Nunnu nulli, nuut põhja

Kiwa

ART IST KUKU NU UT . Tartu Kaasaegse  kunsti skeene subjektiivne uurimus ja lisad. Koostajad Kaisa Eiche ja Rael Artel. Tartu 2010.  Anagrammikonverteris maagilise žestina Tartu kunstikuust ART IST KUKU NU UTiks metamorfeerunud ettevõtmine on lisaks ilukuurile (ja poole võrra vähenenud eelarvele) ette võtnud totaalse identiteedimuutuse. Kuigi on esinenud ka mitmeid eredamaid hetki, on selle kuus aastat tagasi linnavalitsuse initsieeritud ettevõtmise kuvand ikkagi selline, et à  la laste akvarellid on pesupulkadega kaubahalli ette riputatud ja laperdavad seal nukralt jaanuaritormis. Nunnu küll, aga midagi märgilist või meenutamisväärset ei sündinud. Et pääseda provintslikkusest, on peale hädavajalikku kuraatoripõhisele programmile üleminekut esimese sammuna asutud kriitiliselt analüüsima Emajõe kunstimaailma olukorda. Kunstikuu aktuaalse ja nüüdisaegse kunstiga tegelevaks festivaliks konverteerimise üks  protsessuaalne osa on äsja ilmunud festivaliga samanimeline trükis.   

Eestis ei ole kunstivälja iseloomustamisel scene’i mõistet eriti kasutatud, iseäranis värskelt mõjub see Tartu puhul. Scene tähendab eelkõige isetekkelisust, altpoolt tulevat aktivismi, olemuselt heterogeense seltskonna olemasolu ja motiveeritud koostööd. See on pigem kommunikatiivne subkultuur kui akadeemilisest traditsioonist tõukuv koolkond, olemise ja olemisviisi lahutamatu ühtsus. Kuidas peaks üks scene suhestuma kaasaegse kapitalismi ja sotsiaalmajandusliku olukorraga, seal funktsioneerima ja ennast seal kehtestama? Läänemaailmas on kuhjaga näiteid, kuidas sellised scene’id on tänu dialoogile kohalike omavalitsustega muutunud olulisteks maineüritusteks ja kultuuriekspordi hüppelauaks või (eriti muusika puhul) kommertsialiseeritud ja tiritud kapitaliringlusesse. Geograafiline perifeersus ei tohiks enam eriti probleem olla, rahvusvahelise kogemuse edulugudena  on raamatus ära toodud intervjuud mitmete entusiasmist alustatud kaasaegse kunsti sündmuste organisaatoritega. Küll aga pole teada, kui palju potentsiaalseid revolutsioone on jäänud toimumata koostöökogemuse puudumise ja mugavama individualismi eelistamise tõttu.       

Kollektiivsus ja subjektiivsus on kaasaegse loomemajanduse kaks poolust. „ART IST KUKU NU UT” trükise lisaosas avaldatud Aleksei Penzini põhjalikus intervjuus maineka itaalia  mõtleja Paolo Virnoga pakub viimane välja, et see adornolik opositsioon tuleks ümber mõelda. Nüüdisaegse looja subjektiivsus väljendab paindlikkust, mobiilsust ja immateriaalsust. Tema antipoodi (mis klassikaliselt on olnud kollektiivsus) tuvastamiseks opereerib Virno multitude’i (hulgad) mõistega, mis väldib enda repressiivset ühendamist poliitiliselt ohtliku riigi, rahva või kultuurilise peavooluga. Kollektiiv ei vastandu indiviidile, vaid vastupidi,  on radikaalse individualiseerimise väli, „singulaarsuse hulk”, kus iga loovtootja toodab partituuri, mis moodustub sotsiaalsest koostööst, meid defineerivast suhete kogumist, keelevõimest. Sotsiaalne koostöö ei ole pelgalt majanduslik ressurss, vaid ilmneb avaliku, mitteriikliku ruumina.     

Iseküsimus, kuidas Tartu neid võimalusi realiseerima hakkab. Loomemajanduskeskuse tegevus hakkab hoogu koguma, Y-galerii programm on viimastel aastatel jalad alla saanud, Tartu Kunstimajast ja kunstnike liidust  teevad loodetavasti normaalselt töötava institutsiooni hiljaaegu vahetunud galerist ja esimees. Äralõigatud provintsilinna positsioonilt toimivatesse globaalsetesse võrgustikesse ümberlülitumine on pikemaajaline protsess, ent lugedes „ART IST KUKU NU UT” trükisest umbes kolmekümne Tartuga seotud noorema kultuuritöötaja kommentaare, jääb igakülgsest kriitikast hoolimata läbi kumama, et scene on olemas ja seal tegutsejad motiveeritud.     

Trükis on selleaastase festivali keskne projekt  ja selle olemasolu tasub rõhutada nii sisu kui vormi aspektist. Tavaliselt mööda koosolekuid, jutuajamisi, näitusi, sündmusi, meediat laialipillutud teave on esitatud materiaalses vormis. Tegu ei ole kataloogi, vaid raamatu kui iseseisva, dokumentaalset ja ajaloolist väärtust kandva vormiga. Rõhutan seda sellepärast, et Eestis ei ole kunstnikuraamat või trükis kui kunstiteose vorm eriti levinud, raamat kui selline oleks justkui reserveeritud vaid kirjandusele  või kunsti kontekstis kataloogile. (Meenub, kuidas näiteks ühe siinkirjutaja raamatu peale Jaak Urmet ajakirjas Looming pateetiliselt hüüatas: „Kas kõik, mis raamatu kujul välja antakse, on kirjandus?”.) „AR T IST KUKU NU UT” trükises on koos nii koostajate/kuraatorite visioon järgmiseks pooldekaadiks kavandatud annuaalsele kunstifestivalile, juba mainitud intervjuu Paolo Virnoga, loend viimase kümne aasta kunstiga seotud publikatsioonidest, Tartuga  seotud või Tartust midagi olulist arvata oskavate kultuuriprodutsentide kolumnid, loomemajanduse strateegia kriitiline vaatlus. Loodetavasti raputab ja motiveerib see lisaks kesksele Tartu contemporary free art scene’ile ka ülejäänud kunstiga seotud tegijaid ja asutusi. 

Trükise kõrval on seekordse festivali kaheks ülejäänud, samuti loome ja ühiskondlike struktuuride seosele keskenduvaks tähtsündmuseks juba kolmandat korda toimuv teaduskonverentsi vormi saatuslik kaaperdus, Erkki Luugi organiseeritud rahvusvaheline konverents 2. oktoobril Tartu ülikooli raamatukogus ning  Rael Arteli kureeritud näitus „Nähtamatu käe poliitika” Y-galeriis. Viimasel on eksponeeritud ka juba uueks klassikaks saanud Sener Özmeni ja Erkan Özgeni 2003. aasta video „The Road To Tate Modern” („Tee Tate Moderni”), kus kaks don Quijotet ja Sancho Panzat meenutavat caballero’t otsivad kuskil kaugel perifeerias tulutult teed Londoni Tate Moderni muuseumisse. Nutikas paralleel Tartuga, kas pole?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming