Õnnestunud teemavalik

MERLE BUKOVEC

Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus „Päris/tehis“ Rakvere Pika tänava galeriis kuni 7. II 2015, Tartu Kunstimajas 28. XI – 14. XII 2014 ja Tallinna Vabaduse galeriis 12. XII 2014 – 6. I. 2015, kuraator Sofi Aršas.

Klaasi kui tehislikku materjali hakati valmistama ligi viis tuhat aastat tagasi, looduses leidub seda mõningal määral välgu, meteoriidi või vulkaanilise tegevuse tulemina. Kuna klaas on inimese loodud tehismaterjalina niivõrd pikka aega kasutuses olnud, on see tunnetuslikult justkui rohkem päris materjal kui läbipaistev plastik, mis esteetilises mõttes ei erine klaasist kuigi palju.

Tehislikkusega seostub ka klaasi kasutamine millegi imitatsioonina: klaas võib näha välja nagu vääriskivi või portselan. Puhumiseelsetes klaasitehnikates loodud esemed olid omal ajal, meie ajaarvamise alguse paiku, väga kõrges hinnas, sajandeid hiljem on turvalisuse mõttes kantud kaelas või sõrmes pigem vääriskivist ehte odavat klaaskoopiat kui väärisasja ennast. Nii on klaas olnud päris ehk väärtuslik objekt kui ka õige asja jäljendaja. Klaasikunstnike ühenduse näitustel küll otseselt neile teemadele ei viidata, kuigi vihjeid klaasiajaloole vanade, kord poolunustatud, siis taasleitud tehnikate kaudu oli (Kairi Orgusaare „Amfiteater“).

Tehislikkus ja selle äratundmine on seotud ka aususe ja enesele truuksjäämise küsimustega. Kunstis, kunstivahenditega olulisest rääkimine pole kunagi varem olnud nii riskivaba kui praegu, kuigi, ka ülitähtis sõnum kipub infoüleküllastuses kaotsi minema.

Tartu Kunstimaja näitusel olid väljas suuremõõdulisemad, eelkõige ideepõhised, mitmel juhul installatsiooni või seeriana loodud teosed. Vabaduse galerii objektid olid tagasihoidlikult väiksemad. Mõned autorid esinesid mõlemal näitusel, põnevama tööga enamasti Tartu näitusel. Tallinnas eksponeeritud tööde hulgas oli peamiselt puhta vormiga efektse lauanõu või ehtena vormistatud objekte ja kergeid (kuigi mitte tehnoloogilises mõttes) värvikaid etüüde. Kalli Seina lainetust meenutavat vaagnat võib vaadata keskkonna ja poliitika kommentaarina. Mare Saare kollases kärjemustrilises fragiilis oli õrnalt ühendatud inimese ja mesilaste loodu. Kunstnik näib maheda huumoriga küsivat: kas tõelisem on kunstniku kujutlusvõime või mesilaste ellujäämisinstinkti tulem? Birgit Pählapuu ja Raili Velt on meisterdanud vaimuka helmekee, mis võiks olla pilkupüüdev lahendus rändava elustiiliga taimesõbrale, kes ei pea muretsema, kuidas tema hoolealused kodus vastu peavad. Klaasi hapruse ja ka kaduvuse teemat olid puudutanud Kristiina Uslar (loetamatuks kulunud kirjarull „Sulle on tulnud kiri“) või Helena Kreem (lae all hõljunud baleriiniseelik).

Sarmika koosluse moodustasid kolm mannekeeni-rindkeret Birgit Pählapuu, Raili Veldi, Marilin Kristjuhani ja Kersti Vaksi ehetega ning Rait Präätsa enesekindel „Oskar“ nende vastas. Vabaduse galerii tagumises ruumis hakkasid silma reipad vormi- ja värvimängud, Hallimäe ja Anna-Maria Vaino olid pidulaua raamistanud seinal eksponeeritud tõsisema ja introvertsema meeleoluga objektidega.

Mõndagi Tallinnas näidatud tööd oleks tahtnud näha Tartus, aga ka vastupidi. Küllap kuraator teadis, mida kus eksponeeris, aga Vabaduse galerii jäi sedapuhku klaasikunstnike väljapanekule kitsaks.

„Päris/tehis“ näitustel on rõõmsameelset dekoratiivsust ja ka tõsist sõnumit, sisemaailmarännakut ja tervitatavat otsekohesust. Teemavalik on hästi õnnestunud: see on küll avar, aga ka mitte liiga hajus, on inspireerinud kunstnikke tooma välja töid, mis seostuvad tõepoolest nende märksõnadega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming