Norman Berliinis Einsteini jalajälgedes

 

Andreas Trosseki meiliintervjuu Kristina Normaniga. Kristina Norman V Berliini kaasaegse kunsti biennaalil (bb5) 5. IV – 15. VI.

5. aprillil läks Berliinis lahti kaasaegse kunsti biennaal (bb5), üldpealkirjaga „When things cast no shadows” („Kui asjad ei heida varju”. ) Üritus toob Berliini kokku mitmest rahvusest ja põlvkonnast kunstnikke, kelle teosed on pillutatud laiali mitmele poole lähiminevikus rangelt jagatud linnaruumi. Biennaali ürituste programm on jagatud päevaseks ja öiseks. Päeval näeb enamasti ligi poolesaja kunstniku spetsiaalselt biennaaliks valminud teoseid, millele öine biennaaliprogramm (pealkirjaga „Mes nuits sont plus belles que vos jours„ / „Minu ööd on ilusamad kui teie päevad”) annab lisa kokku 63 ürituse näol. Sealhulgas on ka Kristina Normani diafilmi „The Field of Genius” („Geniaalsuse väli”, 2003) esitles koos Paul Daviese loenguga 25. mail. Läinud korral esindas Berliini biennaalil Eestit siinse videokunsti suurim staar Jaan Toomik, kellel rahvusvahelistel näitustel esinemise kogemust ligi viisteist aastat.

 

Kristina, sa oled eluaastatelt aga pigem oma professionaalse karjääri alguses. Nii et mis tunne on? Kas saavutuskrampi ei ole? Esinemishirmu?

Õnneks pole mul olnud aega seda sorti tunnetele keskenduda. Aga muidugi olen ikka väga õnnelik, et olen osa saamas sellisest tunnustusest.

 

Kus oma teost eksponeerid?

„The Field of Genius” on õppe-diafilmi vormis lugu nn geniaalsuse välja mõjust inimkonna saavutustele läbi ajaloo. Geniaalsuse välja allikas on teose kontseptsiooni kohaselt Albert Einstein ning selle üks põhiomadus on, et see levib ajas nii tulevikku kui ka minevikku. Diafilm oligi algselt mõeldud kooliõpilastele tunnis näitamiseks, et nad saaksid teada, kuidas Einstein mõjutas oma isikliku geniaalsuse väljaga mineviku teadlasi, et nood valmistaksid ette teadusliku pinnase tema enda relatiivsusteooriale. Ka biennaali külastajatele pakutakse võimalus tunda end korraks õpilastena: vaadata diafilmi ning seejärel kuulata maailma ühe mõjukama füüsiku ja astrobioloogi Paul Daviese loengut teaduse ning usu suhtest. Muide, üritus toimub Berliini Treptowi pargis Archenholdi observatooriumis, kus Einstein pidas 1915. aastal esimese avaliku loengu relatiivsusteooria teemal. 

 

Kas Daviese teooriad on ka presenteeritava diafilmi taustaks?

Paul Davies avaldas 1985. aastal raamatu „Superforce: the Search for a Grand Unified Theory of Nature” („Superjõud: loomuse suure unifitseeritud teooria otsing”), mis on tõlgitud mitmesse keelde. Venekeelsena anti see välja 1989. aastal ja üks eksemplar sattus Tartusse, Rüütli tänava kasutatud asjade poodi. Mina sattusin sinna 2002. aastal ning ostsin selle raamatu naljaka pealkirja „Суперсила” pärast. Kui aga köite lahti tegin, sai sellest mu kõikide aegade lemmikraamat. Davies kirjutab seal nii kaasaegse füüsikateaduse ajaloost kui tulevikust. Iga järgmine lehekülg käivitas minu peas hulgaliselt ideid, millest üks materialiseeruski tööna „The Field of Genius”. Ausalt öeldes, kui ma tookord raamatu kolletunud lehekülgi lugesin, arvasin, et ilmselt on selle autor ammu elavate seast lahkunud. Suureks üllatuseks avastasin aga, et ta pole isegi eriti vana! Ja on kirjutanud veel umbes kümme raamatut! Sellest ajast peale olen tahtnud Paul Daviesit „Суперсила” eest isiklikult tänada. Biennaal lihtsalt osutus parimaks ettekäändeks, miks temaga elusast peast kohtuda.

 

Sinu üheks suurimaks hittsingliks siinse kunstielu kirjutamata edetabelites on kahtlemata 2006. aastal valminud „Pribaldid”, pea tunniajane dokumentaalvideo, mille filmisid Moskvas, külastades muu hulgas oma endisi koolikaaslasi, vene keelt kõnelevaid, enam-vähem olümpiaregati aastatel Eestis sündinud noori. Hiljutisel Tallinna noortebiennaalil Rüütelkonna hoones sai vaataja piiluda sinu värskeimat filmi „Monoliit”, mille teemaks samuti Eesti-Vene suhted. Ometigi valisid bb5 kuraatorid Adam Szymczyk ja Elena Filipović Berliinis näitamiseks just selle, 2003. aastal bakalaureusetööna valminud teose, kus poliitikat ei puudutata…

Miks kuraatorid just selle töö valisid, ma ei tea. Igal juhul olen teosevalikuga väga rahul, sest sellega kaasneb tõeline dream-come-true ehk kohtumine Pauliga. Lisaks sain võimaluse oma Einsteini loo ka eestikeelsena välja anda, sest diafilm oli alguses ingliskeelne. Nimelt esitletakse Berliinis samateemalist raamatut, mille tekstiosa on inglise, saksa ning eesti keeles. Samas pean ütlema, et oma teoste seas mul lemmikuid ei ole: need on mulle kõik ühepalju armsad. Kuna teen oma töid suhteliselt aeglaselt, siis tähendab igaüks neist ühte perioodi minu elus. See, et biennaalil näidatakse 2003. aasta tööd, on justkui ajas rändamine. Praegusel hetkel on mul käsil aga järjekordne eksperiment dokumentalistika vallas. Ei tea, võib-olla teen kunagi ka mõne mängufilmi. Ja mis konkreetsematesse teemadesse puutub, siis pean lihtsalt vaatama, millega tulevik mind üllatab.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming