Nii uus Ars sünnibki

Varvara Guljajeva ja Mar Canet: „Meil õnnestus kolme aasta jooksul teha rohkem kui keskmisel kunstnikul kogu eluajal.“

STACEY KOOSEL

Nomaadielust tüdinud Varvara ja Mar otsustasid 2014. aastal Tallinna kasuks. Nad on Arsi avatud ateljeede päeva peamised korraldajad, „Tegusatel teisipäevadel“ korraldatakse nende ateljees ka töötubasid, loenguid jm.

Nomaadielust tüdinud Varvara ja Mar otsustasid 2014. aastal Tallinna kasuks. Nad on Arsi avatud ateljeede päeva peamised korraldajad, „Tegusatel teisipäevadel“ korraldatakse nende ateljees ka töötubasid, loenguid jm.

Laura Strandberg

Varvara Guljajeva ja Mar Canet – kunstnikena on tuntud duona Varvara ja Mar – kolisid Arsi mõni aasta tagasi, vahetult pärast seda, kui seal olid tärganud uue elu esimesed märgid. 2015. aastal organiseerisid Varvara ja Mar esimese Arsi avatud ateljeede päeva, et ärgitada kunstiinimesi, kellel oli Arsis ateljee, suhtlema publikuga ja, mis vahest veel tähtsamgi – üksteisega. Juba aasta pärast võis näha publiku suurt huvi. Ka kunstnike liidu tänavust suurkogu ning presidendi, asepresidendi ja volikogu valimist tähistati seekord Arsis avatud ateljeede õhtuna.

Varvara ja Mar on avanud oma ateljee ka Arsi „Tegusate teisipäevade“ ajal. Nii „Tegusatel teisipäevadel“ kui ka väljaspool seda üritust on nad korraldanud töötubasid, õpetanud 3D-printimist, animatsiooni ja kõikvõimalikke muid uue tehnoloogia võtteid.

Varvara ja Mar on väheseid kunstnikke, kes on suutnud ühendada rahvusvahelise kunsti- ja kommertsedu. Pole liialdus öelda, et nad on jõudnud kõikjale üle maailma: nende teoseid on tellinud Google ja Londoni Barbicani keskus („Soovimise sein“, 2014), neil oli näitus „Täidesaatmine #X“ (2011) Jaapanis ja nad osalesid New Yorgi kunsti- ja disainimuuseumis („Turgude kiirus“, 2016). Oma kunstis on Varvara ja Mar, kel on programmeerija taust, ühendanud tehnilised eksperimendid disaini ja kontseptuaalse kunstiga. Nende kunsti keskne teema on olnud tehnoloogia ja inimkeskkonna vastastikune toimimine. Paljud nende teosed põhinevad interaktiivsetel protsessidel, nagu wifi võrgustiku nimetused („WiFipedia“, 2012 ja 2015) või ka üks viimaseid projekte „Tuule rütm“ Arsi õuel, mida õige varsti näidatakse Prantsusmaal Sancys.

Rääkige natuke oma taustast. Kui kaua olete teinud koostööd?

Varvara: Mina olen Tartust, lõpetanud Tallinnas infotehnoloogia kolledži informaatika alal. Pärast lõpetamist läksin Saksamaale, et jätkata magistrantuuriõpinguid. Magistrikraadi omandasin Lübecki ülikoolis digitaalse meedia erialal. 2009–2011 elasin Linzis, õpetasin Linzi kunsti- ja disainiülikoolis.

2009. aastast hakkasime koos Mariga kunstiprojekte tegema. Paari aastaga hakkas meil nii hästi minema, et otsustasimegi täie kohaga kunsti tegemise kasuks. See aga tähendas nomaadi eluviisi, sest alustav kunstnik ei jaksa Austrias korterit üürida. Seega käisime residentuurist residentuuri, vahepeal tegime näitusi, pidasime loenguid ja korraldasime töötubasid. Alustasin ka Tallinna kunstiakadeemias doktori­õpinguid.

Pärast kolme non-stop-nomaadiaastat tekkis soov luua pere, tuli otsida koht, kus paikseks jääda. Valisime Tallinna. Kui tagasi tulin, ei tundnud siin kedagi, tuli alustada sõna otseses mõttes nullist. Sellel on oma eelised ja puudused.

Mar: Olen sündinud Barcelonas. Disaini ja elektroonilist kunsti õppisin Hispaanias Ramon Llulli ülikoolis Sabadellis. Pärast lõpetamist mõtlesin omandada lisaks tehnilise hariduse: Inglismaal Lancasteri ülikoolis saingi arvutimängude arendamise alal teise kõrghariduse.

Mul oli õnn sattuda tööle Linzi ARS Electronica muuseumisse. Linzis astusin sealsesse kunsti- ja disainiülikooli magistrantuuri interaktiivse kunsti alal. Mu õppejõud olid maailmakuulsad interaktiivse kunsti pioneerid Christa Sommerer ja Laurent Mignonneau. Linz on interaktiivse ja hübriidse kunsti Meka, kus oli ääretult põnev õppida ja töötada.

Olen tihti öelnud, et seda, mida me Varvaraga kolme aasta jooksul tegime, jõuab üks harilik kunstnik kogu elu jooksul. Meil õnnestus osaleda kolme­teistkümnes residentuuris.

Aga eks kohvri otsas elamine ja kunstiloomine muutub pikapeale tüütuks. Pealegi olime silmitsi ka oma kunstiteoste paigutamise ja töökoja probleemiga. Nüüd on see ilusasti lahendatud: meil on ruumikas ateljee Arsis, kasutame seda töötamiseks ja ka üritusteks.

Teie tööd sarnanevad hübriidkunsti vormile, kus on ühendatud kunst, disain ja tehnoloogilised eksperimendid. Kas on mõni eriline nišš või valdkond, kuhu ise oma kunsti paigutate? Kas määratlete ennast meediakunstnikena või on see mõiste ajast ja arust?

Varvara: Minu arvates on meedia- või uue meedia kunsti mõiste vananenud. Omal ajal oli sellel mõte, aga praegu, kui „uus“ võib tehnoloogilises mõttes juba homme vana olla, ei ole sellisel kunstikategoorial enam tähtsust. Pealegi räägime juba postinternetist, oleme cyberorg’id ja digital natives, elame postdigiühiskonnas, kus tehnoloogia ja digitaalsus on iseenesestmõistetav. Miks siis on kunstis vaja rõhutada hübriidsust või tehnoloogia kasutamist? Loomulikult kasutavad kunstnikud oma loomingus tehnoloogiat kas siis teadlikult või ka ebateadlikult. Mulle tundub, et tehno-hübriidsusest on saanud kontseptsioon, mille eesmärk on avastada digiajastu tagamaid, mõju ja apokalüptilist tulevikku.

Mul on rõõm kogeda, et kuraatorid on hakanud avastama ka meie tööde kontseptsiooni, mitte ainult tehnoloogilist külge. Viis-kuus aastat tagasi tuli enamik näitusekutseid meile kunsti ja tehnoloogia, digitaalse või elektroonilise kunsti valdkonnast, nüüd tuleb neid igalt poolt.

Mar: Kunstnikud on alati innovatsiooni poole püüelnud ja eksperimendialtid olnud. Seega ei ole midagi imelikku kasutada kunsti loomisel tehnoloogia- ja teadusevahendeid. Mulle meeldib eksperimenteerida, avastada ja ennast mitte korrata.

Kust tuli teil idee korraldada Arsi avatud ateljeede päevi? Kuidas viimane kord läks?

Varvara: Juba 2014. aastal, kui tulime Arsi, saime aru, et sellel hoonel on üüratu potentsiaal kujuneda loomelinnakuks, kus on hea töötada ja ka vaba aega veeta. Meile jäi arusaamatuks, miks seal midagi ei toimu ja miks iga üürnik ajab kinnise ukse taga ainult oma asja. Meie tahtsime küll teiste elanikega tuttavaks saada ja näha, millega nemad tegelevad. Ja loomulikult avada maja uksed publikule. Nii tuli idee korraldada avatud ateljeede päev, eelmisel aastal osales seal kolmkümmend kolm kunstnikku ja disainerit, sel aastal oli meid juba viiskümmend. Külastajaid oli nii palju, et isegi koridoris ei pääsenud liikuma. Minu meelest on see hästi mõnus üritus, oleme ise ülimalt rahul.

Mar: Paljude Arsi ürituste taga on meie rahvusvaheline kogemus: oleme palju näinud, kuidas kunstiorganisatsioonid toimivad, kuidas kunstnikud töötavad ja oma kunsti välja pakuvad. On ju loogiline, et hoones, kus tegutsevad kunstnikud ja disainerid, on avatud ateljeede päev, et rahvas näeb, kuidas kunstnikud ja disainerid töötavad.

Arsi uue elu ümber on olnud palju suminat. Olen ise seda nimetanud uueks Roomaks. Mis seal tegelikult toimub?

Varvara: Kunstnike liidul on Arsiga suured plaanid. Selle kohta võib lugeda Arsi veebilehelt (http://www.arsimaja.ee/index.php/tulevik) ja ka kunstnike liidu pressiteadetest. Tegelikkus aga näitab, et raha- ja inimressursi puuduse tõttu liigume edasi aeglaselt. Hooned on vanad, korrastustööd ning uus tehnoloogia aga kallid. Kunstnike liidul on raske oma plaanidele toetust saada, sest liidul on palju kinnisvara, mis peaks nagu kõikidele projektidele rahastuse tagama. Paraku see ei ole nii, ega siis kunstnik või noor disainer suuda oma ateljee eest Tallinna keskmist üürihinda maksta.

Kui rääkida meeldivatest külgedest, siis on meil vedanud, et Ars kuulub kunstnike liidule: EKL on organisatsioon, mille eesmärk on kunstnike heaolu eest seismine. Kunstnike liidu kinnisvara ei ole eraomand, et keegi võiks omavoliliselt üürihinda tõsta. Arsis on meil suhteliselt suur tegutsemisvabadus ja ühele loovale inimesele on see äärmiselt vajalik. Näiteks, kui tahame teha hiiglaslikku installatsiooni või maali, saame selleks kasutada Arsi projektiruumi või isegi õueala. Projektiruum on viis meetrit kõrge. Kunstnike liit on alati tulnud vastu igasugustele näituse- ja loomeprojektidele ning loonud kunstnikele soodsad tingimused.

Kellele on „Tegusad teisipäevad“ eelkõige mõeldud?

Mar: See üritus on orienteeritud loomeinimestele, kes soovivad oma töös rakendada uut tehnoloogiat. Oleme võtnud eeskujuks Liverpooli ja Malmö, kus kord nädalas nn avatud õhtutel on kõik huvilised teretulnud, et tegeleda oma projektidega ja küsida ka teistelt nõu. Need üritused olid ellu kutsutud eelkõige kogukonna loomiseks inimestest, keda huvitavad digitaalsed tootmismeetodid ja elektroonika, aga mitte ainult. Arsi „Tegusate teisipäevade“ idee on analoogne.

Varvara: „Tegusate teisipäevade“ mõte tekkis meil eelmisel aastal, kui koostöös kunstnike liiduga korraldasime Arduino töötoa. Arduino on pisike mikrokontroller, millega saab päris lihtsalt teha kineetilisi, valgusel ja/või anduritel põhinevaid installatsioone ja ka muud. Kunstnike liidu arendusjuht Maria Hansar pani ette, et pärast töötoa lõppu võiks osavõtjatele anda konsultatsioone. Sealt tekkiski „Tegusate teisipäevade“ idee. Kõik on siia oodatud, meie ateljee riistvara, ka 3D-printerid on siis kõigile kasutada.

Ma ise loodan, et „Tegusad teisipäevad“ kasvavad meie ateljeest välja ja ka teised Arsi üürnikud hakkavad samalaadseid üritusi tegema.

Iberofest“ on Ladina-Ameerika maadele pühendatud festival. Sel aastal olid sinna kaasa haaratud Hispaania, Argentina, Tšiili, Colombia, Honduras, Mehhiko, Nicaragua, Paraguay ja Portugal. Teiegi olite osalised.

Mar: Ma olen Barcelonast pärit ja mul on väga head sidemed Hispaania saatkonnaga Tallinnas, kes seda festivali korraldab. Oleme saatkonnaga koostööd teinud juba kolm aastat, et Eestis tutvustada Hispaania kunsti moodsamat innovaatilisemat poolt.

Varvara: Sel aastal pakkusime Hispaania kuraatoriga välja grupinäituse idee. Meil õnnestus saada Tallinna Pau Waelder, kes pidas loengu ja kureeris näitust „Kauged signaalid“, osalesime seal ka ise mitme tööga. Nii näitus kui ka loeng olid Arsis. Tahtsime luua uusi koostöövõimalusi Hispaania ja Eesti kunstnikkonna vahel ning pakkuda publikule digitaalse kunsti kogemust.

Kui on õnne, korraldame 2017. aasta märtsikuus jällegi analoogse ürituse ning kutsume Hispaania kuraatori koos näituse, loengute ja töötubadega.

Milliseid oma projektidest peate kõige õnnestunumaks?

Mar: Kindlasti „Soovimise seina“ (http://www.varvarag.info/wishing-wall/). See on rändnäituse „Digitaalne revolutsioon“ osa. „Soovimise sein“ oli tellimustöö „DevArti“ projektile, mille maksid kinni Google ja Barbican. Rändnäituse pani kokku Londoni Barbicani kunstikeskus, nüüd rändab see viis aastat mööda maailma muuseumist muuseumisse. Näitust on saadud vaadata Londonis, Stockholmis, Ateenas, İstanbulis ja ilmselt alates septembrist Helsingis, pärast seda liigub „Digitaalne revolutsioon“ Aasiasse. Meile on olnud äärmiselt tähtis töötada koos niisuguste tuntud organisatsiooniga nagu Barbicani keskus ja Google.

Varvara: Olime väga üllatunud, kui üks Austraalia kuraator kutsus meid osa võtma Sydney riigihanke kunstikonkursist. Veelgi enam, meie projekt valiti lõppvooru. Praegu ootame põnevusega konkursi tulemust. Olen praegugi väga õnnelik, et meil nii hästi läks, saime ainulaadse kogemuse. Ausalt öeldes ma lõppvoorust ei unistanudki.

Eelmisel aastal jäi kunstimessil „Art Basel“ meie kunstitöö „Turgude kiirus“ (http://www.varvarag.info/speed-of-markets/) New Yorgi kunsti- ja disainimuuseumi kuraatorile Shannon Strattonile silma. Veebruaris kutsus ta meid New Yorki, et eksponeerida seda tema kureeritud grupinäitusel „Õigel ajal (töötoa rütm)“ (http://madmuseum.org/exhibition/time-rhythm-workshop).

Mis saab edasi? Mille kallal praegu töötate?

Varvara: Momendil töötame „Tuule rütmi“ projektiga. See on hiiglaslik 5,4 meetri kõrgune tuulik-metronoom või metronoom-tuulik, mis tiksub tuulerütmis. See kineetiline skulptuur läheb näitusele „Horisondid“ Sancy loodusparki Prantsusmaal (http://www.horizons-sancy.com/). Kahesaja kuuekümne ettepaneku seast valiti välja ainult kümme ja meie olime nende seas.

Mar: Peale selle valmistame ette uut isikunäitust, mida saab näha selle aasta novembri alguses Rambleta kunstikeskuses Hispaanias Valencias. Lisaks veel paar grupinäitust ja töötuba.

Mul on olnud rõõm kuraatorina teiega mitmes projektis koos töötada. Mulle jääb alatiseks meelde Varvara kriitiline lause: „Sa oled kõik hästi teinud, aga kunstnikele tuleb esinemise eest maksta.“ Hiljaaegu on Eestis olnud selles vallas edasiminekut: kunstnike liidu galeriides ja ka Tallinna Kunstihoones makstakse kunstnikule esinemise eest. Kuidas teie seda kommenteerite?

Varvara: Kui kunstnik ei saa oma tegevuse eest tasu, siis ei saa rääkida professionaalsest tegevusest. Seega pean väga tähtsaks kunstnike liidu ja Tallinna Kunstihoone otsust hakata maksma kunstnikele näituste eest tasu. Ka kunstniku palk ja kunsti protsendiseadus on äärmised olulised sammud, mis soodustavad kunstitaseme tõusu. Kunsti tegemine on raske töö. Keegi ju ei eelda, et torulukksepp parandab kanalisatsioonitoru tasuta. Miks siis kunstnik peaks näitusi tasuta tegema? Suure hurraaga pärast kooli lõppu võib seda muidugi teha, aga nii see kaua kesta ei saa.

Mar: Oleme võtnud vastu otsuse, et meie enam tasuta näitusi ei tee. Siiani on sinu kuraatoriprojektid olnud erandid, sest tunneme siinset olukorda. Aga sellist lõbu saame endale lubada vaid kord aastas: ateljee- ja korteriüür nõuavad maksmist, laps vajab hoolitsemist.

Peaaegu kõik meie näitused on väljaspool Eestit – Hispaanias, Inglismaal, USAs, Rootsis. Enamikus riikides kunstnikutasu ei ole, see tuleb ise endale välja kaubelda. Kui ei küsi, ei maksta tõenäoliselt midagi või siis väga vähe.

Näituste kõrval teeme ka tellimustöid, osaleme avaliku ruumi kunstikonkurssidel, korraldame loenguid, töötubasid, osaleme residentuurides. Alati peab kombineerima ja ka rahaga tuleb loov olla, et ots otsaga kokku tulla.

Te olete üks neist paradoksaalsetest juhtumitest, kus kunstniku loomingut tuntakse välismaal paremini kui Eestis. Kas nüüd võib loota, et hakkate oma töid ka siin rohkem näitama?

Mar: Meil on olnud välismaal lihtsam töötada, sest meie poole on pöördutud ja näitust, tellimusi, uusi projekte pakutud just väljaspool Eestit. Eestis peame ennast ikka veel tõestama, kuna oleme autsaiderid, meie loomingut tuntakse vähe. Samuti tundub mulle näituse korraldamise protsess väga töömahukas: kõigepealt tuleb konkureerida galeriisse, siis läbida kulka võidujooks. Seda tuleb üldjuhul teha kunstiarmastuse pärast, sest kunstnikule ei maksta, ka kulka toetus läheb igale poole mujale.

Varvara: Õnneks on hakatud kunstnikke rohkem soosima ja seepärast plaanime teha vähemalt ühe näituse aastas ka Eestis. Oleme avastanud, et oma kodulinnas saame hõlpsasti eksperimenteerida kõikvõimalike ürituste, ka näituste formaadiga. See inspireerib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar