Ood riigile?

Ellu Maar

Tanja Muravskaja näitus “Positsioonid” Tallinna Linnagaleriis kuni 15. IV.  

Tanja Muravskaja näitusel “Positsioonid” on käsitluse all rahvustunde ja patriotismi küsimused, sümbolina on kasutatud Eesti lippu. Teemapüstitus on tõeliselt üllatav. Kui tänased noored kunstnikud käsitlevadki rahvuslikkuse probleeme, siis peamiselt negatiivselt positsioonilt ning Eesti lippu kasutati kunstis aktiivsemalt viimati 1990ndatel, kui kõik rähklesime iseseisvumisjärgse trauma identiteedikriisis. Meedias käib rahvusliku diskursuse pendel tänaseni päris hoogsa amplituudiga, kuid Muravskajal ei ole Eesti lipp kaugeltki mitte negatiivne sümbol (vähemalt näituse esimeses, varem valminud osas). Võib-olla mängib selles rolli tema Ukraina päritolu –  kerge distants lubab problemaatilistesse teemadesse vabamalt suhtuda? Või siis on tal selles suhtes kainem ja selgem pilk?

Tundub, et eestlastel on oma rahvustundega kehvad lood: seda on kas väga palju või üldse mitte. Selles armastuse ja vihkamise suhtes on vähe neutraalseid toone ja riigilipp on see sümbol, mis imab kõik need vastuolulised tunded endasse. Lipp on sümbolina tõeline rudiment, viimaseid mohikaanlasi, mis tänases maailmas on veel säilitanud pühaduse ja puutumatuse oreooli. Kolme eristuva värvi abil on väga lihtsalt loodud märk, mis kätkeb endas rahvusluse müüti. Lipuvärvid on kokkuleppelised, aga õige eestlase jaoks oleks need justkui midagi loomu- ja sünnipärast: sinine on  taevas, must mullapind ja/või talumehe kuub ning valge – õilsaim ja olulisim kõigist – vabadus. Võib-olla oligi lipu tähendustest raske staatus põhjus, mis  intrigeeris kunstnikku seda näitust tegema.

Näitus koosneb kahest, omavahel dialoogi astuvast osast. Esimeses saalis on peamiselt varem, 2006. aasta rahvusvaheliseks projektiks valminud seeria. Need on eesti noortest kunstnike aktiportreed, milles nad visuaalselt puhtal, lakoonilisel pinnal askeldavad lipuga. Trikoloor on siin kui vabalt hõljuv riidepalakas, mis on portreteeritavaile, nagu Tanja Muravskaja on ise öelnud, justkui eneseväljendus, vaba värviline pintslitõmme. Neilt fotodelt on kadunud krambid, mis kunstis sageli seoses lipuga ilmnevad. Me ei näe lipu jalge alla trampimist ega ka selle pea kohale heiskamist. Kui neid fotosid uskuda, suhestub noor eesti kunstnik oma riigiga probleemivabalt. Ta võib lipu endale ümber mässida või selle endalt heita, see ei kammitse ega konstitueeri teda. Tundub, et selle positsiooniga suhestub ka kunstnik ise, kuigi ta ei soovi selle näitusega kehtestada oma ideoloogiat, vaid panna vaataja mõtlema oma positsioonile, esitades mõned võimalikud variandid.

Tagumises saalis on video, mille Muravskaja on lisanud spetsiaalselt selle näituse jaoks ja mis täiendab aktifotode seeriat. Väga aeglaselt ja staatiliselt jooksval videol seisab tummas pühalikkuses lipuvalves kolm Eesti neonatsi (ei leidnud nende tähistamiseks neutraalsemat määratlust). Aines ei ole muidugi laest võetud: selliseid poisse võib kohata viimasel ajal üle pühapäeva pronkssõduri juures. Neonatside sõnum on selge: nad seisavad oma riigi eest, usuvad sellesse, kuuluvad sellele, on ehk valmis selle eest suremagi (kuigi kunstnik ei viita agressiivsusele). Saal on vaatajast eraldatud piduliku piirdega, mis installeerib video esise ruumi, muudab selle omamoodi sakraalseks pinnaks viitega riigi territooriumile kui pühale maale.

Video staatika astub paradoksaalselt kontrasti esimese ruumi fotode dünaamilisusega. Neonatside aeg on pidev sirge nool minevikust tulevikku, rahvuse sünnist selle igikestvasse õitsengusse. Esimese saali noorte aeg on aga kimp hetkeaistinguid, mineviku ja tuleviku vahel pole õigupoolest determineerivat seost ja olevik taasluuakse igal hetkel teistsuguses kombinatsioonis.

Riigilipp on ood riigile. Selle aluseks on maailma struktureerimine maksimaalse autonoomiaga riikideks, usk riigivõimu ülimuslikkusesse ja eeldus indiviidi lojaalsus oma riigile. Tanja Muravskaja fotoseeria joonistab välja suurima ohu kuulekale riigiaparaadile: indiviidi, tema eneseküllase identiteedi ja ta võimaliku ketserluse oma riigi suhtes. Kui noored kunstnikud fotodel on loomingulised subjektid, kes suhestuvad vabalt erinevate enesemääratlustega, siis tagumise saali poisid on oma usult saanud küll kuuluvustunde, kuid paratamatult kinkinud homogeensesse gruppi sulandudes osa endast ära. Lipp annab neile tähenduse. Esimese saali noorte puhul on see aga vastupidi: nemad loovad lipu tähenduse. Nemad ei ole ilmselt valmis oma riigi eest surema, kuid see-eest on nad valmis seal elama.