Neo Rauch ja Rosa Loy Essli muuseumis

Jaan Elken

Rosa Loy ja Neo Rauchi näitus „Aedade taga” („Hinter den Gärten”) Viini (Klosterneuburgi)  Essli muuseumis kuni 16. XI.  Essli muuseumist (Essl Museum / Kunst der Gegenwart an der Donau) pole meie ajakirjanduses juttu olnud, tegemist on aga ühe olulisema kaasaegse maalikunsti kollektsiooniga Kesk-Euroopas. Viinist napilt kümne kilomeetri kaugusele ehitatud uut moodsat muuseumi on hõlbus külastada Albertina muuseumi kõrvalt täistundidel väljuva tasuta bussiga. Novembri keskpaigani avatud saksa maalikunsti imemehe Neo Rauchi (1960) ja tema  elukaaslase Rosa Loy (1958) näitus on sündmus ka Viini ülirikkaliku kunstielu kontekstis. Rauch kui Leipzigi uue maalikooli säravaim täht on jätkuvalt kuum nimi, piisava hulga vabade maalide leidmine muuseuminäituseks Austrias on pigem kunstniku vastutulek olukorras, kus Ühendriikide galeriid ja eraostjad konkureerivad aastaid uute maalide ostujärjekorras, oodates oma aega. Nägin suurt Rauchi ülevaatenäitust „Uued osad. Maalid 1993. aastast  tänaseni” („Neue Rollen. Bilder 1993 bis heute” Wolfsburgi muuseumis 2006. aastal, praegune valik erineb vormiliselt, kuid mitte sisu kvaliteedilt.    

   

Kunstnike endi koostatud komplekt on üle 25 aasta abielus olnud paari esimene ühisnäitus: väljas on Rauchi 18 õlimaali, mõned neist hiigelsuured, Loy 50 kaseiintemperatehnikas  lõuendit, lisaks kummaltki kaheksa tööd paberil. Valik on 15 aasta läbilõige, sisaldades töid, mis kunstnikud plaanivad endale jätta, kuid ka 2010. ja 2011. aasta loomingut. Rauchi ja Loy segamini asetatud ekspositsioonis eristuvad ühe kompositsioonilise ülesehituse „maskuliinne” kindlus ja teise „feminiinne” ebalus piisavalt, ühine on mõlema irratsionaalne jutustamisviis, mis oleks otsekui pärit une ja ärkveloleku piirilt. Me võime arhetüüpset,  otsekui ajatut rituaalset tegevust, fantastilisi tüpaaže, müütilisi olukordi just niimoodi mäletada, s.o subjektiivsete detailide ja ekspressionistliku värvi positsioonilt. Maalide staatilisus lubab vaatajal kohe retseptsiooniprotsessis oma paralleellugu konstrueerima asuda, selles peitub narratiivse maalikunsti eelisasend „liikuvate piltide” ees. Rauchi (ja Loy) edu võti tööde kommunikeerumises vaatajaga väga mitmetel tasanditel. Mõlemad kunstnikud on  justkui pseudokunstiajaloolistele tsitaatidele vaatamata pärit ikkagi koomiksite, reklaami ja poliitiliste dogmadega üleküllastunud sootsiumist, kus huumor ja must huumor on igapäevane kõnetusviis. Otsad on siiski sedavõrd lahti jäetud, et see, kuidas need pildid on maalitud, on maaligurmaanile endiselt esmatähtis, vähemalt Rauchi puhul. Rauchi tehniline virtuoossus maketisarnaste maailmade ja permanentse sõjaõhustiku (või sõjaks ettevalmistumise?)  tabamisel on sedavõrd totaalne, et Rosa Loy maailm mõjub halastamatus kõrvutuses pöialliisilikumalt kui vaja, pealegi varieerub Loy tööde tehnilise teostuse tase.   

Rauchi värv sarnaneb plastmassiga, enamjaolt  on ta preisilikult sirge ja otsekohene, toetades ja võimendades vormi. Rauchi vastandvärvide paarid, kolmkõlad ja keerulisemad akordid on sedavõrd meisterlikud, et suudavad ka „oma elu” elada. Nii lavastab kolorismi kalduv Rauch mõnikord värvidega caspar-david-friedrichliku melodraama, värvib nendega panoraamseid maastikke: samas tühistab üks joon või katkestus kogu selle illusionismi tolmuseks kingakarbimaailmaks või nukutoa-esteetikaks.  Kõik need draamad toimuksid otsekui „pisarateta ruumis”, piisavalt ohutus kauguses vaatajast, rikkumata tolle meelerahu. Kadunud imedemaal, müütilises Saksa Demokraatlikus Vabariigis? Rauchi piltidel domineerivad olukorrad on tihtilugu vägivaldsed, sestap kogeb vaataja neid maale psühhodraama intensiivsusega, katarsis värvidest kuulub aga kindlasti ehedate elamuste kilda. Rosa Loy otsekui tüdrukute maailmast pärit printsessimaalidel  askeldavad enamasti noored naised, tema koloriit on orgaanilisem. Rauchi kangelased on aga kas sõdurid või marodöörid või vähemalt tuletõrjujad, lihunikud ja vedurijuhid. Kummaliselt seksistlik tööjaotus mõlema kunstniku maalidel viib mõtted yingi-yangi tasakaalule maailmas – veel üks paarisnäituse võimaliku kasuteguri argument. Nii Rauch kui Loy töötavad oma ateljees, intervjuude põhjal on nad loominguliselt autonoomsed. Ühine on  vaid see, et mõlemad ei tee kunagi kavandeid, nii et iga uue maali valmimine on kunstnikele endile seiklus, mille resultaat erineb alati mõttes kavandatust. Justnagu psüühilise automatismi lainel töötamist saavad lubada endale vaid väljakujunenud meistrid. Mingit seerialisust, nüüdiskunsti halba kõrvalnähtu, nende loomingus aga ometi ei tähelda: kõik nende maalid on ainusündmused, iseseisvad novellid, kui mitte romaanid.       

Leipzigi nn uus vana maalikunsti fenomen  väärib pikemalt tutvustamist, praegu seostatakse koolkonnaga veel kunstnikke nagu Matthias Eischer, Christoph Rückerhäberle, Tim Eitel, David Schnell, Tilo Baumgärtel jt. 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses oli 1764. aastal asutatud Leipzigi maali- ja arhitektuuriakadeemia maaliosakond (1950ndatest reorganiseeriti kool graafiliste kunstide arendamiseks, uue nimega Leipzig Hochschule für Grafik und Buchkunst) üleüldine pilkealune kui  kõige vanamoodsam Ida-Saksa tippmaalijatest professoritega. Näitena olgu toodud professor Arno Rinki kommentaar „müüri kasulikkusest, mis [—] võimaldas meil jätkata Cranachi ja Beckmanni traditsioone [—] kaitses meid Joseph Beuysi mõjutuste eest” (Arthur Lubow, The New Leipzig School. The New York Times 8. I 2006).

1990ndate keskpaigaks oli esimesi märkepeatselt saabuvast nihkest, 1997. aastal võitis tollal 37aastane Rauch kohaliku ajalehe kunstipreemia, temast sai Saksa DV vanade poliitiliste maalijate ja Saksamaa noorte kunstnike sild. 1990ndatel asus Leipzigisse maalikunsti õppima veel ametis olevate SDV professorite juurde juba arvukalt noori Lääne-Saksamaalt, keda paelusid kindlad õpetuskriteeriumid ja võimalus omandada lääne pool juba kaduma  kippuvaid käsitööoskusi. Stiimuliks olid ka madal üür ja pingevaba elu. Leipzigi maalijate tutvustamiseks maailmas tegi noil aastail hiigeltöö ära Gerd Harry Lybke, kes alustas Rauchi jt rahvusvahelise pakkumisega kohe müüri langedes. Lybke osa nn Leipzigi uue maalikooli kaubamärgi turuletoomisel pole mitte väiksem kui Saatchi osa yBa fenomeni käikulaskmisel Inglismaal. Rauchi 2000. aasta isikunäitus Dawid Zwirneri  galeriis New Yorgis põhjustas aga juba tõelise buumi: Ameerika Ühendriikide kollektsionääridele korraldati neil aastatel eralennukitega koguni ostureise (!) Leipzigisse, noorte kunstnike ateljeedesse. New Yorgi ülikooli kaunite kunstide instituudi professori, kuraator Robert Storri sõnul oli tegu kunstnikega „kes lähevad tagasi literatuurse, kirjeldava figuratsioonini ja kes lisavad sellele pidetuse tunde”.     

  Pidetu või mitte, puudutab Leipzigi uus  maalikunst vaataja hinge. Juhtum näitab, et kunstis käib pendel jätkuvalt seinast seina, pildiatlastele lähenevate maalide suurele menule seletuse otsimisel ei tasu alahinnata ka üldise Zeitgeist’i kui trendi tabamist, kui mõelda „Sõrmuste isanda” jms sünkroonsele menule maailmas. Kommertsedu on aga endisele „ebapopulaarsele meediumile” nagu idasaksa maalikunst loonud Neo Rauchi enda sõnul „väga  negatiivse kliima”, sest juba oma maalimise algaastatel on noored kunstnikud paratamatult orienteeritud turule ja mõjutatud tolle manipuleerivast jõust. Kes veel kui Leipzigi kunstikõrgkoolis 2005.–2009. aastani professoriametit pidanud ja 2009. aastast samas auprofessori ametis Rauch seda paremini sõnastada oskaks? hakanud ka niisugust laadi, kus kogu pilt sulab maalilisse massi. Sellega võtab ta pildist  välja sõnades hõlpsalt väljendatava riuka või iroonia, tavaliselt sugulise iseloomuga. See on vahetu lihtsuse tasand, kus Merike Estna otsingud praegu kulgevad. Kui näituse kahest sissejuhatusest oli juba juttu, siis tegelikult tervitab külastajat trepil esimesena hoopis Veiko Klemmeri „Ära muretse, kallis, ma kuulsin, et valitsusel on plaan” (2009/2011). Kaks figuuri, mees ja naine, seisavad lihtsas rõivastuses ehk ei  milleski muus kui vööni pähe tõmmatud kotis. Sellel pildil on näha kahe isiku alumine pool, teisel aga ühe pikuti lõhki lõigatud isiku parem ja vasak pool. Kõik muud sisevaated on inimtühjad: inimeste jaoks valmis seatud või lahkunud inimeste poolt maha jäetud. Veiko Klemmer maadleb õlimaalis ühe teemaga, millega Andres Tolts on kogu loomingu vältel maadelnud: kuidas kujutada maalilise joonega seda, mis on valtsitud, freesitud ja vinklisse  aetud? Selles mõttes on ümberlükatud tooliga köögi interjööri kujutav „Ratsu G8-le” tulemus, mille poole ta oma vanemates maalides harjutanud on.       

Maarit Murkalt on ainult üks õlimaal „Kogemus”. See on klaaskast, mille põhjast noor naine, justkui mõnest filmikaadrist maha joonistatud, klaasi pinnale joonistatud sõna „experience” silmab. See meenutab tänavaplakatite vitriine. Kunstikogemust ennast kujutavad fototrükis tööd „4 kuud”, „2 aastat” ja „4 kuud”. Need on kohad ateljee seinal, kuhu maalid tegemise ajal kinnitati.  Kui need nagu plaastrid maha tõmmati, jäid järele üle serva vehkinud pintsli jäetud piirjooned. Plaastritega tütarlapsi, mõnel vahelduseks käed kaelal või käed kõril, ning ema (õlimaalil „Ema”) kujutavad Rauno Thomas Mossi kõige värskema sarja tööd. Selles paistab midagi, mis paistab kogu noores eesti kunstis, võrreldes mõne aasta taguse seisuga: enese vahetumat samastamist kujutatuga ning väljendusoskuse täiustumist selle kaugeltki  mitte lihtsa suhte edasiandmisel.

1990ndate keskpaigaks oli esimesi märkepeatselt saabuvast nihkest, 1997. aastal võitis tollal 37aastane Rauch kohaliku ajalehe kunstipreemia, temast sai Saksa DV vanade poliitiliste maalijate ja Saksamaa noorte kunstnike sild. 1990ndatel asus Leipzigisse maalikunsti õppima veel ametis olevate SDV professorite juurde juba arvukalt noori Lääne-Saksamaalt, keda paelusid kindlad õpetuskriteeriumid ja võimalus omandada lääne pool juba kaduma kippuvaid käsitööoskusi. Stiimuliks olid ka madal üür ja pingevaba elu.

Leipzigi maalijate tutvustamiseks maailmas tegi noil aastail hiigeltöö ära Gerd Harry Lybke, kes alustas Rauchi jt rahvusvahelise pakkumisega kohe müüri langedes. Lybke osa nn Leipzigi uue maalikooli kaubamärgi turuletoomisel pole mitte väiksem kui Saatchi osa yBa fenomeni käikulaskmisel Inglismaal. Rauchi 2000. aasta isikunäitus Dawid Zwirneri galeriis New Yorgis põhjustas aga juba tõelise buumi: Ameerika Ühendriikide kollektsionääridele korraldati neil aastatel eralennukitega koguni ostureise (!) Leipzigisse, noorte kunstnike ateljeedesse. New Yorgi ülikooli kaunite kunstide instituudi professori, kuraator Robert Storri sõnul oli tegu kunstnikega „kes lähevad tagasi literatuurse, kirjeldava figuratsioonini ja kes lisavad sellele pidetuse tunde”.

Pidetu või mitte, puudutab Leipzigi uus maalikunst vaataja hinge. Juhtum näitab, et kunstis käib pendel jätkuvalt seinast seina, pildiatlastele lähenevate maalide suurele menule seletuse otsimisel ei tasu alahinnata ka üldise Zeitgeist’i kui trendi tabamist, kui mõelda „Sõrmuste isanda” jms sünkroonsele menule maailmas.

Kommertsedu on aga endisele „ebapopulaarsele meediumile” nagu idasaksa maalikunst loonud Neo Rauchi enda sõnul „väga negatiivse kliima”, sest juba oma maalimise algaastatel on noored kunstnikud paratamatult orienteeritud turule ja mõjutatud tolle manipuleerivast jõust. Kes veel kui Leipzigi kunstikõrgkoolis 2005.–2009. aastani professoriametit pidanud ja 2009. aastast samas auprofessori ametis Rauch seda paremini sõnastada oskaks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming