Nüüdiskunsti kõrvalnähud

Marten Esko

Rühmanäitus „Kõrvalnähud” Eesti kaasaegse kunsti muuseumis 23.VI – 28. VII , kuraatorid Laura Kuusk ja Pascale Riou. Kunstnikud Francis Alÿs, Serge Comte, Clôde Coulpier, Fabrice Croux, Stéphane Déplan, David Evrard, Aleksandra Galkina, Mathijs van Geest, Ivars Grāvlejs, Jiří Kovanda, Laura Kuusk, Eva Labotkin, Camille Laurelli, Gerwin Luijendijk, Marko Mäetamm, Luc Moullet, Valérie Mrejen, Alice Nikitinova, Eléonore Pano-Zavaroni, Julien Prévieux, Jaro Straub ja David Ter-Oganyan. Prantsusmaal elav eesti kunstnik Laura Kuusk ja prantsuse kunstiteoreetik Pascale Riou on koondanud EKKMis kureeritud rahvusvahelisele näitusele „Kõrvalnähud” kahekümne kahe kunstniku tööd Prantsusmaalt, Eestist, Belgiast, Hollandist, Tšehhist, Venemaalt, Lätist ja Saksamaalt. Keskendudes kõigele esmapilgul ebaolulisele, mis sageli jääbki loomeprotsesside kõrvalnähuks, viivad kuraatorid ellu Grenoble’i kunstikeskuses OUI koostööna valminud uurimuslikku projekti.

EKKMi näitus on projekti esimene osa, 2014. aastal järgneb Prantsusmaal Grenoble’is teine näitus, kus vastukaaluks prantslaste ülekaalule siinsel näitusel seatakse suurem rõhk eesti kunstnikele. Kuna kuraatorid on veendumusel, et kõnealused kaks näitust ei suuda hõlmata kogu kõrvalnähtude ideestikku, on põhjust oodata publikatsiooni, mis võtab iseseisva kunstnikuraamatuna, mitte otseselt kataloogina kokku ka need aspektid, mis näitusel võib-olla nii hästi välja ei tule.

Näitus „Kõrvalnähud” on otseselt seotud Prantsusmaal Grenoble’is tegutseva AAA ehk Association pour l’Agencement des Activités’ga (Tegevuse Jätkamise/Sidumise Ühendus), 2006. aastal loodud kunstnike ja kunstiteadlaste omaalgatusliku ühendusega. Kuna tegemist on rohujuuretasandilt alguse saanud institutsiooniga, on selle huvi osaliselt suunatud nii kunstiinstitutsiooni kui laiemalt kunstivälja metatasandilt vaatlemisele, mistõttu toimib ka kõnealune näitus metanäitusena, seades vaatluse alla tegevuse mõiste kunstimaastikul.

Hiljuti meedias ning ka meie kunstimaailmas üldisemalt kõlapinda leidnud nn kaasaegse kunsti diskussioon keskendus laiemalt kaasaegse kunsti olemusele ning selles täheldatavatele paradoksidele. „Kõrvalnähud” toimib selle poleemika taustal igati aktuaalsena, keskendudes peamiselt ühele paradoksile. Keskmeks on valitud kaasaegse kunsti osa, mis paradoksaalsel kombel on „nii lõppsaadus kui ka vahend selle saavutamiseks”. Kuigi tegemist on otseselt „kõrvalisele” viitava näitusega, ei ole seal eksponeeritud midagi „kõrvalist”. Kõik toimib autentsena: protsess on jäädvustatud, esile on toodud rohujuuretasand, kuid teosed ei ole poolikud, vaid toimivad iseseisvate, oma rolli välja mängivate nüüdiskunsti teostena.

Diskussioonist esile kerkinud Marek Tamme väide, et kaasaegne kunst toitub iseendast, peab siinkohal täielikult paika, sest tegemist ongi metanäitusega, kuid selle mudelvaatajateks ei ole otseselt mõeldud kunstiajaloo spetsialistid, nagu Tamm järgnevas lauses kirjutab. Kuraatorite enda territooriumi kaardistamise soov võtab siiski arvesse ka publikut, kellel ei pruugi olla aimugi selle territooriumi eksisteerimisest. Näitusega kaasnev publikuprogramm, mis sisaldab giidituure ning töötubasid, lihtne, kuid informatiivne (tasuta!) kataloog ning muidugi ka näituse ideestik ise on külastajale kõike muud kui ebasõbralik. Samasse lahtrisse võib paigutada ka tavapärasest avatuma ja avarama ruumilahenduse. Sellele vaatamata võib siiski jääda tunne, et tegemist on publikule kohati liiga kiire hüppega tundmatule territooriumile. Ainsaks põhjenduseks saab pidada vaheetappide puudumist ning sedasama palju mainitud (pre)modernistliku kunstihariduse probleemi. Või ma eksin?

Võib tunduda, et räägin endale vastu, märkides, et näituse vaataja ei pea olema kunstiajaloo spetsialist, kuid toon ikkagi välja kunstihariduse problemaatilisuse. Kuna näitusel eksponeeritavad teosed tõukuvad peamiselt tegevusest, mis jääb märkamata, sest on liiga igapäevane, seab see paratamatult keskmesse ka kunsti ja mittekunsti piiride küsimuse, mille puhul on (pre)modernistlik kunstiharidus tänapäeval suuremaks koormaks kui kunstihariduse täielik puudumine. Näituse teosed ei tõuku otseselt kunstiajaloost, vaid kunstnike argielust, mis demüstifitseerival kombel ei erine väga mitte-kunstiajaloo-spetsialisti omast. Näitena kas või Ivars Grāvlejsi kassa­tšekkidest ja vastavate toodete fotodest koosnev „Ostlemispoeesia” või Mathijs van Geesti mereäärset puhkust poeetiliselt käsitlev „Uus ligilähedane”.

Selle kirjutise peale mõtlema asudes ning näitust süvenenumalt vaadates ei suutnud ma vältida kohatist eksistentsialistlikku iiveldust, kuid ka teatavat reaalsuskontrolli, mille kutsusid esile Serge Comte’i ja Philippe Doraini video „Oleme killustunud”, Valérie Mrejeni videod „Bouvet” ja „Projekt”, Marko Mäetamme „10 viimast päeva” ning mõningal määral ka Laura Kuuse video „Peaaegu film I” ja Luc Moullet’ lühifilm „Ühe filmitegija minutid”.

Ebakindlus, torkivad küsimused, puhta lehe hirm, ideede kaootilisus, arusaamatused ja möödarääkimised, mis kajastuvad eelmainitud teostes, võtavad üldistatult kokku peaaegu iga loovprotsessi alguspunkti. Isegi eheda absurdi jälgimise humoorikus ei suutnud ületada seda nn konstruktiivset iiveldust, mis jäi domineerima ka näituselt lahkudes. Kui paratamatu see on? On see elementaarne? Ilma selleta neid töid poleks. Poleks ka seda lõiku siin.

Jean-Paul Sartre on väitnud, et inimene on olevus, kelle kaudu tuleb maailma eimiski. Inimene on ka olevus, kes on võimeline tajuma eimiskit ning suudab sellele tähelepanu pöörata: suudab aru saada eimiski olulisusest ning selle võimalikust rollist miski kujundamisel. Esile toodud eimiski Clôde Coulpier’ joonistuste seerias „Katkestused” kujutab endast tegemata tööd, eimiskit, mis jätab varju kogu tehtu. Kahtteist neoonpaberit ühtlaselt musta viltpliiatsiga kattes on igaühel nähtavale jäetud ainult ühe millimeetri laiune joon aluspaberit, kuid kogu protsessi jääb ikkagi sümboliseerima see ühe millimeetri laiune eimiski. Samavõrd eimiskit kajastavaks võib pidada ka Julien Prévieux’ teost „Mida me järgmiseks teeme?”, mis käsitleb veel olematu tehnoloogia tarbeks patenteeritud käeliigutusi: eimiski, mis ei ole veel miski, kuid võib selleks saada. Juba miskiks saanud eimiskit kujutab Camille Laurelli installatsioon „Mäss”, kus väikesed, kohati naeruväärsed, savist skulptuurid (loe: eimiskid) moodustavad muljetavaldava massi, mida saab juba miskiks pidada. Kas siis eimiski on olevus, kelle kaudu tuleb maailma miski? Kas kaasaegne kunst võib olla see naeruväärne eimiski?

Kindlasti ei tohiks näitust vaadelda kohatise irooniata, sest eestleitav ei pruugi olla sõnastatud vastavalt ootustele või halvemal juhul eelarvamustele. Tavakontekstis ebatähtis on asetatud kunstiteose (loe: tähtsa) konteksti ning see toimib seal tõrgeteta;

Alexandra Galkina „Dünaamiline konstruktsioon” ehk pliiatsiteritusjääkidest skulptuur – kas see ei ole siiras iroonia? Enrique Vila-Matas on öelnud, et iroonia on siiruse kõrgeim vorm ning seda tasub arvesse võtta ka käesolevat kirjutist lugedes.

Valérie Mrejeni videos „Projekt” lõpeb kaheminutine mittemidagiütlev koosolek lausega: „Lõpetame tänaseks, nii on meil aega mõelda.” Sekundeerin.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming