “Rist”, 1993). “Hukkumise päeva” peenejalgne moodustis mererannas ohuroosas ümbruses on taas tabamus unekanalite kaudu. Silmade asemel on tühjad koopad. See nägemus sündis Estonia katastroofi ligiduses, nagu hiljem selgus, mille järgi sai ka oma nime.

 

Lavastus ja mask

 Koobast ja katedraali võib siduda mask. Ta võib vahendada ja võib eraldada, siduda või lahutada. Tuletagu see siis meelde Kristust (“Katedraal”, 1995), Buddhat (“Nägemus”, 1975) või veel Kedagi. Nad ilmuvad “Koopas” (1974) või kasvavad üldistuseks (“Maskid”, 1969). Maskid kas varjavad saladust või paljastavad iseloomuliku (“Portree tumedal taustal”, 1961).

Oma osa on lavastusel. Kunstnikku on teater ikka huvitanud. Juba oma tädi, suurepärase teatrikunstniku Natalie Mei tõttu. Lavastus aitab tal luua tihendatud, valitud ja üldistatud tegelikkust. Figuuride seadmises on ta aga tugevamaid kogu eesti kunsti taustal. Neis tardunud olukorris on maalitud justkui tuult, mis on peatunud väljal  (“Tuulega mererannas”, 1992, eksponeerimata). See peatatud tuul tekitab sidemeid Ülo Soosteri sarjaga “Inimene, kes kuivatab rätikut tuule käes” ja mõnede Lembit Saartsi veeäärsete stseenidega.

Õhustikus võib olla igavikulist tardumist, aga ka karjet vaikuses (“Vaikus merel”, 1977/97; “Haiget külastamas”, 1981). Igavikulist on ka kõikenägevas silmas, olgu see siis pärit Vana-Egiptuse sarkofaagilt või iseenda sügavusest (“Mere ääres”, eksponeerimata; “Rist”, mõlemad 1993). Tõeliselt huvipakkuv on jälgida, kuidas need iseseisvad silmad on ilmunud teistegi Ülo Soosteri õpingukaaslaste Valve Janovi ja Helju Sarnet Zaurami hilisloomingusse.

 

Värv ja kujund

 Lüüdia Vallimäe-Margi ruumiloome on tihedalt seotud tema värvitajuga. Kui näha eesti maalikunsti kontekstis ühel pool kas või Mari Kurismaa ruumiillusioone, teisel pool Toomas Vindi libareaalsusi, siis tuleb see eriti esile. Lüüdia Vallimäe-Margi nägemused ja kujutlused sünnivad värvist ning saavad lahenduse toonide, aktsentide ja reflekside kaudu. Siin on oma kindel tähendus Pallase koolil.

Värvirida ühineb kujundireaga. Esemetut maali on Lüüdia Vallimäe-Margil vähe. Ka tinglikustatud lahendusis valdab ikka ruumiline metafüüsika või nihestatud kujutluspilt (“Pillid unenäost”, 1993; “Vaade kaevu”, 1995; “Tahud”, 1998).

“Kuivanud puu” (1971) on jahedamas hallikassinakas koloriidis maal, millel kujutatud Ruhnu juurikas paneb hiiglasliku sitikana plagama, nagu kõrvale vaatad, või teeb midagi veel hullemat. Igal juhul ei jää olukord mere ääres endiseks. “Kriik-kriik!” tegi Ruhnu valge laulev liiv, mäletas kunstnik selle maali ajendeid. Kujundi iseseisvumises on nii ilu kui õõva.

Lüüdia Vallimäe-Margi sürrealism ei jookse ajaga võidu, vaid paneb ajaproovile vastu. Aeglane, aga veendunud kohalejõudmine. Aus valik.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming