Otsoga vikerkaarel

Paljude eesti sõprade nimel, Leonhard Lapin

Helsingist tuli kurb sõnum, et 11. mail suri ootamatult Soome üks juhtivaid kunstikriitikuid ja -ajaloolasi Otso Kantokorpi (1957–2018).

Otso Kantokorpi tuli soome kunstikriitikasse 1980ndate keskpaigas, aastatel 1998–2005 oli ta kunstiajakirja Taide peatoimetaja, 2006–2010 toimetas Soome kriitikaliidu ajakirja Kritiikin Uutiset. Polnud aga vist ühtegi Soome arvestatavat väljaannet, kuhu ta poleks kirjutanud. 2009. aastal nimetati ta ebaseaduslikku kunstikaubandust paljastava artikliseeria eest Bonnieri auhinna nominendiks. 2017. aastal autasustas Soome kunstnike ühenduste liit teda Meriti medaliga. 2010. aastast peale oli ta Sirbi autor.

Otso Kantokorpi oli eesti kunsti suurim sõber Soomes. Ta mitte ainult ei hoidnud Eesti kunstielul silma peal, vaid tutvustas seda Soomes ja sealsetes väljaannetes järjekindlalt paari viimase aastakümne jooksul ning aitas eestlastel korraldada Soomes näitusi. Kuid see pole sugugi kõik: ta osales kuraatori või nõuandjana ka mitmetel meie kunsti­üritustel, tuues Eestisse nii mõnegi Soome tippkunstniku või kunstikoguja, keda innustas ostma eesti kunsti. Otso Kantokorpi oli justkui vikerkaar kahe vennasmaa vahel, lisades mõlema riigi kunstiellu uusi värve.

Otso Kantokorpi tõi 2016. aasta tegevuskunsti üritusele „Juskepäev Karepal“ Richard Sagritsa majamuuseumi ka rahvusvaheliselt tuntud kunstnikud Beate Linne ja Roi Vaara.

Hedi Kard

Ku-Ku kohviku stammkunde’d, kunstnikud, kirjanikud, muusikud ja luuserid, tundsid kerekat ja naerunäoga Otso Kantokorpit hästi, sest ta oskas eesti keelt ja oli huvitav vestluspartner ükskõik kellele. Teda oodati Tallinnas. Sageli tuli ta just siia järjekordset raamatut kirjutama, et Soomest rahu saada. Tööks eelistas ta Tallinna äärelinna või ilusaid vaikseid maakohti. Ta oli käinud läbi kogu Eesti, ka saared ja Ida-Virumaa, sest teda huvitasid erilised paigad ja eestlaste kõrval mitmesugused rahvusrühmad ning usulahud. Ta tundis Eestit paremini kui paljud meist, tal polnud erisuste suhtes eelarvamusi. Otso Kantokorpi oli vaba eurooplane.

Otso Kantokorpile meeldisid erilised, kihistunud ehitistega paigad, aga ka marginaalsed kunstnikud, sealhulgas iseõppijad nii ajaloost kui ka tänapäevast. Neist kogemustest kirjutas ta mitmed raamatud, kus hindab eripärase loovuse esteetikast tähtsamaks. Tal oli pidevalt käsil mitu käsikirja ning imeteldav oli tema raugematu töövõime ka aktiivse seltskonnaelu sees. Eesti oli talle südamelähedane: vahel tundus, et temas on rohkem eestlust kui meis endis. Otso Kantokorpi kogus eesti klassikalise popmuusika vinüülplaate, Melodija välja antud olid tal kõik olemas. Ta mitte ainult ei kogunud, vaid kuulas neid peaaegu iga päev ning tundis detailselt meie muusikute loomingut ja elukäiku.

Otso Kantokorpi on kirjutanud soome turistidele erilise reisijuhi, kuidas õppida Tallinna tundma trammiga sõites ja leida peale tähelepanuväärsete kultuuripaikade üles ka erilised söögikohad. Temaga oli mõnus igasugustel teemadel juttu vesta, nõu anda ja saada. Lisaks soomekeelsetele kordustrükkidele on raamat ilmunud ka eesti keeles. Otso korraldas selle esitluse eritrammis suupistete ja jookidega, juhtides lõbusa seltskonna esitluse lõpuks Kopli lahe kaldale risustatud tühermaale.

Otso Kantokorpi polnud ainult tark ja haritud kunstiteadlane, vaid lahe romantik, kes mööda Tallinna ja Eestit tihedalt ringi sõelus ning südamest suhtles ega hoolinud oma tervisest. Süda teda alt vedaski … Ta on asendamatu, sest kes veel viitsiks nii sügavalt süveneda Eesti kultuuri ja inimestesse, oleks nii tihkelt võimeline ühendama soome ja eesti kunstikultuuri.

Hea oli, Otso, kõndida koos sinu vikerkaarel …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht