Olematu vabaduse tähe all

Georg Poslawski

 

Erik Bulatov. Tulen. 1975, õli, lõuend. Erakogu, Zürich.Pressifoto

 

September on Moskvas traditsiooniliselt olnud uute näituste avamise kuu. Uus hooaeg  nõuab uusi üllatusi ja intriige. Selle aasta sügis algas Venemaa pealinnas kõigepealt üllatusega: avati uus kunstimuuseum. Selle vajadusest on räägitud palju ja lõpuks sai see teoks Puškini-nimelise Riikliku Kunstimuuseumi tiiva all. Muuseum nimetati Euroopa ja Ameerika riikide XIX-XX sajandi kunsti galeriiks. Püsiekspositsiooni moodustavad seal vene suurkaupmeeste Ivan Morozovi, Sergei Tretjakovi (kuulsa Pavel Tretjakovi vend), Sergei Štšukini jt erakogudest natsionaliseeritud ning Euroopa riikidest pärast sõda kokku korjatud teosed. Küüniliselt kõlasid avatseremoonia kuluaarides etteheited Ermitaažile: andke nüüd meile kuulsad prantslased tagasi, mis 1948. aastal  Moskvast Leningradi viidi. Ermitaažist sattusid umbes samal ajal Puškini kunstimuuseumisse aga hoopis haruldased Rembrandti tööd. Rembrandti 400. sünniaastapäeva näitusele Puškini-nimelises kunstimuuseumis  (avati samuti septembris) on võimalik pääseda kõigest tunnikese sabasseismisega, mis on kindlasti seda väärt. Üllatus on suur eelkõige seetõttu, et näitusel on võimalik nautida kuulsa hollandlase kõrval ka tema eelkäijaid ja järglasi. Kuid teoste autoreid eristada tundub suhteliselt võimatu, nii sarnased on selle ekspositsiooni pildid oma maneerilt. Kokkuvõttes jääb näitust vaadates mulje, et XVII sajandi Hollandis töötas piiblitemaatiliste maalide ja graafika barokkmanufaktuur, mida ei juhtinud (nagu Andy Worholi Factoryt) mitte kunstniku loominguvabadus, vaid tellija maitse.

 

Tagasi Moskvasse

 

Möödunud nädalal avati Moskvas veel üks äärmiselt põnev näitus, samuti tulvil üllatusi. Esmakordselt demonstreeritakse Tretjakovi galeriis XX sajandi teise poole vene nonkonformisti Erik Bulatovi retrospektiivnäitust. Üllatav on, et alles kolm aastat tagasi korraldas Tretjakovka Bulatovi näituse samas hoones, kuid kaks korrust allpool. Nüüd paigutati tema loomingu ülevaatenäitus kõige kõrgematesse saalidesse, kus pole kunagi tehtud ühtegi elava kunstniku isikunäitust. Näituse avamisel vene kunsti patriarhiks tituleeritud Erik Bulatov (s 1933) tuli viiekümnendate alguses Moskvasse kunsti õppima Sverdlovskist (praegu Jekaterinburg). Tema õpetajaks oli Robert Falk (1886 – 1958),  tema esimesed maalid olid falkilikult luitunud ja läbipaistvad. Aastatega stiil pidevalt muutus ja ta maalis kubistlikke, sürrealistlikke ja konstruktivistlikke teoseid. Ligi kolmkümmend aastat teenis Bulatov N Liidus elatist lasteraamatute illustreerimisega ja unistas (nagu paljud teisedki nõukogude aja kunstnikud) tõelisest loominguvabadusest.  Tänapäeval tuntakse Bulatovit kogu maailmas eelkõige sotsiaalset temaatikat kajastava “Moskva romantilise kontseptualismi” ühe loojana. 1989. aastast elab ta Pariisis  ja tundub, et peaaegu kõik tema igapäevases elus vastab kunagi välja öeldud tõele “Kunst – see on vabadus”.

Külastasin 1970ndatel ja 80ndatel mitmeid kordi kunstniku Moskva ateljeed ja tunnen teda hästi, seepärast sain eravestluses küsida, kas sotsiaalne kontekst on tema tänapäeva loomingus samuti tähtis, nagu see oli NLi ajal. Ta vastas, et pärast Prantsusmaale kolimist hakkas ta tööle uute ideedega ja proovis oma teostes kajastada lääne ühiskonna sotsiaalset olemust (maal “Liberté”, 1990, 140 x 280 cm, asub Bernis). “Praegu ma tajun,” ütles kunstnik, “et vabadust polegi olemas. NSVLis oli poliitiline diktatuur, läänes on aga turudiktatuur. Tõsi, see on humaansem, kuid samuti väga ohtlik”. Mille poolest siis erinevad kunstniku tänapäeva maalid nõukogudeaegsetest? Alguses tundub, et kõik on ju sama: kunstnik kasutab pildis nii kujundit kui sõna. Pildiruumis toimub metamorfoos: sõna hakkab mõjuma kujundina, kaotades oma tasapinnalisuse, sulandudes sellesse ruumi. Nõukogude aja piltidel sai sellest ruumist ideoloogia mõjutatud sotsiaalne keskkond, viimase 15 aasta piltidel sotsiaalne aspekt kaob, see ei toimi enam uutes oludes. Ja oskuslikule stiilikasutusele vaatamata ei mõju Bulatovi pildid enam nii värskelt ja pingestatult nagu 30 aastat tagasi. Seos tegelikkusega on täiesti kadunud. Jäänud on refleksioonid ja mälestused kodumaast “Kodu”).

 

Vene või mitte-vene kunstnik?

 

Bulatovi näitust avades ütles Prantsuse suursaadik, et ta on uhke oma riigi esindaja üle, vaatamata sellele, et kunstnik on elanud Prantsusmaal kõigest seitseteist aastat. Bulatov ise peab aga ennast täiel määral vene kunstnikuks. “Just välismaale sattunult tajusin ennast venelasena. Moskvas ma ei mõelnud sellele kunagi. Läänes elades tajun ja näen asju nii, nagu mind on õpetanud vene kultuur.” Näituse kuraatori Andrei Jerofejevi arvates võib Bulatovist nüüd (tõenäoliselt mõtles ta näitust) saada vene kaasaegse kunsti sümbol. Bulatovi töödes on tehniliselt kõik tõesti väga kõrgel tasemel: suurepärane maalimisoskus, kontseptuaalne žest ja sotsart’i iroonia, kuid nendes pole enam seda intellektuaalset sügavust, pinget, millega Bulatov Venemaal raudse eesriide taga elades kuulsaks sai. Kõik, millest kunstnik unistas, on lõpuks täitunud: käes on  materiaalne vabadus, vabadus liikuda ja vabadus tegutseda, vabadus valida ja vabadus loobuda. Kuid midagi on nende seitsmeteistkümne aasta jooksul kaduma läinud. Võimalik, et nõukogudeaegne mitte-vabadus koos oma kannatuste ja kontrastidele üles ehitatud vene argipäeva kurioosumitega ei toida enam vaimu, ei anna piisavalt adrenaliini sügavate elamuste saamiseks. Kindlasti on selles osake tõtt.

 

Soosterite ühisnäitus Moskva eragaleriis 

 

Selle maa ja rahva maagilise külgetõmbejõuga puutus kokku ka üks eesti kunstnik, keda vene intellektuaalid peavad kiivalt Venemaa kunstnikuks. Ja neil on selleks piisavalt alust. Teda hinnatakse vene kultuuris kui Õpetlast. See on Venemaal väga kõrge staatus. Kunstniku nimi on Ülo Sooster. Olen palju kuulnud ja lugenud sellest, kuidas Nõukogude Eesti kunstijuhid takistasid kunstniku tagasipöördumist kodumaale. Ei, põhjus, miks Sooster Moskvasse elama jäi, polnud seotud materiaalselt parema eluoluga. Arvan, et otsus Venemaa pealinna jääda oli tingitud eelkõige soodsamast pinnasest loominguliseks arenguks. Ta leidis sealt sõpru ja  mõttekaaslasi, sügava vaimumaailmaga intellektuaale, kes märkasid temas esimesena neid omadusi, mida Ülo Soosteri loomingus tänapäeval kõikjal esile tõstetakse. Eelkõige – geniaalset uudsust.

Ülo Sooster elas Moskvas kõigest neliteist aastat, kuid need olid tema elu ja loomingu parimad. Pärast NLi lagunemist pole Venemaal Soosteri näitust olnud. Tema nimest seevastu sai legend. Tänapäeval peetakse teda nn Teise Kunsti (1956 – 88) üheks liidriks. Ülo ja tema Moskvas sündinud poja Tenno Soosteri (elab Iisraelis) ühisnäitus avati 28. IX ühes kesklinna esinduslikumas galeriis, mis kannab omaniku, Romanovi nime. Näitust valmistati ette terve aasta ja see oli eelkõige suunatud lahendama äärmiselt olulist probleemi Ülo Soosteri kunstipärandi hindamisel – kunstiteoste tegelikku väärtust. See oli äärmiselt vajalik ka seepärast, et Venemaal, eriti suurte kunstikollektsioonide puhul, on väga kiiresti kasvanud huvi Teise Kunsti teoste vastu. Nende turu representatiivsus on aga nende tähtsusega Vene kunstiajaloos võrreldes täiesti ebaadekvaatne. Soosterite näitus oli selle lünga täitmiseks ülimalt vajalik. Usun, et eesmärk täidetakse.

Näitusel on Ülo Soosteri Moskva perioodist (1956 – 1970) 25 maali ja 197 joonistust ja graafilist lehte. Esindatud on kõik žanrid ja kõik kuulsad põhiteemad (munad, kadakad, kalad, suud ja silmad). Kõik teosed on pärit erakollektsioonidest ja kõik on mõeldud müügiks. Näituse tippteos “Punane muna” (1964) on seni äratanud külastajates kõige suuremat huvi. Just “Punane muna”, maailmas enim trükitud Soosteri teos, on pärast kunstniku surma kujunenud vene nonkonformistliku kunsti sümboliks. Võimalik, et see teos leiab varsti oma koha Tretjakovi galerii XX sajandi kunsti ekspositsioonis teiste suurepäraste Soosteri tööde kõrval. Kas see jääb seepärast eesti kunstisõpradele kättesaamatuks? Kindlasti mitte.  

Ka Tenno Soosterile on näitus suurepärane võimalus tutvustada Moskva kunstipublikule isa järglasena oma viimase aja graafikat (kokku 33 tööd) ja minu arvates õnnestus see hiilgavalt. Tenno Sooster (1957) on hariduselt ja erialalt kunstnik-animaator, kes töötas enne N Liidust lahkumist nii Sojuzmultfilmis kui ka Tallinnfilmis joonisfilmide kallal, näiteks abistas ta Rein Raamatut Wiiralti “Põrgu” ekraniseerimisel. Praegu on ta aktiivne nii animatsiooni, graafilise disaini kui ka vabagraafika valdkonnas. See mitmekesisus loob suuri eeldusi uue graafilise keele väljatöötamiseks. Selle elemente on märgata igas Tenno Soosteri töös, olgu need dekoratiivse, kontseptuaalse või sotsiaalse kontekstiga. Paljudes töödes on tajutav tema isa esteetiliste tõekspidamiste mõju (seeria “Kalad” ja “Kloonid”), kuid Tenno Sooster tahab asju vaadelda oma elukogemuse vahitornist. Kunstis on ta pigem teadlane, kel plaanis veel kaua elada, et saaks lõpetada oma uuringuid, mitte võitleja, kes on nõus oma tõekspidamisi lõpuni kaitsma, nagu tema isa. Ja selles peitubki meie ajastu dialektika.

Näituse avamisel esinenud Eesti suursaadik Moskvas Marina Kaljurand veenis suurt hulka näituse avamisele kogunenud külalisi selles, et see ei jää Moskvas kindlasti viimaseks eesti kunstnike näituseks, mida temal õnnestub avada.

Nii Bulatovi kui Soosterite näitus on lahti novembri lõpuni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming