Natsionalistlike meeleolude kaardistamine jätkub

Rael Artel

Kõneleb Erden Kosova. Flo Kasearu Juuli keskel peeti Pärnus järjekordne rahvusvaheline üritus „Public Preparation’i” sarjast. Ühepäevase seminari keskmes olid natsionalismi ilmingud ja kriitika kaasaegses kunstis ning ühiskonnas, sellele järgnes viiepäevane mõttelaager, kus arendati edasi seminaril käsitletut. Kuna projekti teostamiseks kasutati osaliselt ka Eesti riigi raha ning natsionalismi teemaga tegelemine jätkub vähemalt pooleteiseaastases perspektiivis, pean korraldajana vajalikuks teada anda räägitust. Liiatigi veel olukorras, kus iseseisva teadmiste loome ja suhtlemise platvormina toimiv „Public Preparation” on jälle omandanud curatorial strategy mõõtme: see kujuneb avalikuks ettevalmistusprotsessiks ning kommunikatsiooni- ja koostööpinnaks 2009. aasta sügisel Kumus aset leidvale natsionalismi fenomeni kriitiliselt lahkavale näitusele.

Esimest korda ürituse praktikas koostati üritus avaliku üleskutse kaudu ning korraldajalegi üllatuseks oli vastukaja ootamatult elav. Rahvusvaheliselt ringelnud osalemiskutsung tõi kokku üle 50 väga tõsise koostöösoovi ja -ettepaneku oma ala pühendunud tegijatelt neljalt kontinendilt, andes kinnitust faktile, et rahvuslus on kunstiringkondadele huvipakkuv probleem kõige erinevamates piirkondades. Kahjuks ei soovinud/osanud/teadnud end projektiga haakida ükski kohalik kunstnik ega kriitik ning selle tõsiasja põhjuste üle võin vaid spekuleerida: kas on natsionalistlik hoiak siinsesse mentaliteeti ja identiteeti sedavõrd integreeritud, et ühiskondlikus diskursuses ning juba 15 aastat valitsuse eestkõnelusel vohavat natsionalistlikku retoorikat  ei peeta vajalikuks vaidlustada, või on ühiskond, mille osaks ka kohalik kunsti-scène, mulluste aprillisündmuste järel sellest diskussioonist lihtsalt tüdinenud. Ühelt poolt on kahju, et nii aktuaalse teema vastu on huvi väga hõre ning seminarile oli võimatu leida kedagi kohalikku Eesti olukorda vaatlema ja vahendama, teiselt poolt on tegu ilmselt laiema maailmavaatelise küsimusega kunstniku positsioonist ja kunstipraktika potentsiaalist ühiskondliku diskussiooni algataja ja selles osalejana.

Nii seminari kui ka järgnenud mõttelaagri keskseks tegevuseks oli eelkõige intensiivne info kogumine ja vahetamine ning ülevaate saamine erinevates kultuurisituatsioonides toimuvast: kaardistada natsionalismi avaldumisvorme, selle juurestikuna toimivaid ajaloonägemusi ja ümbritsevast poliitilisest situatsioonist kasvanud argumente ning nende representatsiooni avalikus ruumis, vaadelda kunstnike reaktsioone rahvusluse ilmingutele, võrrelda põhjusi ja tagajärgi. Ootuspäraselt kujunes üritusest erineva taustaga professionaalidest koosnev, sisemise hierarhiata ning iseorganiseeruv avatud töösituatsioon, millest on välja kasvamas nii mõnigi pikem koostööprojekt.

Toimunud mõttelaager oli kui kujuteldav ringreis läbi Euroopa ja maailma paikade: Türgist Ukrainasse, sealt edasi Ungarisse, Iisraeli, Saksamaale ning läbi Hollandi Iirimaale ja Kanadasse. Kui nüüd püüda rääkida üldistavalt natsionalistlikest meeleoludest ja liikumistest Euroopas, mis tegelikult pole võimalik iga rahvusluse erinevate lähteargumentide ja unikaalse kujunemiskonteksti tõttu, siis kahjuks tuleb tunnistada, et pilt on murettekitav ning see peegeldub üsna ilmekalt ka kaasaegses kunstis. Natsionalism on endiselt üks neid plahvatusohtlikke teemasid ökoloogiliste probleemide, vaesuse ja ähvardava energiakriisi kõrval, mis võib suure tõenäosusega destabiliseerida maailma ja põhjustada tõsiseid relvakonflikte.

Lõuna pool on situatsioon emotsionaalsem, ning sellest toitub ka aktiivset ühiskondlikku dialoogi otsiv kunstipraktika ning olukorda mõtestav teoreetikute seltskond. Lähis-Idas, Türgis ja Balkanil toimuv pole jätnud külmaks kunstnikkonda ja kultuuriavalikkust laiemalt, kelle tegevus positsioneerub tihti pigem poliitilise aktivismi, protestikampaaniate ja otseste sekkumiste valda, kui et on vaadeldav galeriisse isoleeritud autonoomse praktikana. Kuna kunstiinstitutsioonid on nõrgad, vaesed või puuduvad sootuks ning/või nende tegevust piirab pidev häireolukord (Iisrael ja Palestiina alad), või on hoopis ülimalt kommertsialiseerunud ja pankade meelevallas (Türgi), siis toimub väga palju natsionalismikriitilisi kunstiprojekte otse linnaruumis, Internetis või mittekommertslikes projektiruumides. İstanbulis, kus kaasaegne kunst on juba aastaid kosmopoliitse korruptsiooni sümboliks, on kemalismikriitiline kunst eristatav lausa lainetena. Vägagi artikuleeritud ülevaate andis Türgi ja Balkani maade olukorrast Erden Kosova, kes tegeleb teemaga oma doktoriõpingute raames Londonis Irit Rogoffi juhendamisel. Uue fundamentalismi ja Türgi populistliku natsionalismi liikumise ümber ehitas oma ettekande üles teine türgi kuraator Övül Durmuşoğlu, kes ei tutvustanud mitte ainult kriitilisi, vaid ka internatsionalismi ründavaid hoiakuid, seda viimase, Hou Hanru kureeritud İstanbuli biennaali näitel.

Ukraina, Eesti ja Ungari situatsiooni üks ühisjooni on rahvusluse, mis veel 20 aastat tagasi etendas revolutsioonilise vastupanuliikumise ja Nõukogude Liidu osalise lammutaja rolli, prevaleerimine valitsuste tasemel kui ka ärkamine oma äärmuslikes vormides. Tekkis küsimus, kuidas üks poliitiline ideoloogia, saavutanud oma eesmärgi (rahvusriigi taastamine), ei tõmbu tagasi, reformeeru ega vahetu välja, vaid muutub järjest domineerivamaks ning järk-järgult hakatakse aktsepteerima ka selle radikaalseid, vägivalda ja vaenu õhutavaid vorme. Sára Stenczer peatus põhjalikult Ungari olukorral, kus ajalukku kadunud Suur-Ungarit ei õhka taga mitte ainult üle tuhandelise liikmeskonnaga paremäärmuslik Magyar Gárda liikumine (millest kõneles ka põgusalt eelmisel „Translocal Express. Jubilee Edition” seminaril  ka poola kunstnik Joanna Rajkowska), vaid meeleolusid kütavad üles pop- ja rokkbändid. Natsionalistlik mõttelaad on saanud laiatarbe meelelahutuskultuuri osaks.

Endised võimsad koloniaalriigid nagu Prantsusmaa ja Holland peavad praegu hakkama saama oma koloniaalse mineviku tagajärgedega, mis kehastunud enamjaolt emamaale saabunud ja sinna jäänud võõrtööjõuna, kes täidavad terveid eeslinnu ja üllatavad üldsust vägivaldsete rüüstamistega (2005. aasta sügisel Pariis) ja mõrvadega (atentaat Theo van Goghile 2004. aastal Hollandis). Ning reaktsioonid ei kutsu üles mitte ainult dialoogile ja vastastikusele mõistmisele, vaid selle kõrval ka ikka suuremale sallimatusele. Väga sümptomaatilise näitena pakkus Remco de Blaaij analüüsimiseks välja „Fitna”, Hollandi parlamendiliikme Geert Wildersi toodetud lühifilmi, mis seostab koraani otseselt islami terrorismiga ning näeb moslemites ohtu Hollandi liberaalsele demokraatiale ja elukorraldusele. Kui nii poliitikud kui popkultuur õhutavad rahvuste- ja kultuuridevahelist vaenu, siis kerkib paratamatult küsimus, kust tuleb viha. Mis on säärase pimeda raevu põhjuseks, et inimesed hakkavad põletama oma naabrite autosid ning peksavad sisse oma linnas poeaknaid? Kuidas raevu üles köetakse ja vastavas suunas manipuleeritakse? Kellele on see kasulik ja kes kannatab?

Üks teema, mille tõstis üles Kendra Ballingall, on oma meelsuse manifesteerimine  ja enda määratlemine avalikus ruumis igasugu särkide, märkide, lintide, rätikute jms  sümboolikaga esemete kaudu. Palestiina rätiku, mis teatud regioonis on tugev poliitiline sümbol, võib paari euro eest osta igast H&M poest ning sellest on kujunenud teismeliste igapäevane aksessuaar. Samuti on muutunud kultuurikontekstiti rahvusvärvide kasutamine: trikoloor kuuerevääril pole sinna ununenud 1956. või 1991. aastal, vaid on muutunud väga selgeks ja ühemõtteliseks poliitiliste tõekspidamiste manifestiks.

Väga raske on paaril leheküljel kokku võtta nädalast väga intensiivset ja informatiivset mõttevahetust. Mõttelaagri põnevamate ettekannete ja diskussioonidega on võimalik tutvuda järgmise „Public Preparation’i” publikatsiooni vahendusel. Millal see  valmib, ei oska ma küll veel öelda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming