Õhuloss peab vastu

Tanel Veenre: „Alati ei pea ise muutuma, las muutub ümbritsev ja saan uue tähenduse.“

REET VARBLANE

Ehtekunstnike rühmitus õhuLoss (Kadri Mälk, Tanel Veenre, Piret Hirv, Eve Margus-Villems, Kristiina Laurits ja Villu Plink) alustas juba 1999. aastal: esimene õhuloss ehitati Hollandis Marzee galerii katusekorrusele. Edasi tulid näitused Hispaanias, Saksamaal, Taanis, Portugalis, Ungaris, Prantsusmaal, Iisraelis, Hiinas, Lätis. Tänavu, üheksateist aastat hiljem näidati oma töid taas Hollandis ja ikka samas galeriis. Mainekas kunstnikerühmitus ei ole ka Eestit kõrvale jätnud: 2001. aastal esineti Rakvere muuseumis, 2011. aastal Tallinnas Põhjatuletornis, 2015. aastal Haapsalus Evald Okase muuseumis ja nüüd sügisel Tallinnas ajaloomuuseumis.

Te kõik ei ole ainult aktiivsed ehtekunstnikud, vaid tegutsete väga laial rindel. Kuidas on õhuLossi rühmitus nii kaua koos püsinud?

Isikuomaduste ja kogemuste konstellatsioon. Siiras heasoovlikkus. Kui kellelgi hakkab üle keema, siis tõmbub pigem ise kõrvale ning just nimelt teostab ennast mõnel muul rindel.

 

Te alustasite üheksateist aastat tagasi Marzee galeriis ja kordasite tänavu seal oma koos esinemist. Mis on ehtekunstiga ja ka teie oma loominguga kahe aastakümne jooksul juhtunud? Kuidas mahtus õhuLoss sinna siis ja kuidas sobib nüüd?

Nende ligi kahekümne aastaga on ehtekunst pihustunud ja killustunud, suured keskused on sulanud, põhja­panevad ideed lahustunud kõike­lubatavuses. Samalaadsed liikumised, nagu olid mõne aja eest kujutavas kunstis. Ehk see liikumine ongi lisanud õhuLossile tähendusi – alati ei pea ise muutuma, las muutub ümbritsev ja saan uue tähenduse. Ning muidugi on lossi taga kuus inimlikku palet. Kes neid murdumisi, kasvamisi, lootusi ja luhtumisi teab, kuid ometi on just seal peidus kõige olulisemad juured. Kasvame koos ja eraldi.

Ehtekunstnike rühmituse õhuLoss esimene näitus oli 1999. aastal Hollandis Marzee galeriis, tänavu näidati oma töid taas seal.

Villu Plink

 

Millises paigas on õhuLossi kõige paremini vastu võetud? Kas on olnud ka mõnda esinemiskohta, kuhu õhuLoss ei sobitunud?

Pigem oleme osanud hoiduda mittesobitumisest. Lossi idealistlik filosoofia on magnetina ligi tõmmanud teisi samalaadseid. Äratundmine on iga välja­sööstu algpõhjus.

 

Eesti ehtekunst on järjest rahvusvahelisem. Meie noored on äratanud mujal tähelepanu, võitnud autasusid. Kas õhuLoss ei vaja noorenduskuuri – noori liikmeid, kes tooksid juurde uusi ideid, tehnikaid, lähenemisviise? Kas õhuLoss on sõpruskonna loominguline klubi või avatud kooslus?

Oleme seda mõtet korduvalt mõlgutanud, kuid see on alati tundunud liiga kunstlik. Sel juhul on mõttekas juba formeerida uus kooslus uutel alustel, nii nagu sai kokku pandud kolmeteistkümnest ehtekunstnikust koosnev Estonishing, millega maabusime Brasiilias, Saksamaal ja Rootsis.

 

Sa ise pole kaugeltki ainult õhuLossis tegev, oled kureerinud palju suuremaid ehtekunstinäitusi ja sul endal on olnud isikunäitusi, ka kevadel Hopis eksponeeritud „Taevaste ja maiste lõbude aeda“ näidati tervikuna USA mainekas ehtegaleriis Ornamentum ning sügisel saab seda vaadata Amsterdami galeriis RA. Hopi publikuga kohtumisel rõhutasid, et selles projektis eksponeeritav on näitusekunst ega ole niivõrd mõeldud kandmiseks, kuigi galerii veebilehel esitletakse su teoseid (vähemalt peateost) naisekehal. Mida tähendab näitusekunst ehtekunsti kontekstis? Kas kandmiseks mõeldud ehe on vähem kunst?

Mis on kunst, mis disain, mis käsitöö? Sildistamine või lihtsamalt nähtuste nimetamine on vajalik vaid kommunikatsiooniks. Mulle isiklikult tundub kunstiväli hirmuäratavalt kokkuleppeline, meie õhuLoss tundub selle seas päris selgepiiriline. Kapates kirglikult mitmes koplis, olen mõistnud, kui pahupidi võivad seejuures olla siltide kontseptsioonid. Moeehte kaubamärgi turundus võib olla loominguliselt palju riskantsem, uuenduslikum ja avaramate võimalustega ettevõtmine kui näituse tegemine kunstigaleriis. Ehte kantavaks tegemine on lisavastutus, lubadus kandjale. Mulle meeldib seejuures ameeriklaste silt kaasaegsele ehte­kunstile – mis tihti klapib kehaga vaid tinglikult – conversation piece. See on kaasaskantav vabakunsti teos, mis ühendab ärksad vaimud diskussiooniks. See on nii kohutavalt inimlik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht