Op tuli

ANDRES KAERA

Briti opkunsti klassiku Bridget Riley graafika aastatest 1962 ? 2003 Rotermanni soolalaos kuni 23. V. Opkunstist ja Bridget Riley näitusest kirjutavad eesti kunstikriitikud kipuksid justkui hätta jääma ? opkunst ei tundu just kõige paremini alluvat sotsiaalsete mõjude analüüsile; pseudopsühholoogilist ja semiootilist käsitlust tundub see samuti mitte soosivat. Nii kumabki Ants Juske artiklist (?Op opereerib taas, klassikuga?, Postimees 29. IV) läbi hoopis mure kivisildnike pärast, kes teda töllmokaks ja näitust jamaks peavad. Tõsi, selle kõrvale mahub ka paar huvitavat mõtet opkunsti tagamaadest ja tänuväärne märkus opkunsti ning moodsa kunsti nähtuste tutvustamise vajaduse kohta. Johannes Saar (?Grand lady ajab silmad kõõrdi?, Eesti Päevaleht 20. IV) tunnistab ausalt, et ?üllataval kombel pole Riley piltidest kuigi palju rääkida?, ning lõpetab artikli ähmaste paralleelidega progressimetafooride ja taju põhimõtete vahel.

Kahe Eesti juhtiva kunstikriitiku kimbatus on mõistetav. Vaataja peas tekkivad mõtted, assotsiatsioonid ja kujutlused, sotsiaalne keskkond, millesse töö paigutub, on opkunsti juures vähetähtis ? kunstiteos konstrueeritakse vaataja silmas. Ääremärkusena olgu mainitud, et paljude efektide korral on kaasatud ka teised ajustruktuurid, kuid reeglina ei mängi vaataja teadvuse kõrgemad tasandid opkunsti esmase vastuvõtu juures mingit rolli.

Korratus ja kordamatus

Bridget Riley näitus koosneb seekord tema siiditrükitehnikas graafilistest lehtedest. Tiraþeeritus muudab korduse (korduvad elemendid on opkunsti tööde üks ehituskivisid) enese samuti korduvaks, toimub kahe tasandi, üksikelemendi ja terviku interaktsioon kahel tasandil. Korduvate rütmidega opereerib Riley meelsasti, kuid oma tööde motiivide kopeerimist ja jäljendamist, vastupidiselt teisele kuulsale opkunstnikule Victor Vasarelyle, peab taunimisväärseks ja olevat üritanud isegi seaduslikult tõkestada.

Nähtavasti võib Bridget Rileyt lugeda üheks kõige meisterlikumaks vaatajaga mängijaks. Üldse, opi ?headust?, kvaliteeti on nähtavasti ainuvõimalik hinnata selle alusel, kui lihtsate vahenditega kui põnev ja kui võimsalt mõjuv efekt saavutatud on. Mingil määral on selge, et opkunsti töös ei saa olla midagi liigset, ja väljendada tuleb end eriti lakooniliselt ? iga lisatud detail muudab pildi taju, kuni selleni, et võib efekti täielikult nullida.

Värvimängud

Laias laastus võib Bridget Riley opgraafika ja üldse opkunsti jagada kaheks: värvi kasutavad (ja selle abil efekti tekitavad) ja must-valged tööd. Paljudes töödes on Riley ühendanud värvide koos- ja vastasmõju ning põhimõtteliselt must-valgelt samuti töötavad efektid. Värvide koosmõju teooriate otsene mõju on ilmselt pärit Josef Albersi ja teiste Bauhausi kunstnike-teoreetikute teostest. Tegelikult on sellekohased ülestähendused märksa varasemad, väidetavalt on juba Leonardo da Vinci ?Maalikunsti traktaadis? värvide koosmõju kohta nii mõndagi teadnud. Oma põhimõtetega on opkunsti, eriti selle värvikasutuspõhimõtteid mõjutanud ka impressionistid ja postimpressionistid. Nii on opkunst justkui kunstitaju teooria ajaloo kokkuvõte väga kontsiisses vormis.

Riley uurib oma töödes, kuidas sama värv mõjub erinevas koosluses, teiste värvide vahel, ja kui erineva üldmulje võivad tekitada sama värvi triibud erinevas järjekorras. Ta katsetab, millised on värvide ?suhtelised kaalud? (on teada, et erinevate värvidega kaetud võrdsed pindalad võivad tunduda erinevad), kuidas kontrastsed toonid teineteist intensiivistavad. Riley ise ütleb, et ta ei lähtu otseselt kindlatest teooriatest ja palju tema töödes on saavutatud katse-eksituse meetodil. Samas on nende katsetuste tulemused selgelt nähtavad ja (vajadusel) matemaatiliselt konstrueeritavad komplektid. Victor Vasarely oli teadlikult huvitatud täppisteaduslikust lähenemisest kunstile, Riley tundub selles mõttes olevat loomulikum ja ?humanitaarsem?.

Opkunst kui õpetus

Riley must-valgetes töödes on eeskuju võimalik leida loodusmotiividest (vähemalt leidub loodusmotiividel põhinevaid optilisi mustreid jaapani, aga ka eesti etnograafias), teiselt poolt on kindlasti olulised geðtaltpsühholoogide (kellest osa oli tihedalt seotud jällegi Bauhausi liikumisega) teoreetilised tööd. Paljud tööd tunduvad lausa olevat tajupsühholoogia geðtaltkoolkonna õppevahenditesse kuuluvad ja ilmestavad imehästi selle põhitõdesid. Geðtaltpsühholoogid leidsid paljude taju seaduspärasuste paremaid näiteid just optiliste vigurite hulgast, näidates normaalse taju vajakajäämiste kaudu selle tööpõhimõtteid.

Opkunstis on niisiis kokku võetud suur osa (kunsti)tajupsühholoogia teooriast ja esitatud see väga lühidalt ja täpselt. Peale selle aitab opkunstiga tutvumine mõista silma töö põhimõtteid, tajuda (sõna laiemas tähenduses) lausa füüsiliselt, kuidas silm näeb. Teadlik olemine muidu enesestmõistetavast nägemisprotsessist lisab kunstiteose vaatamisele ja nautimisele veel ühe tasandi, rikastab kogemust. Bridget Riley tööd kuuluvad niisuguse võimalusvahendina kindlasti ühtlasi Euroopa kultuuritraditsiooni kohustuslikku tähestikku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming