Nüüdiskunst on taganud Türgile rahvusvahelise maine

Karin Laansoo

İstanbuli NON galerii juhatajat Derya Demiri küsitleb Karin Laansoo İstanbuli nüüdiskunstiväli käivitati 1987. aastal biennaaliga tänu eelkõige Vasif Kortuni tegevusele Platform Garanti nüüdiskunsti keskuses. İstanbuli nüüdiskunsti mess toimub seitsmendat aastat. Selle taga olevad inimesed on algatanud ka İstanbuli kunstimessi ning veel kolm uut messi. Eelmise aasta algul avati ka uus 10 000 ruutmeetri suurune projektiruum SALT (The Strategic Arms Limitation Talks). Viimase kümne aasta jooksul on İstanbuli kommerts­galeriide arv kasvanud tosinalt kahesajale. Mitmed uued galeriid, NON galerii sealhulgas, on teinud palju tööd, et osaleda rahvusvahelises kunstielus. Igas kunstiajakirjas, mis mulle viimasel ajal on kätte juhtunud, on olnud juttu İstanbuli kunstielust. Loodan, et nõustute minuga, kui väldin sõna „buum”, kuna see annab põhjust ebarealistlikeks ootusteks. Kuidas kommenteerite İstanbuli kunstituru ilmselget kasvu ja millised on selle võtmekomponendid?Rahvusvahelises ajakirjanduses on Türgi kunstiturgu kirjeldatud sõnadega „buum” ja „mull”, kuid päriselus on see olnud märksa keerulisem. See on toonud endaga kaasa plusse ja miinuseid. Samasugune protsess on toimunud hiljaaegu Hiinas ja Indias, järgmisena näeme seda vahest Beirutis. Kui rääkida buumi pahupoolest, tuleks tuua välja püüdlus esitada Türgi nüüdiskunsti ühe pakendina, kuigi sellist nähtust nagu ühtne türgi kunst ei ole olemas. See ei ole esimene buum: kunstituru buum leidis aset juba paar aastat tagasi. Kiire kasv võib olla kunstnikule ohtlik. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses osalesid Türgi kunstnikud igal võimalusel rahvusvahelises kunstielus. Nüüd ollakse palju kriitilisemad ja teadlikumad. Küsitakse, miks taas İstanbul? Ilmselgelt on see seotud majandusliku olukorraga: Euroopa Liidus on kriis, Türgi ei kuulu sinna.

Tundub, et Türgil läheb iseseisvana paremini. Lihtne on arvata, et kunstituru kiire kasv tuleneb majanduslikust edust. Kas see on nii?
Mitte ainult, kuigi see on üks põhilisi käivitajaid. İstanbulis tegutseb nüüd paar rahvusvaheliselt mainekat kunstikogujat, biennaali roll on olnud selles protsessis ülioluline, kuna see oli üks viiest esimesest nüüdiskunsti biennaalist üldse. See tõi esile İstanbuli potentsiaali. Veel üks tähtis faktor on, et kui viis aastat tagasi nägid kunstiväljal tegutsejad üksteises rivaali, siis nüüd tehakse koostööd. Eriti hindab seda noorem põlvkond.

Kunstituru edukas toimimine eeldab kunstivälja kõigi osalejate aktiivset koostööd. 
Selleks oli vaja uut põlvkonda: ma ei pea silmas füüsilist vanust, vaid mõtteviisi.

Riiklik toetuse puudumine ja erasektori abi on olnud selle kasvu hämmastavamaid jooni. Erasektoril on Türgi kunsti toetamises pikk ajalugu, selle taga on olnud mõjukad perekonnad, tänu Eczacibaşide toetusele sai 1987. aasta İstanbuli biennaal võimalikuks.  Suurimatel pankadel nagu Garanti, Akbank ja Yapi Kredi on oma galeriid, nad on rahastanud viimasel kümnendil avatud eramuuseume. Kuidas on kollektsionäärid kujundanud ja mõjutanud viimaste aastate kunstivälja?
Uute algatuste taga ei olnud mitte ainult kunstnikud, vaid ka kollektsionäärid. Türgi nüüdiskunstil puudub riiklik toetus, kuid meil on möödunud aastal avatud Inglismaal tegutseva kollektsionääri Berna Tuğlulari asutatud mittetulunduslik organisatsioon Saha. See töötab mõnes mõttes nagu Londoni Outset: toetatakse mainekatel rahvusvahelistel kunstiüritustel nagu „Performal”, „documental” ja „Manifestal” osalevate kunstnike tööde teostamist. See on väga tähtis. Näiteks selle aasta „documental” oli kaks Türgi kunstnikku, kuid Saha toetuseta oleks saanud osaleda ainult üks kunstnik. Lisaks Sahale tegutseb ka uutele kollektsionääridele mõeldud haridusprogramm „Märka!” („Spot”), mille üks kaasasutaja on praegu Londoni Delfina fondis töötav Laura Garderera. Programmi kursuste tulu läheb noore kunsti toetuseks.

Ilmselgelt aitab tööde produtseerimise rahastamine suuresti Türgi kunsti. NON galerii kerkis möödunud aastal esile: te olite Viini kunstimessil ja ka Londoni „Frieze’il” ning nüüd Miami Art Baseli messil Aslı Çavuşoğlu suurepäraste töödega.  Millal hakkasite messidel osalemiseks ettevalmistusi tegema?
NON on kolm aastat vana. Esimest korda osalesime NADA Miamil, sealt edasi läksime Torinosse „Artissima” messile ning Hong Kongi Art Baseli messile. Töötasin varem mittetulunduslikus kunstisfääris: Platform Garantis. Galeristina olen õppinud tundma kollektsionääre ja hakanud nendega koostööd tegema. Ma ei ole niivõrd huvitatud ühest või teisest messist, vaid sellest, millistel näitustel peaksid esinema minu kunstnikud ja milliste institutsioonidega tegema koostööd, et tagada nende edu. Me tegutseme üks samm korraga. Kui ma olen 100 protsenti asja juures, siis 50 või 60 protsenti läheb sellest kunstnike karjääri ülesehitamisele, me ronime mööda seda nähtavaks tegevat redelit koos üles. Kunstniketa ei oleks galeriid. Teen palju tööd, et leida oma kunstnikele kuraatorid ja koostööpartnerid, kellega nad sobivad.

Teie galerii kunstnike hulka kuulub ka Annika Eriksson. Kuidas algas teie koostöö?
Annika Erikssoniga kohtusin 2007. aastal Platform Garantis, kus ma siis töötasin. Oma galerii algusajal keskendusin peamiselt Türgi juba tunnustatud kunstnikele. Kui kohtusime Annikaga Berliinis uuesti, küsis ta minult, millal ma teen talle ettepaneku hakata teda esindama. Vastasin, et, kullake, mul on noor galerii ja sina oled juba staar. Siis hakkasimegi koostööd tegema ja see on meile mõlemale kasulik olnud. Annika elab ja töötab Berliinis, ta on esimene, kes osaleb İstanbuli Villa Berlini residentuuri programmis: ta tuleb siia kümneks kuuks. 

Puutusin esimest korda sügavamalt  kokku İstanbuli galeriidega eelmise aasta Viini messi ajal. Viennafair’i keskmes oli İstanbuli kuue galerii kunstnike tööde põhjal loodud näitus. Kas ja kuidas linna või riigi põhjal kokkupandud näitus aitab galerii tegevusele kaasa? Kas lihtsam on lüüa läbi grupi või üksikuna?
Minu arvates on riigipõhine pakendamine paha idee, sellest pole üldse kasu. Selle aasta veebruaris toimuv Madriidi kunstimess (Arco Madrid) võtab eeskuju Viinist:  nende keskmes on Vasif Kortuni kureeritud „Fookuses Türgi” („Focus Turkey”). Nad jätkavad seda suunda, kuid minu arvates on individuaalselt osalemine edukam. Loomulikult oli tasuta kohast Viini messil suur abi.

Mida sooviksid galeristina Türgis kõige rohkem muuta? Kas on midagi, mis takistab kunstielu kasvu?
Muuta tuleks Türgi maksusüsteemi: kunstil on 20protsendiline käibemaks. Näiteks Miami kunstimessil on see vaid 7 protsenti. Sellistel tingimustel on Türgis raske korraldada rahvusvahelisi kunstimesse ning tuua siia välisgaleriisid.

Siin lähevad nüüdiskunsti ja riigi huvid vastuollu: nüüdiskunsti peetakse luksuskaubaks, kuid tegelikult on just nüüdiskunst tõstnud Türgi rahvusvahelist reputatsiooni.
Nii see on.
 
Tõlkinud Ulla Juske

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming