Okupatsiooni järelelu

Samma näituse vaatamiskogemust mõjutavate kultuurilis-poliitiliste ideede ja nendega läbi põimunud eelhäälestatuse tõttu paigutuvad vaatajad eri vaateplatvormidele.

KATRIN KIVIMAA

Jaanus Samma näitus „NSFW. Esimehe lugu“ Okupatsioonide muuseumis kuni 9. X. Näitus esindas Eestit LVI Veneetsia biennaalil 2015. aastal.

Lootsin, et Eestis vähemalt paar põlvkonda mäletab Nõukogude okupatsiooni ja neil on immuunsus. Selgus, et olin liiga optimistlik.

Mihhail Lotman

Näituse visuaalse lahenduse šokiefektide üle võib lõputult vaielda, aga see õõvastus, mida kunstnik vaatajas tekitada püüab, ei lase Esimehe isikut või tema lugu heroiseerida.

Näituse visuaalse lahenduse šokiefektide üle võib lõputult vaielda, aga see õõvastus, mida kunstnik vaatajas tekitada püüab, ei lase Esimehe isikut või tema lugu heroiseerida.

Piia Ruber

„NSFW. Esimehe lugu“ jutustab ooperi vormis loo, mis põhineb Nõukogude Eesti kolhoosiesimehel ja pereisal hüüdnimega Esimees, kellele määrati 1960. aastate keskpaigas homoseksuaalse tegevuse eest vanglakaristus.

Kontekst. „NSFW“ (akronüüm ingliskeelsest fraasist not suitable for work – tööks kõlbmatu) on täiesti teistsugusesse konteksti loodud ja mõeldud näitus. Veneetsia biennaali rahvusvahelise ja nüüdiskunsti keelega harjunud publiku juurest on see nüüdseks jõudnud Eestisse, kus kunst ise tekitab paljudes ehk rohkemgi eelarvamusi kui geiõigused. Seega, Samma projekt, mis täpsemalt sõnastades heidab pilgu homoseksuaalsuse ajaloole ENSVs, on soodsast kontekstist sattunud probleemsesse.

Mu meelest annab see ettevõtmisele palju juurde, kuigi võtab ka midagi ära: ingliskeelne NSFW näituse pealkirjas kõnetab Okupatsioonide muuseumi külastajat viisil, millele ei oska põhjendust leida. Muuseumi pimedad keldriruumid seevastu loovad ekspositsioonile tunduvalt sobivama ruumikonteksti, kui Veneetsia linnapalee ruumikontseptsioon seda iial suudab. Kuid mitte silmaga nähtavast kontekstist ei tahtnud ma kirjutada, sest selle näituse vaatamiskogemust mõjutab enim hoopis muu – kultuurilis-poliitilised ideed ja nendega läbi põimunud eelhäälestatus. Just viimased paigutavad potentsiaalsed vaatajad nii erinevatele vaateplatvormidele, et tulemuseks on üksteisele vastukäivad lood nähtust.

Julgus nimetada asju õige nimega. Taevas tänatud, et Samma jõudis oma näitusega Okupatsioonide muuseumisse enne, kui sellele kummaliste assotsiatsioonidega uus nimi antakse. Kujutage ette, milliseid võimalusi oleks „vabamu“ sarnasus sõnaga „valamu“ irvhammastele pakkunud. Ajalootraumade kustutustöö tagajärjed võivad olla aga naljast kaugel. Väike kõrvalepõige neile, kes ilmselt heade kavatsustega muuseumi nimevahetusele hurraa-hüüdeid jagavad, taipamata selle tagajärgi rahvuslikule mälupoliitikale või eneseteadvuse analüüsile.

Näituse avamiskõned on tihti põnev analüüsimaterjal, seekord osutusid need lausa pärliks. Kõik saalis viibinud teadsid, millest räägib näitus, kuid kõnedes seda – vaid ühe erandiga – kõva häälega välja öelda ei julgetud. Muuseumi direktor pidas väga kena ja diplomaatilise avakõne. Hoidsin hinge lõpuni kinni, kas öeldakse, mis on näituse teema, aga ei öeldud. Ka teised kõnelejad, sh kuraator ja korraldajad, rääkisid kõik eufemismidega: hallid alad, oluline teema jne, aga ainsana ütles sõna „homoseksuaalsus“ rahulikult välja kõnelejate seas ainsana nõukogudeaegset põlvkonda esindanud poliitik Eiki Nestor. Tema rääkis ka sellest, kuidas okupatsiooni järelelu lokkab meie praeguses ühiskonnas edasi nõukogudeaegsete eelarvamuste ja väärtushinnangute kujul. Nestor esindas antud kontekstis just nimelt seda põlvkonda, kes mäletab Nõukogude okupatsiooni ning seetõttu teab, kui oluline on asjade väljaütlemine avalikult ja ausalt: homoseksuaalsus tuleb nimetada homoseksuaalsuseks, okupatsiooni okupatsiooniks.

Asjade seisust avalikult ja ausalt rääkimine läheb totalitaarses ühiskonnas kalliks maksma. Nõukogude perioodil võis see ajajärgust olenevalt ulatuda omaenda (ja pereliikmete) elu kaotamisest töö või sotsiaalse positsiooni ohustamiseni. Või siis mõne pehmema survemeetodi kasutamiseni, mille tagajärjeks võis olla isiksuse psühholoogilise terviklikkuse kadu. Mäletan neid aegu piisavalt hästi, et teada, millest räägin. Ka mina olen üles kasvanud represseeritute perekonnas, mille lugu jäeti lastele – loomulikult heade kavatsustega, püüdes neid säästa – kaua aega rääkimata. Minu vanaisa-vanaema lugu oli Martti Helde „Risttuule“ lugu selle olulise vahega, et minu vanaema kaks väikest last, minu isa ja onu, ei jätnud oma elu Siberisse, nagu juhtus filmi peategelase väikese tütrega.

Kes on väärt olema ohver? Paljud kriitiliselt meelestatud kommentaatorid on ühismeedias küsinud, kas ühe traagilise elulooga homoseksuaali lugu saab asetada represseerimise või okupatsiooniaja konteksti. Kui jätta kõrvale liigemotsionaalsed seisukohavõtud, on see küsimus igati õigustatud. Sellele tuleb vastata.

Esimehe isik sellisena, nagu näitusel meile tema lugu avaneb, on pehmelt öeldes vastuoluline. Kuid asi ei ole ühe isiku eluviisis või moraalireeglites. Ei alluta me ju samasugusele loogikale küüditamis- või holokausti ohvreid, ei hakka nende eraelus tuhnima ja väitma, et võib-olla üks või teine oligi karmi(lise) saatuse enda ellu kutsunud näiteks kasuahnuse või tollasest sotsiaalsest normist erineva eraelulise käitumisega. Totalitaarse riigi kontrolli- ja karistusmasin sõitis kõigist üle ühesuguse ükskõiksusega, kui keegi mis tahes põhjustel oli selle masina rataste vahele jäänud.

Näituse visuaalse lahenduse šokiefektide üle võib lõputult vaielda, kuid just see õõvastus, mida kunstnik vaatajas tekitada püüab, ei lase Esimehe isikut või tema lugu heroiseerida. Vägivald ongi võigas ning kunstnik tegi valiku seda mitte poetiseerida. Minule ei jäänud kuskilt sellist muljet, mille üle kartust on avaldatud, nagu oleks eesmärgiks seatud seni käsitlemata ühiskonnagrupi, homoseksuaalsete meeste, kannatuste samale pulgale või võrdsele astmele asetamine meie ajaloonarratiivi kesksete repressiooniohvritega, küll aga aitab homoseksuaalsuse ajaloo uurimine paremini nähtavale tuua seda, kuivõrd mitmekesine oli nõukogude ühiskonda nähtavate ja ka nähtamatute niitidena läbiv kontrolli- ja survemeetodite süsteem.

Näituselt jääb meelde kas või üks valdkond, mida pole seni palju uuritud, nimelt meditsiinisüsteemi roll üksikisiku käitumise-tegevuse reguleerimises. Kes mäletavad, need teavad, et homoseksuaalsus oli nõukogude psühhiaatria seisukohalt haiguslik nähe, aeg-ajalt kasutati seda nagu teistegi vaimuhaiguste diagnoosi potentsiaalsete ja tegelike dissidentide vaigistamiseks.

Teiselt poolt ei olegi küsimus konkreetses ajaloolises isikus, kes eeldatavalt sattus kunstniku materjaliks praktilistel kaalutlustel, nagu materjalide kättesaadavus või keerdkäikudest kubisev elukäik jms. Näitust on võimalik vaadata ka teistpidi, s.o liikudes üksikult üldisele. Viimasel juhul sümboliseerib Esimehe lugu kõiki neid inimesi, kelle seksuaalne identiteet oli nõukogude seaduse silmis kriminaalne ning kes olid eraelus sunnitud kasutama mitmeid allasurumis- ja kohanemismooduseid. Nende inimeste kohanemine peegeldab üsna ilmekalt laiemat sovetiaja toimetulekumustrit: sotsiaalse aktsepteerimise nimel oldi sunnitud valetama nii iseendale kui ka teistele. Selleks et ette kujutada, mis võib juhtuda inimese psüühikaga, kui tema intiimelu ja identiteet põhinevad pideval valel ja varjamisel, ei pea olema väljaõppinud hingeteadlane.

Haavatud ühiskonna sündroom. Viimasel ajal tugevalt esile kerkinud nõukogude aja idealiseerimine ja (mingis mõttes täiesti mõistetav) soov okupatsiooni- ja ohvrinarratiivi asemel Eesti eduloost jutustada on ühe ja sama psühholoogilise mehhanismi kaks eri tahku. Psühholoogilisi kaitsetõkkeid traumeeriva tegelikkuse või minevikumälestuste eest ehitavad nii indiviidid kui ka kollektiivid. Eks olen soovinud minagi, et oleksin sündinud vähegi normaalsesse ühiskonda. Hilisnõukogudeaegne ENSV Ida-Virumaal sündinud ja üles kasvanud noorele inimesele seda kindlasti ei olnud. Olen samuti püüdnud üle, mööda ja ümber vaadata lugudest ja nii omaenda kui ka kollektiivsetest kogemustest, mis ei mahu eduloo ja toimetuleku mustrisse.

Ei ole meile kellelegi püüd normaalsuse suunas võõras, kuid see ei saa toimuda tegelikkuse kustutamise arvel. Vastasel juhul elamegi olukorras, kus pimedalt usume omaenda vabadusse, märkamata, kuidas vabaduse puudumise läbi töötamata varjud meiega jätkuvalt kaasas käivad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar