Öövalgus

Inge Teder

Augustikuu viimase neljapäeva õhtul oli Kalamaja kalmistu park inimestest tulvil. Neid liikus seal sadade kaupa. Huviobjektiks oli pargis välja pandud klaasikunstnike ekspositsioon „Öövalgus”. Selle julge ettevõtmise eesotsas seisis kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna magistrant Liis Napp. Tema magistritöö teema on „Klaas Tallinna avalikus ruumis. Alternatiivsed eksponeerimispinnad”, näitus oli selle  praktiline osa. Üritusega liitusid mitmed osakonna õppejõud ja õpilased, lisaks veel skulptuuriosakonna üliõpilaste rühmitus SUHE.  

Saabuvas õhtupimeduses oli vaatajaskonna ette toodud paarkümmend otse murule või puutüvele paigutatuna, puu okstele kinnitatuna või ka tiigisilmas välja panduna klaasi eri tehnikas loodud kunstilist objekti. Klaasikunstnike etteaste oli tõepoolest atraktiivne ja Eesti oludes ainulaadne. Oleme ju harjunud klaasikunsti  nägema ja vaatama spetsiaalse näituseruumi ja seal kindla süsteemi järgi korraldatud valguse tingimustes. Näitusel „Öövalgus” tõid klaasikunstnikud oma loomingu rahva ette vabas loodudes ja selle valguse pidevas muutumises. Vaatepilt võis olla eriline ka näituse lõppu tabanud vihmasaju ajal. Kõik see oli meie klaasikunstile väljakutsuv katsumus. Üleminek õhtuhämarusest ööpimedusele ja siis esiletõstmine prožektorite valguses pakkus  klaasesemetest lummava pildi. Reageerib ju klaas kõigele sellele oma läbipaistvuses, peegeldades võimes elavalt, tundlikult, mänguliselt. Tiina Sarapu nagu murust välja kasvavad väikesed, kuid tehnikate mitmekesisuses huvipakkuvad objektid tõid tõesti tähistaeva maa peale. Tähtede vahel oli tore kõndida. Kristiina Uslari kahe puu vahel rippuv ketas „Oculus” säras üle pargi suure, nagu valvama pandud silmana. Külli Niedermanni vormid  olid endale sobiva koha leidnud väikeses tiigis vesiroosidena, Liisi Napi vanadest puhutud vormidest alguse saanud komplekt „Lumia” rippus puu oksal nagu iga hetk pakatav õiekobar.   

Keset väikest murulappi klaaskastis välja pandud Maarja Treufeldti töö „Käed” juures vaatajad lihtsalt istusid maas ja nautisid õhtupimeduses valgustatud klaasi lummust. Näis, et ekspositsiooni korraldamises oli palju spontaansust. Eve Koha seisis näiteks, taskulamp  käes, et valgustada ise oma tööd „Elu poeesia”. Kunstnik tunnistas, et sellega kaasas käiv tunde kestev otsene kokkupuude tema töid uuriva ja sellelt printtrükis teksti lugeva publikuga oli talle lausa põnev. Grupp SUHE pani välja nn toiduinstallatsiooni. Need olid meie vanaemade keldritest nii tuntud suured klaaspurgid sissesoolatud ja hapendatud kurkide, tomatite ja muu toidukraamiga. Ka see on omalaadne austusavaldus klaasile.  On mõttetu hakata selle väljapaneku töid hindama tavalises kunstikriitilises võtmes. Näitus oli ju eelkõige julge eksperiment, tõestus sellest, kui mitmekesised on klaasikunsti rakendamise võimalused peale intiimse toa ja aianurga ka avaras looduses ja linnaruumis. Selline klaasikunsti rakendamise viis on ju maailmas laialt levinud. Eestis ootab see ala alles avastamist. Sellele juhtiski seekordne näitus tähelepanu. Või piirdub Eestimaa huvi klaasi vastu avaliku ruumi kujundajana vaid Vabadussõja sambaga? Kalamaja üritus kinnitas klaasi rakendamise avaramat eluõigust. Näitus „Öövalgus” äratas tähelepanu oma loovuse ja eksponeerimise atraktiivsusega ning on arusaadav selle lülitamine Kadriorus 28. septembril avatava „Valgus kõnnib Kadriorus” laiaulatuslikku programmi. Klaasikunstnike väljapanek Kadriorus saab paiknema kreeka päikese- ja valgusejumala, luule ja muusika  kaitsja Apolloni kuju lähikonnas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming