Oskusteabe tarbekunsti-tiritamm

Lylian Meister

1979. aastast korraldatud Baltimaade tarbekunstitriennaalidest välja kasvanud Tallinna rakenduskunsti triennaal näitas oma 30. sünnipäeval head vormi, viskas ootamatult tiritammi ja pööras tarbekunsti- ja disainivaldkonna põhitõed pea peale. Vähemasti probleemipüstitusena, sest kunstnike loomingut vaadates ja publikuhuvi seisukohalt on tulemus kasin. Ehk oleks korraldajatel tulnud  seekord loobuda tavapärase võistlusnäituse formaadist ja teha julgemad otsused? Triennaaliga kaasnevate ürituste ja satelliitnäituste sisu saab aga ainult kiita. Tallinna rakenduskunsti triennaali tähtsust on võimatu alahinnata: see on jäänud ainsaks geograafiliste piiranguteta kõiki tarbekunsti ja disaini erialasid hõlmavaks foorumiks Euroopas ja üheks olulisemaks kultuurisündmuseks Tallinnas. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis  on aga minu kahel külastuskorral valitsenud publikuvaikus. Suurt tungi professionaalide seas ei ilmnenud triennaali seminarile 13. XI ja veelgi kuulajavaesem oli kunstnike esitluspäev kunstiakadeemia saalis 14. XI, kui saalis moodustasid enamuse triennaalil esinevad kunstnikud ise.

See on kindlasti etteheide eelkõige akadeemia üliõpilastele ja õppejõududele, sest kasutamata jäeti Tallinnasse kätte toodud suurepärane võimalus kolleege kuulata ja  nende loomingule pilk heita. Kunstnikest professionaalide seas on huvipuuduse põhjuseks ehk see, nagu eravestluses kuulda on olnud, et paljusid Eesti tarbekunstnikke tänavuse triennaali teema ei köitnud: soovi rollimuutuseks lihtsalt ei olnud. Laiema üldsuse huvipuuduse on põhjustanud aga kardetavasti üldine tarbekunsti teemade kadumine viimaste aastate huvifookusest. Nii peateema kui ka kuraator olid korraldaja,  Tallinna rakenduskunsti triennaali ühenduse suurepärane valik. Triennaali teema valitakse kutsutud osalejatega kuraatorikonkursil, seekord võitis selle noor disainer Kärt Maran projektiga „Know How” („Oskusteave”). Korraldajate valik oli värske ja eelarvamusvaba, isegi julgelt provokatiivne. Triennaaliga püstitatakse küsimus, mis on tarbekunsti essents ja eesmärk ning kas kiivalt enda teada hoitavast oskusteabest ning kunstniku minakesksusest sündivad taiesed on ainus loomeviis. „Know How” on kuraatori eksperiment, mille eesmärgiks tõestada, et hea disain ja rakenduskunst püsivad ideel, mitte valmistamisviisi ja -oskuse enese teada hoidmisel – niiviisi tullakse tagasi tarbekunsti sotsiaalse loomuse juurde. Suurepärane teemapüstitus – sotsiaalsus, annab võimaluse tagasivaateks ajalukku ja seostub tänapäevase kogukonnale ja kogukonnaga koos disainimise trendiga. 

Täielikuks saladuseks on jäänud mulle aga žürii (kuraator Kärt Maran, triennaali ühenduse esinaine Ketli Tiitsar, disainerid Martin Pärn ja Kärt Ojavee, kunstiajaloolane Andres Kurg, EKLi president Jaan Elken ja kultuurkapitali esindaja Kadi Polli) tegevuse printsiibid ja motiivid. Väga demokraatlikku ja uhket rahvaparaadi võimaldava teema juures jääb statistikat vaadates tunne, et žürii eesmärk oli korraldada tõeline kontrollitud – tsenseeritud – välja  praagitud eliitmarss. Triennaali peanäitusele on žürii lubanud 38 kunstniku tööd, seega kõigest 26 protsenti esitatud ettepanekutest. Samas laekusid triennaalile 142 kunstniku taotlused, kokku 176 tööd 28 riigist: Lätist, Soomest, Hollandist, Suurbritanniast, Rootsist, Leedust, Saksamaalt, Taanist, Ungarist, Prantsusmaalt, Slovakkiast, Hispaaniast, Kreekast, Iisraelist, Taiwanist, Venemaalt, Ameerika Ühendriikidest, Iirimaalt, Itaaliast, Norrast,  Islandilt, Taist, Šveitsist, Türgist, Kanadast, Austraaliast, Serbiast ja Eestist. Kõlab pagana huvitavalt ja mina oleksin küll näha tahtnud, millised ideed need kunstnikud rahvale järeletegemiseks välja pakkusid. Kas pakuti tõesti nii viletsaid?

Praegune peanäitus tarbekunstija disainimuuseumis on jäänud kahjuks suhteliselt hõredaks nii asjade kui ideede poolest. Näituse veab välja eelkõige Ott Kadariku ja Tuuli Aule suurepärane kujundus. Tänapäevane  lähenemisviis muidugi seegi, sest ruumi loomine on olnud viimastel aastatel kaasaegse kunsti subjektina tunduvalt olulisem kui asjade või meisterdamisideede esitlemine ruumis. Seetõttu võiks peanäituse isegi rahule jätta, aga kripeldama jääb triennaali üldeesmärk ja intriig – ideede jagamine. See eeldab pigem vaba lava, ajurünnakut, ettearvamatuid ja kohati hulle asju. Kuhu need jäid? Kvaliteetdisaini otsides pole kahjuks leitud (või avalduste hulgale vaatamata leidunud) jalustrabavat ideelendu. Ma ei pea siinkohal silmas väljavalitud ideede nõrkust, vaid just ideede rohkuse ja sellest sündiva sünergia puudumist. Ehk on seetõttu peanäitusel vähe ka „passiivseid näitusekülastajaid”, keda võiks senistest hoiakutest loobuma panna ja know-how abiga disainiprotsessis osalema meelitada. Loodetavasti aitavad siinkohal kaasa tarbekunsti- ja disainimuuseumi haridusprogrammid ja workshop’id  kunstnikega.     

Peanäitus kuni 21. II 2010

Rahvusvaheline näitus väärib igal juhul vaatamist  ja publikuhuvi. Siinkohal lühidalt huvitavamatest autoritest ja triennaali premeeritutest. Žürii otsustas seekord välja anda kolm võrdset preemiat. Marta Boan (Hispaania) sai preemia ehete seeria „Cube” („Kuup”) eest. Tegemist on lihtsate minimalistlike moodulehetega, mida võib valmistada suvalisest nöörist või sirgete joontena eksisteerivast materjalist ja mida on võimalik omavahel ühendada. Autorite kollektiivi Jaan Evart (Eesti), Julian  Hagen (Austria) ja Daniel Maarleveld (Holland) premeeriti töö eest „Penjet”. See on tõeliselt vaimukas vana tindiprinteri ümberehitus, mille puhul kujutist prindib tahmakasseti asemel printeri pea külge kinnitatud vildikas või marker. Süsteem on lihtne: markeri kinnitamiseks kasutatav pesupulk võimaldab erilise pingutuseta vahetada erineva värvi ja joonejämedusega vildikaid. Ka masinat järele teha pole mingi kunst, vähemalt tundub nii õpetusi  lugedes. Kieren Jones (Suurbritannia) pälvis tähelepanu tööde seeriaga „IDEA -Flat Pack Re-arranged: Gopan, Strum, Gunn, Trophi” („Idee – teisiti kokkupandav mööbel”).

See on tore tarbimisirooniline ideede tulevärk, mis aitab massidisaini lipulaeva IKEA tooted taas loomingulisse kasutusse ning tuletab meelde tänaseks peaaegu kadunud asjade isevalmistamise kunsti. Kieren on ka näituse kõige produktiivsem ideede esitaja; toodete ideoloogia  on küll sarnane, aga disainikasutuses on igaühel oma üllatus varuks. Nihestatud ruumimõju ja omalaadse „antimaailma” leiab Pärsia päritolu kanadalanna Roja Aslani teosest „Original Odyssey” („Originaalne odüsseia”), mis täidab muuseumi väikese näitusesaali papist virtuaalmaailma fiktsioonidega. Võta aga tööriistad kätte ja klammerda ning teibi Star Trek või mõni muu lemmikkeskkond endale koju. Näidis on üleval,  saad vaadata, kuidas kosmoseodüsseia pappvariant ruumis töötab. Kunstnikud on saanud innustust nii keemiast kui füüsikast. Prantslane Frederic Braham on disaininud järeletegemiseks „Sisemise ilu”, mis seisneb väärismetalli või kalliskivipuru pulberlahuse igapäevases manustamises organismi üliväikese annusena. Tema kaasmaalane Marion Fortrat on aga ehitanud kellamehhanismi jäljendava päevaringi.

Sümpaatsed on soome disaineri Helena Lehtineni ülimalt lihtsad ehted, mida ta ka nimetab „This is easy” („See on lihtne”). Helena õpetab puuoksakestest neile niiti kerides prosse valmistama ja saab sellega hakkama nii, et asjakeste esteetika esindab eksimatult Skandinaavia disaini. Tuija Harkonsalo hambaharjavartest kaelakee liigub pigem camp’i ja edevamate linnatrendide piirimail. Kolmas soomlane Maria Nuutinen läheneb ehtekunstile nostalgianööpidega,  ühendades need paela abil kaelakeeks. Nostalgiat ja perekonnaõnne taasloomist kodusõdade vürtsika meenutusena võimaldavad ka Urmas Puhkani lõhutud portselanist skulptuurid, eriti plastiksõduritega variant on väga meeleolukas ja kunstiteosena mõjus. Teravmeelselt on lähenenud näituse teemale ehtekunstnik Jaan Pärn, kes lisaks tegemisõpetusele õpetab näitusekülastajale ka imago loomist, eksponeerides kolme kuldse  mööblikäepideme ühendamisega tekkinud kaelaehet, mis mõjub kunstniku sõnul vähemasti teleülekandes nagu päris.

Kodust maavillakeelt kõneleb Anu Raud, kelle mulgi stiilis nöörvaibad on juba enne näitustki tuntust ja järeletegijaid kogunud. Pavel Sidorenko on aga ainus eestimaalasest tootedisainer, kes on valmis publikut õpetama ja lambi valmistamise saladusi jagama (kes veel tarbekunsti- ja disainimuuseumis koha saab, võiks osaleda  tema workshop’il laupäeval, 12. XII ). Briti kunstnik Jade Stoller punub tulevikku oma valmistamisõpetustes ajaloolist värsistiili kasutades: „Kui auväärt Wilhelm Rudolf Fitting sai selgeks polümerisatsiooni protsessi, ei osanud ma eales ette näha eos, et nõnda hunnitu sest sünnib teos. Nüüd tahaksingi teile tutvustada, kuis seadet imelisneoonset kasutada…” Kas pole tore õpetus? Mida selle järgi termoplastsest polümetüülmetakrülaadist nimega  Perspex teha saab, vaadake ise järele. 

Satelliitnäitused

„EKA Know How. See on imelihtne?” EKA galeriis  12. XI – 10. XII.  Kunstiakadeemia galeriinäituse kuraatorid olid klaasikunstnikud ja õppejõud Eeva Käsper ja Tiina Sarapu, näitus lähtus triennaali üldideest. Kui peanäitusel nuputasid kunstnikud järgijatele enamasti lihtsamaid ja käepärasemaid nippe nagu makaronidest ehted ja mööblikäepidemetest kaelakeed, siis üliõpilased võtsid ideede tarbijat õige tõsiselt: 1200° C juures lõõmavad ahjud, teemantkäiad ja keerukamad  tööriistad polnud siinsetes tegemisõpetustes mingi erand. Tulemused ei saanud seetõttu mitte vähem huvitavad, sest isegi kui näitusekülastaja kõike järele tegema ei tõtta, jagati välja hulk vabavaralist oskusteavet, mida oli põnev ja hariv lugeda. Illustreeritud õpetustest sai teada, kuidas tarbekunstniku käe all asjad valmivad ja mida kõike ühel kunstnikul ka ideedele keskendudes ametipidamiseks vaja on.

Toon näitena tööriistade loetelu keraamikatudeng Pirjo Kongo õpetuses „See on imelihtne?”. Ta õpetab tegema lihtsat ja kaunist teekannu. Võtke või jätke, selleks on vaja järgmisi asju: paber, pliiats, joonlaud, teip, kustukumm, treimise tööriistad, horisontaalne treipink, kipsitreipink, puur, kruustangid, viil, keraamika tööriistad, tindipliiats, nuga, saag, metallplaadid, haamer, kaarits, liivapaber, puitklotsid, pintslid, rihmad, kummirihmad, linoleum, glasuur, pritsimise kapp,  keraamikaahi ettepõletuseks, gaasipõletusahi kõrgkuumuseks. Rätikunuku moondamine portselanskulptuuriks keraamikatudeng Maie Reinomäe õpetuse järgi vajab kuumust 1250° C. Klaasitudengite Kaie Irvali õlaehe, Margaret Skatško efektne värvilisest klaastaarast kaelaehe „Harakapesa”, Eva-Maria Mureli ahvatlevad klaasist maasikad hõbelehtedega ja Sandra Allemanni õnnetäringud vajavad samuti kuni 850° C ahju  ja korralikke poleerimiskäiasid, Karin Mölder õpetab aga lisaks klaasiahju kasutamisele oma „Mõtteorasega” ka vineeri painutama. Tõsist kunstnikukätt kips-kvartsist looteasendis inimese vormimiseks keraamilisse munasse nõuab Piret Ellamaa meistriteos. Need õpetused võiks kokkuvõtlikult koondada rubriiki „hästi edasijõudnule”. Pisut kergem, eriti kui kasutada klaasilihvijate abi, on järele teha Eva-Maria Mureli kaleidoskoope, mis oleks ka  tõesti vaeva väärt, et omada perekondlikke ainueksemplare klaasimustrite võlumaailmast (juhendaja Tiina Sarapu, Eeva Käsper).

Tegijasõbralik on keraamikatudeng Henna Lappalaineni ökopärlite õpetus, mis algas labidaga savi kaevamisest ja lõppes saunaahjus põletatud pärlite niidi otsa ajamisega. Siiski ei maksa järgijal valvsust kaotada, sest oskusteavet pärlite pakkimisel ja põletamise metoodikas on õpetuses küllaga (juhendaja Annika Teder). Keraamikatudeng Lucy Zaripi  (juhendaja dotsent Ingrid Allik) savist sõprade paljundamise kontseptsioon on samuti kõigile jõukohane. Näituse põnevaim töö, minu meelest ka kogu triennaali kontseptuaalseim etteaste, oli keraamikatudeng Kaisa Laasi kondiportselanist tass „Reused fox” („Taaskasutatud rebane”, juhendaja Annika Teder). Teose kontseptsioon on taaskasutuskriitiline, nähes selle sõna taha jääva õilsa ja ettevaatava suhtumise  kõrval labast moeröögatusebuumi, mis ökoja taaskasutussiltide abil kõik asjad justkui iseenesest heaks muudab, nii et keegi enam ei küsigi, mis on toote mõte, kuidas see siiski tehtud on ja kui palju ressurssi kasutati. Noor kunstnik küsib meilt ja iseendalt, mida kõike annab siis taaskasutada, ta süüvib sõnasse ja materjali „kondiportselan”. Tulemuseks on tass, mille järeletegemiseks tuleb kõigepealt leida teepervelt surnud rebane. Krematooriumiahju,  kuulveski ja vajalike lisandite abil võid siis saadud kondiportselanist tasse ja taldrikuid toota.

Terav töö haakub selle aasta Veneetsia biennaali Austraalia paviljoni ekspositsiooniga, kus ekstreemsportlasest kunstnik Shaun Gladwelli projektis „MA DDESTMA XIM VS korraldas teepervelt leitud kängurule rituaalsed matused” käsitleb sama temaatikat. Kaisa Laas lubab allaaetud võõraste asemel taaskasutada ka omaenda fetišeeritud ja hinge heitnud  kodulooma. Terav vihje lemmikloomandusega liialdamisele seegi. Paljud tudengite ideed puudutavad taaskasutust siiski positiivses võtmes ja ka seda, et uus on taasavastatud vana. Tekstiilitudeng Evelyn Volksepa hea ülilihtsa disainiga „Plastic Bag” („Kilekott”, juhendaja Krista Leesi) õpetab kilekottidest uut kotti kuduma. Esteetikalt on see nõuka-aja sauna eesruumi plastikheegelduse moodne variant, tänasesse  linnapilti sobitab toote aga kilekottide valitud värvigamma ja toote hea vorm. Õpetuse järgimises pole midagi keerulist, pealegi on autor omakorda kasutanud vabavara, suunates ka näitusekülastaja Youtube’i teavet otsima märksõnadega „how to knit plastic bags together, plastic bag knitting” („kuidas kududa kilekotte, kilekottide kudumine”).

Keraamikatudeng Kristina Merilo (juhendaja Ingrid Allik) nõustab samuti põimetöödes, pakkudes välja  isolatsioonitorudest magamismati remonditavas majas öö peale jäänud ehitusmehele, selle lisaboonuseks on massaaživõimalus. Moebrändi Hula „Ela hästi” kollektsiooni tegijatena jagavad õpetusi magistrandid Kaisa Kottis, Triin Kaiv ja Kristina Tatarinova (juhendaja Reet Aus). Põhiidee on valmisriiete ja Eesti rõivatootjate tootmisjääkide kasutamine, keskendudes keskkonnaprobleemidele ja arvestades Hula brändi põhimõtteid. Näidistena sai  imetleda igati huvitavaid ja stiilseid tooteid, õpetustes jagatakse kavandamise, kangaste ja detailide valimise, proovide tegemise ja graafilise kontseptsiooni väljamõtlemise saladusi. Vana jakki kasutas keraamikatudeng Liisa Pähk kaelaehte-aksessuaari „Bella Mia” loomisel. See võiks ka soojendava salli ülesannet täita, ent on eelkõige lihtsalt ilus ja huvitava arhitektoonikaga objekt (juhendaja Annika Teder ja tekstiilidisainer Katrin Lehtjõe). Nahatudengite  Anne Vainoja narmaskott ja Maaria Vilipere giidikott on ka igati šikid ja teostatavad aksessuaarid.

„Praktiline Kunst ja Kodu” Hobusepea galeriis 14. – 23. XI. Näituse korraldamine almanahhi Kunst ja Kodu aastakümnetega kogunenud ideedepagasi ja tööjooniste lehtede põhjal, tõstes ajakirja esile kui heatasemelise disaini vabavara levitajat ja isetegemise soodustajat 1958. kuni 1990. aastani,  oli triennaali meeskonnal tõeliselt kuldne idee. Näituse kuraator Kai Lobjakas ja kujundaja Mikk Heinsoo lõid suurepärase ruumi, mis kõnetas nii ajakirja kaasaegseid kui noori disainereid, vanad lõikelehed aga mõjusid tänases retrobuumis ülimoodsalt. Imestama pani, kui hea tasemega ja trenditeadlik ikkagi oli omas ajas see almanahh. Näidismööbel, mis sündis Raul Erdeli käe all ja laskis vanade ajakirjade vaatamiseks istet võtta, tõi ruumi  ka kolmanda mõõtme. Satelliitnäituse „Kunst ja Kodu” valguses tahaks lausa küsida, kuhu masstootmise rägastikku ja glamuursete tellijate džunglisse on eksinud kunagi nii lahkelt ajakirja lõikelehtedel õpetusi jaganud tootedisainerite ja sisearhitektide järeltulijad?   

Seminar

Disainiajaloolase Kai Lobjaka kanda oli nukuteatris peetud seminari juhtimine. Seminaril tutvustas põhjalikult triennaali kontseptsiooni ja selle taga seisvat mõtteviisi kuraator Kärt Maran. Laiema tarbimiskultuuri konteksti pakkus Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi vanemteadur Margit Keller. Pisut ehk liiga vähe seostus triennaali teemaga Tartu kõrgema kunstikooli õppejõu  Erika Pedaku ettekanne XX saj alguse tekstiiliajaloost. Kuigi kohati leidis professionaalsete tekstiilikunstnike roll näidiste kavandajana rõhutamist, oli ettekanne pigem tekstiiliajaloo üldtutvustus. Sisearhitekt Hannes Praksi siirad, isiklikud ja avara hingega andmist edendavad seisukohad olid liigutavad: see mees ei pressi inimestelt raha välja, elab kasinalt ja maksab kohviraadio töötajatele palka meepurkides. Kuulata ja hoogsat kujundust vaadata  saab www.kohviraadio.com. Välisesinejatest tegi Iisraelis sündinud ja Berliinis elav disainer Ronen Kadushin väga huvitava sissevaate „avatud disaini” problemaatikasse ja autoriõiguste regulatsiooni, tutvustades ka oma firma Open Design tooteid, mille disain on allalaetav kasutamiseks tema kodulehelt http://www.ronen-kadushin.com. Uurimisrühma Autonomatic seisukohti ja töid tutvustas Tabvs Jorgensen Suurbritanniast. 

Uurimisrühm võtab triennaalist osa kutsutud kunstnikena. Erilist muljet mulle aga laseriga õhku joonistatud värelevatest automaatsetest nagu inimkäe joontest vormuvad klaaskausid ei jätnud, samuti ka rühmituse väljapanek näitusel. Jääksin skeptikuks, sest mingit sisulist mõtet seda laadi digitaalsete tootmistehnoloogiate kasutamisel disainimisprotsessis peale vahva uurimistöö hästi sisustatud laboris on raske näha ja rühmitusel on  õigus, kui nad ka ise täheldavad automaatse ja autonoomse vastuolu ja rasket ühilduvust. Siiski, mine tea, kuna mu seisukoht võib olla uurimistöösse süvenemata ülekohtune, saab igaüks endale huvitava leida veebilehel www. autonomatic.org.uk.       

Kunstnike esitluspäev

Selle üritusega jätkati triennaali traditsiooni anda vaba mikrofon osalevatele kunstnikele, kümneminutilisi etteasteid juhtis kuraator Kärt Maran. Kokku sai sõna 14 kunstnikku, kes ilmestasid loenguid ka slaididega. Päev tõi paljud kunstnikud ja nende taotlused kindlasti publikule lähemale ja tegi mitmed tööd sümpaatsemaks. Triennaali ühe suuremõõtmelisema  teose, näitusel veidi õõnsana mõjunud „Wall of Connection and Communication’i” („Seotuse ja suhtlemise seina”) autor TürgiŠveitsi päritolu Esin Kücükbicmen rääkis oma interaktiivse kollektiivselt teostatava tekstiiliinstallatsiooni täiesti sümpaatseks kommunikatsiooniprojektiks, tutvustades selle esmateostamist vases Odunpazari külas. Raske on siiski kujutleda, et tänavalapsed ja vaesed ei eelistaks sellise teose lahti harutamist sokkide  kudumiseks või muuks vajalikuks tarbekäsitööks. Triennaali preemia võitja, Suurbritannia kunstnik Kieren Jones tutvustas peale enda loomingu ägedaid Londonis toimunud projekte, millega taaskasutati olümpiaehitiste ehitusplanku pargi väikevormide ja koguni lihtsamate paatide tegemiseks. Huvitav ja õpetlik oli Läti disaineri Rihards Funtsi Läti disaini propageerimiseks loodud „Design Drive’i” projekti tutvustus. See vääriks tõsisemat vaatlust  mõnes Läti disaini ja selle korraldust puudutavas artiklis. Läti disain on kujunenud viimastel aastatel nii jõuliseks ja huvitavaks, et aeg selliseks ülepiirivaateks on igati küps. Last not least: rakenduskunsti triennaali saadab Kristi Paabi koostatud ja Risto Kalmre ning Konst & Tekniki hästi kujundatud mahukas kakskeelne kataloog, kus on lisaks artiklitele kanäitusetööde valmistamise juhendeid.