Odense Kunstihoones eksponeeritakse ainult maailmakunsti paremikku

Reiu Tüür

  Århusi moodsa kunsti muuseum ARoS ostis Veneetsia biennaalilt Ron Muecki kükitava hüperrealistlik hiigelpoisi hinnaga umbes 4 miljonit Eesti krooni. Repro

Taanis on seitse kunstihoonet (Kunsthalle), mille juhatajad on koondunud kunstihoonete liitu. Koos kaitstakse oma huvisid ning koordineeritakse osaliselt ka näitusetegevust. Kunstihoonete silmapaistva tiheduse üks põhjus on kindlasti otsene lõunapiir Saksamaaga ? sellest on tõenäoliselt tingitud ka kultuuriruumide tihe vastastikune mõju. Ühe olulise tegurina võiks mainida ka maailma vanima, 1823. asutatud Bremeni Kunstihoone lähedust. Võrdluseks: Soomes ja Baltimaades on kokku ainult kaks kunstihoonet, Tallinnas ja Helsingis. Saamaks klaarimat pilti kunstihoonete kohast ratsionaalse kapitalistliku Põhjala riigi kontekstis, täiendasin ennast 2004. aasta jõulude eel kolm nädalat Odini linna Odense Kunstihoones.

 

Vana kultuurikeskus Odense

 

Odense linn seisab Taani südames keskmise saare idarannikul ja on ajalooliselt olnud tähtsuselt teine linn kolme lõvi kuningaperekonna  pealinna Roskilde järel. Tallinnaga sarnane hästi säilinud keskaegne atmosfäär tõstab selle selgelt esile kui ajalooliselt ühe põnevama linna Euroopas. Eesti kunstitööstusele oluline kuningas Kanut (15 käsitööliste ühendust liitnud pühak keskaegses Tallinnas) leidis oma märtrisurma 1086. aastal kohas, kus 2004. aasta septembris avati Eesti aukonsulaat toomkirikust sadakond meetrit idas. Taani kuldajastu klassitsistliku kirjanduse maailmanimi Hans Christian Andersen on ehk kõige tuntum selle linna elanik. Taani kuldajastu arhitektuuri jõulisima märgi For Fue Kopenhaageni askeetlikku rooma templit meenutava toomkiriku apostlite skulptuuride autor Bertel Thorvaldsen ja filosoof Søren Kierkegaard on vaid väike osa Anderseni sõpruskonnast Pariisis ja Roomas. Eestit ühendab linnaga veel üks kolmest sadamakaist, mis kannab Estlandkai nime, ning selle kõrval asuvad Eesti ja Revali tänav.

Odense Kunstihoone on ehitatud 1920. aastail 2004. aastal kahekordistus juurdeehitusega selle ekspositsioonipind. Uus hoone avati intrigeeriva saksa totaalmaali viljeleja Katharina Grosse installatiivse näitusega ?Topeltkorruse maalingud?, mis sisaldas värvikireva pinna all ka raamatutest tulvil riiuleid. Juurdeehituse ekspositsioonipinnal kasutatakse looduslikku laevalgust.  Mainimist väärib uusehitise tammelaudadest põrand, mis lõpeb neli sentimeetrit enne seina, jätab paljaks osa betoonpõrandast ning seinast, nii et moodustub elegantselt põrandat ning treppe raamiv ääristus.

Kunstihoone juhataja Karsten Ohrt on lisaks põhitööle ka üks kolmest Carlsbergi fondi direktorist, kes ostavad suurema osa Taani kunstimuuseumide kogude teostest ning rahastavad enamuse kunstitrükistest. Lisaks juhatajale on kunstihoonel kaks silmapaistvat kuraatorit Lene Burkard ja Thorsten Sadowsky (Saksa) ning kaks abikuraatorit. Burkard on üks juhtivaid naiskunsti propageerijaid, kes on esindanud oma projektidega Taanit Veneetsia biennaalil ning on praegu ka Taani kunstihoonete liidu tegevdirektor.

Odense Kunstihoone näitusetegevus on kompromissitult kõrge kvaliteediga: sisaldab rahvusvahelise kunstielu paremikku, integreerides samas ka kohaliku kunstielu tippe. See võib ka olla üks põhjusi, et enamuselt kunstihoone näitustelt on ostetud teoseid ARoSi kunstimuuseumi püsikollektsiooni.

 

ARoS

 

Taani suuruselt teise linna Århusi modernistliku raekoja kõrval (arhitekt Arne Jacobsen) avati 7. IV 2004 tõeline monumentaalarhitektuuri ja kaasaegse kunsti tempel ARoS. Suuruselt ning ka kunstikvaliteedi poolest on muuseum võrreldav Tate Moderniga Londonis, Pompidou keskusega Pariisis või Guggenheimiga Bilbaos. Muuseumi direktori Jens Erik Sørenseni sõnul võttis muuseumi valmimise protsess aega 20 aastat. Selle perioodi keskel tundus, et idee takerdub täielikult, kuid aega kasutati asjalikult arhitektuuriliste nüansside läbimõtlemiseks. Nimelt külastas direktor selle perioodi vältel arvukaid maailma juhtivaid kunstimuuseume nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani ning uuris sealsetelt juhatajatelt, millega nad on oma hoonete puhul rahul ja millega mitte. Nõnda kujunes sissepääsu, treppe, lifte, valgustust ning arhitektuuri üldlahendust kirjeldav mahukas teabekogumik, eeltingimus ja inspiratsiooniallikas arhitektidele. 1997. aastal alustasid hoone projekteerimist kolm juhtivat Taani arhitekti Morten Schmidt, Bjarne Lassen ning John Lassen, kes võitsid avaliku arhitektuurikonkursi. Ehitustegevuse oluline algtõuge oli Kopenhaageni Carlsbergi fondi kolme direktori Karsten Ohrti, Hans Edvard Nørregård-Nielseni ning Else Marie Bukdahli otsus, et ükskõik kui kalli muuseumi kohalik omavalitsus ka ehitab, täpselt neli korda suurema summa eest ostab fond muuseumile kaasaegset kunsti. Fond meenutab oma kujunduselt XIX sajandi sisseseadetega vanu inglise raamatukogusid. Fondi juhatus on juba asunud ka oma ideed reaalselt teostama. Näiteks osteti viimaselt Veneetsia biennaalilt tugevaimad teosed. Teiste hulgas ka palju laineid löönud Ron Muecki kükitav hüperrealistlik hiigelpoiss hinnaga umbes 4 miljonit Eesti krooni. Teos asub muuseumi keldritasandil. Tundub, et investeeringud kaasaegse kunsti paremikku teevad muuseumist ka maailmas arvestatava kollektsiooniga institutsiooni, mis annab tõenäoliselt ka mitmesaja aasta pärast huvilisele adekvaatse pildi, mis toimus maailma tippkunstis pärast millenniumivahetust.

Väljast näeb hoone välja nagu õhus lendav (tegelikult läbipaistva õhulise klaasist alaosaga) hiiglaslik punasest tellisest kuup, mille poolitab raekoja platsilt sadama suunas kulgev õhus rippuv jalutustee, mis on ka muuseumi originaalne sissepääs. Kontrastina välisele lihtsusele mõjub klaaslae- ning seintega hoonet poolitav läbi kõigi korruste ulatuv pisut guggenheimlik trepisaal, mis järgib oma laines kujuga teefrondi hoonet läbivat osa. Inseneritöö on ehitise juures olnud mainimisväärne kunsttükk, selle on teostanud Kanada oma ala meistrid. Näitusepinda on hoones 6775 m² ning üldpindala 17 700 m². Hoone mõõdud on 52 x 52 m. Katuseterrass hõlmab seega 2000 m² ning sealsest avalikust skulptuuripargist avanevad kauneimad vaated. Huvitav on ka näituste valgustus, mis sageli tuleb märkamatult kuskilt seinapraost. Hoones on esinduslik kunstiraamatute kauplus, raamatukogu, restoran, kohvik ning elitaarne kuninganna abstraktsete maalidega ehitud kaminasaal.

 

Kokkuvõtte

 

Kolm nädalat töötamist Põhjamaade Nõukogu projekti ?Closer Culture Neighbours? stipendiaadina Taani ja seega ka maailma kindlasti ühes innovatiivsemas Odense Kunstihoones andis palju mõtlemisainet Tallinna Kunstihoone edasiseks struktuuriliseks arendamiseks. On ju maksumaksjate arv Odenses umbes sama mis Tallinnas. Institutsioon paistab silma eelkõige sotsiaalsete kvaliteetide poolest. Päevad võeti ette ükshaaval kolmapäevast kuni järgmise nädala esmaspäevani. Kunstihoone sõprade programm ning sponsorite klubi tegutsevad samuti edukalt. Eesrindlik on ka kunstihoone kunstiharidusosakonna töö ning metoodika, tegu on pigem seminari kui loenguga. Mõtlema paneb Taani kultuuriministeeriumi kava lasta Odense Kunstihoone juhatajal reorganiseerida Kopenhaageni Carlottenbourghi Kunstihoone, mille lokaalse kunsti keskne näitusetegevus on institutsiooni liialt marginaliseerinud.