Naivistlik antropoloog

Taaslavastamine maalide, objektide või heliinstallatsioonidena põlistab endelised olukorrad.

AVE TAAVET

Liisa Kruusmäe näitus „Neetud!“ Vaala galeriis 9. II – 11. III.

„Kui nad esimest korda kõue müristamist kuulevad, võtavad nad kivi ja löövad sellega enesele kolm korda vastu pead, siis ei pidavat nad sel aastal peavalu saama.“ Sellise tähelepaneku tegi eestlaste profülaktilise ravipraktika kohta Johann Forselius 1880. aastal teoses „Eestlaste ebausu kommetest, viisidest ja harjumistest“¹. Praegu absurdimaigulised nõuanded, seletused ja seosed on pärimusliku maailmavaate osa. Seda iseloomustavad mõtlemise poeetilisus, paindlikkus ja tähenduslikest sümbolitest täidetud taju.

Folklorist Dan Ben Amose järgi on folkloor „(väikeste) rühmade kunstipärane kommunikatsioon“². Esteetilisus ja kommunikatiivsus on ka kõneka kunstiteose sünni eeldus. Selles kontekstis oli põnev lähemalt vaadata näitust „Neetud!“, kus Liisa Kruusmägi oli kujutava kunsti vahenditega uurinud ebausku, idioome ja hirme.

Ebausk on ikka olnud marginaalide pärusmaa. Juba sõna ise viib meid institutsionaliseeritud religioonide ja rahvausundi pingeväljale. Keskaegsete nõiaprotsesside kirjeldustes on nõidumise ja paganausuga seotud naised, vanad, ebahariliku välimuse või ühiskondliku kuuluvusega grupid³. Nõukogude ateistlikku propagandakirjandust läbib teaduslik-tehnilise ja religioosse maailmapildi vastandus, kusjuures ebausust on seal saanud religioossuse sünonüüm⁴. Kõigis sellistes käsitlustes on ebausk kahjulik ja hävima määratud nähtus, mis kuulub kultuuriliselt või ajaliselt kauge Teise juurde. Ometi on pärimusmaailm meie ümber endiselt olemas, pidevas muutumises ja uuesti loomises ega ilmuta kaugeltki väsimuse märke. Liisa Kruusmäe näitus oli selle järjekordne tõestus: arhailisi kombeid, keelendeid ja uskumusi oli ta kujutanud šikilt ja mänguliselt.

Ebausk on seotud elu ebakindlusega. Nii otsitaksegi autoriteeti inimesest väljaspool. Kui nõukogude käsitlustes olid ebausk ja religioossus seotud välise, ühiskonna ohutundega⁵, siis Kruusmäge on huvitanud eelkõige ebausu psühholoogilised tagamaad, hirm ja ebakindlus. Igaühe vabadus on tema käsitluses allutatud millelegi kõrgemale, tihti abstraktsele ja hõlmamatule. Kõige selgemini oli see tunnetatav eksponeeritud joonistustes ja maalides. Ebakindlad inimsuhted, foobiad ja kõhedus maailma varjatud poole ees on nendes teostes läbiv teema. Käsitletud aines ning tööde naivistlik ja värviküllane kujutluslaad on omavahel veidras kontrastis. Ometi pani just see dissonants näituse helisema ning tekitas vaatajas hõõruva ebamugavustunde.

Juhuslikkuse ja kõikvõimalike argiste objektide pillava kujutamise tõttu võib Liisa Kruusmäe loomingut nimetada ka antropoloogiliseks. Huvi inimese, teda ümbritseva kultuuri ja materiaalse keskkonna vastu kumab läbi kõigis ta teostes. Kunstniku loodud tüüpe ümbritseb värvikirev ja kaootiline argikeskkond. Tema tegelased pole vaevunud kunstniku küllatulekuks tuba koristama, nad ei ole nii-öelda iseenda parim versioon. Pigem vastupidi. Nad vedelevad mossis näoga voodis ja põrandal, logelevad vannis ja kohvikus, otsivad hubasust ja inimlikku kontakti. Ka Liisa Kruusmäe ja Janno Pikkati ühisprojekt „AWStuff“ on omamoodi antropoloogiline uurimus, mille aines on tänavalt kuuldud lausungid, kõnekatked ja tüüpolukorrad. Liisa Kruusmäe hea detailitaju ja kaasaelamise tõttu oma tegelastele on tema teosed ühtaegu peened ja üldistusjõulised.

Näitus „Neetud!“ esitas taas pärimuse ning tõlgendas seda. Nii nagu jutuvestmise puhul, nii loob näituselgi just publiku ja autori ühine kultuuriteadmine viljaka pinnase mitmete tõlgenduste sünniks. Endeliste olukordade taaslavastamine maalidel ning objektide ja heliinstallatsioonide vormis (maalitud kirju liblikas, video langeva tähega, kukkuv käomaal) põlistab need. Endelistest argipäeva imedest on saanud museaalid ning tavaellu lisandunud maagiline mõõde.

1 Johann Forselius, Eestlaste ebausu kombed, viisid ja harjumised. Eesti Kirjastus, Tartu 1914, lk 31.

2 Dan Ben-Amos, Toward a Definition of Folklore in Context. – The Journal of American Folklore 1971, vol 84, no 331, lk 3–15.

3 Juri Lotman, Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast. Varrak, Tallinn 2007, lk 55–61.

4 Vt nt Ivan Sergejev, Teadus ja ebausk. Pedagoogiline Kirjandus, Tallinn 1947; Pjotr Pavjolkin, Religioosne ebausk ja selle kahjulikkus. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1953.

5 „Religioosse ebausu levitamiseks kasutab kodanlik propaganda selliseid loodusõnnetusi nagu põud ja ikaldus, samuti ka ameerika-inglise imperialistide poolt ettevalmistatava uue maailmasõja ohtu“ (Pjotr Pavjolkin, Religioosne ebausk ja selle kahjulikkus, lk 145).