Õnnelikud üheksakümnendad

Krista Roosi: „1990ndad oli suur muudatuste aeg, nii sai oma ideid rakendada, ilma et keegi oleks ülaltpoolt sekkunud.“

REET PULK-PIATKOWSKA

Krista Roosi: „Kui küsida, mida ma siis tegin, et kool sai vajalikud hooned, siis ma ei oska öelda, mis oli see, mis mõju avaldas.“

Krista Roosi: „Kui küsida, mida ma siis tegin, et kool sai vajalikud hooned, siis ma ei oska öelda, mis oli see, mis mõju avaldas.“

Are Tralla

Kuni 19. IX on Nooruse galeriis väljapanek Tartu kõrgema kunstikooli esimesest viieteistkümnest aastast. Tartu kunstikool ehk keskastme ametikool on Tartus tegutsenud 1950. aastast peale, kui kunstikõrgharidus Tallinna viidi, 1960. aastast Tartu kunstikooli nime all. Mõte ka kunstikõrgharidust andma hakata ehk siis kaheastmelisest koolist tekkis aga juba kakskümmend viis aastat tagasi, kui Krista Roosi asus tööle kooli direktorina. 18. IX esitletakse galeriis kooli arengut käsitlevat raamatut.

Milliste plaanidega toonase Heidemanni tänava maja uksest sisse astusid?

Tartu kunstikooli asusin esimest korda tööle 1972. aastal. Juba siis mõistsin, milline saareke kunstikool oli. Vahepeal töötasin Tallinnas projekteerimise alal, aga Helle Vahersaluga suheldes olin kursis koolis toimuvaga. Vene keele õpetaja oli pikka aega direktori kohusetäitja, praktikat juhendasid mitteeriala inimesed jne. 1989. aastal kandideerisin direktori kohale, kaotasin paari häälega skulptor Raimo Kuusikule, kes oli ametis ainult paar kuud: ta ilmus Tallinnas minu ukse taha küsimusega, kas ma ikka veel tahan seda kohta.

Alustasin 1990. aasta jaanuaris. See oli suur muudatuste aeg, ka hariduse juhtimises, nii sai oma ideid rakendada, ilma et keegi oleks ülaltpoolt sekkunud. Minu esimene põhimõtteline muudatus oli õppijast lähtumine, mis tähendas mõtteviisi muutmist, et õpetamine ei saa olla kunstnikule lisateenistus ja teisejärguline tegevus. Poole aasta pärast liitus kooliga ka Jaak Roosi, tema oli radikaalsemate muudatuste taga. Hiljem liitusid meiega veel Vallo Kalamees, Aet Ollisaar, Heli Tuksam ja Are Talla, kellest moodustus tiim. Kahjuks kõik osakonnajuhatajad ei olnud alguses koostööst huvitatud, vähehaaval see muutus.

Eesmärk oli luua kaheastmeline kool. Ka varem oli põhikoolist tulnute kõrval võetud vastu keskkooli lõpetanuid, kes osalesid vaid erialatundides. Edukamatele tegime ettepaneku minna ERKIsse, et mis siin aega raisata. Sellise kooli pidamine tundus mõttetu.

Tartu kunstikooli Pallase nime taastamise vastu olid Tartu kunstiringkonnas paljud, vilistlaskogu, kuhu kuulub palju tuntud kunstnikke, toetas seda. Tegemist oli loogilise asjade käiguga. Siiski ei tabanud me õiget hetke ja viisi selle läbiviimiseks. Kui kool sai Rootsi Lyons’itelt kingituseks vana Volkswageni bussi, hakkasime korraldama rändnäitusi üle Eesti. Kõige enam reklaami tegi koolile Priit Verlini lõputöö „Allegro“.

Miks langes valik rakenduskõrgkoolile? Kas leidsite sobivaid eeskujusid ka piiritaguste kunstikoolide seast?

Kaheastmeline kool tähendas meie kunstikoolile kõrgkooliastme lisamist. See aga ei mahtunud kuidagi haridusjuhtide skeemi. Lõpuks pandi mind valiku ette: kas üks või teine. Esimene võimalus rakendusliku kõrghariduse tasemel haridust anda tekkis juba 1991–1993. Meie ei olnud siis veel valmis. Ega olnud teisedki, kes võimalusest kinni haarasid ning tekitasid seda tüüpi haridusse negatiivse suhtumise.

2000ndaks olime õppekavade väljatöötamisel teinud kõvasti tööd ja läbinud edukalt „Kamare“ projekti, mis tähendas mitmeaastast koolitust kõrgkooliks küpsemiseks koostöös Soome õppeasutustega. Olime ka tudengitele lubanud, nii et mul ei jäänud muud üle kui nõustuda alama astme sulgemisega. Kooli päevapealt sulgeda ei saa, sest kolm kursust pidi lõpetama ja selleks ajaks suutis uus direktor Kadi Kreis taastada Tartu kunstikooli.

Soome ja Norra koolide materiaalne ja ka moraalne tugi oli suur, kuid otseselt pole midagi üle võetud. Sponsoriks oli ka minu vanaisa August Luberg.

Milliseks kujunes erialade valik? Kuivõrd püüti Tallinna koolist erineda?

Erialade valikul lähtusime olemasolevast: mööbel, skulptuur ning kunstiline kujundamine ja nahk, seda põhikooli ja ka keskkooli baasil. Igast erialast moodustati osakond oma juhiga, juhtidest juhtkond, kes arutas ja võttis vastu otsuseid. Keskkooli baasil vastu võetud rühmade õppekavad täitsime kõrgkooliliku sisuga, õpetasime praktiliste ainete kõrval ka teooriat. Vanade kõrvale tulid uued erialad tekstiil, foto, maalingud, arvutigraafika.

Mööbliosakonnas otsustasime liita vana mööbli restaureerimise uue mööbli kujundamisega. Uute erialade tekkimine lähtus paljuski inimestest, kes olid valmis fanaatiliselt oma eriala osakonda arendama, aga ka võimalustest ja õppima tulijate huvist. Arvutigraafika eriala sünd on seotud 1995. välja kuulutatud Phare programmiga, saime ka arvutid ja vajalikud programmid.

Püüdsime EKAga erialasid koordineerida. Mäletan, kui Krista Kodres ütles, et restaureerimist võite küll rahumeeli õpetada, meil selliseid ambitsioone pole. Erialade sisu oli meil praktilisem, nii et otsest kattuvust ei olnud.

Kas õppejõudusid oli raske leida?

Saime hakkama erialainimestega, sh vilistlastega suheldes. Sageli tuli leitud potentsiaalse õppejõuga kaasa tema abikaasa või kolleeg. Uued inimesed sai võetud esialgu tööle tsükli, näiteks praktika juhendajaks. Seal selgus õpetajakandidaadi oskus ja tahe tegutseda. Sel ajal ei tulnud kõne alla, et täiskohaga õppejõud ei ela Tartus või selle lähedal. Paraku polnud kõigil tööle võetud õpetajatel kõrgemat haridust. Esialgu korvas seda fanaatilisus ja sisemine intelligents. Kui hakati kõrgharidust nõudma, tuli leida tee haridustaseme tõstmiseks. Osa neist läbis puuduva koolituse Eestis, osa Soomes. See oli aeg, kus bürokraatia alles ärkas, direktor käis kõigil hindamistel ja oli sisulise tööga kursis.

Üsna peatselt seisis kool silmitsi õppehoonete tagastamisega õigusjärgsetele omanikele, korporatsioonidele Sakala ja Ugala. Kuidas sündis otsus Karlovas asuva endise aparaaditehase kasuks, mis praegu on koduks kõrgemale kunstikoolile ja kunstikoolile?

Tagastamise üle tuli ainult rõõmustada: kolme vana ja väikese majaga ei olnud mingit perspektiivi. Tolleaegsed aselinnapead Jüri Sasi ja Hannes Astok toetasid meid igas mõttes. Lõpuks leiduski suuruselt sobiv tootmise lõpetanud aparaaditehas, mis oli algselt erastamisnimekirjas. Kui küsida, mida ma siis tegin, et kool sai püsimiseks ja arenemiseks vajalikud hooned, siis ma ei oska öelda, mis oli see, mis mõju avaldas.

4. IX 1993 viisin kolleegid sinna jalutuskäigule. Hiljem selgus, et oldi üsna šokeeritud. Õnnestus ehitada väga madala ruutmeetri hinnaga ja kuna mööbli ostuks raha ei eraldatud, sisustasime ruumid Soomest ja Rootsist toodud kvaliteetse taaskasutava mööbliga, tulemus oli selle aja kohta väga hea.

1996. aasta lõpus avasime Tähe tänava maja, kuhu kolisid mööbli- ja tekstiiliosakond ning juhtkond. See oli raske ja ebavõrdne aeg: teised osakonnad töötasid väga kehvades oludes endise restorani Kaseke ruumides ja lagunevas skulptuurimajas. Tolstoi tänava hoone rahastamisel aitasid palju kaasa Tartu maavanem Jaan Õunapuu ja minister Mihkel Pärnoja.

1. VIII 2000 vormistati Tartu Kõrgem Kunstikool, rektori valimisel sa ei kandideerinud. Kas unistused olid täide viidud või jäi midagi kripeldama?

Ma ei kvalifitseerunud rektorikandidaadiks, minu viit aastast kõrgharidust magistrikraadiga ei võrdsustatud. Kõrgkooli ülesehitamine oli lõhkunud meie tiimi. Tööle asus ka tallinlasi, 2001. aastal valitud rektor Ants Juske käis ka Tallinnast. See tähendas teistsugust töökultuuri: kõrgkooli õppejõu hindamisel väärtustatakse rohkem tema erialast tegevust. Juske tegi mind arendusprorektoriks, kuid koostööd ei sündinud. Mul algas uus elu sisearhitektina, mulle see meeldib. Ei saa ka öelda, et ma poleks 1990ndaid nautinud.

Kas Tartu kõrgem kunstikool elab üle lainetena käivad reformikavad ja ettepanekud ning jätkab valitud teerajal?

Olen kursis vaid episoodiliselt. Ilmselgelt on praegu bürokraatiat palju rohkem. Mul on hea meel, et rektor on mõistnud, et ta juhtkonnas peab ka kunstiinimene olema. Ma ei mõista seda tsentraliseerimispoliitikat, mis saab tuua vaid rohkem mõttetuid käske-keelde ja paberit, rahakulu. Lõppkokkuvõttes suurendab see ükskõiksust ja vastutamatust. Ma ei kahtle, et kool on küllalt tugev, et püsida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht