Naiskunstnikud mehelikkuse koodi murdjatena

Õed Meid tõid juba I maailmasõja ajal sõjatemaatikasse värskeid tuuli.

KAI STAHL

Lydia Mei kavand (märgusõna „Sõda ja rahu“) pälvis kultuurkapitali võistlusel ergutuspreemia arhitektuuri alal. Preemiale vaatamata jäi mälestusmärk teostamata.

Lydia Mei kavand (märgusõna „Sõda ja rahu“) pälvis kultuurkapitali võistlusel ergutuspreemia arhitektuuri alal. Preemiale vaatamata jäi mälestusmärk teostamata.

Foto ajakirjast Taie (1928, nr 2).

Eesti kunstiruumis ei ole just palju neid perekondi, kust oleks tulnud I maailmasõja ja sellele järgnenud Eesti vabadussõja ajal meie kultuuri kolm kunstnikku, rääkimata siis naiskunstnikest. Tegemist on viimastel aastatel mitmeti esil olnud õdede Meidega (end Mey): Kristine (ka Mark, 1895–1969), Lydia (ka Starkopf, 1896–1965) ja Natalie (1900–1975). *

Õdedest tuntakse eelkõige kahte nooremat, kuigi nende kõigi kolme illustreeritud raamatuid leidub peaaegu igas kodus. Noorim õde Natalie Mei oli hinnatud teatrikunstnik ja arendas Eesti kostüümikunsti uuele tasandile. Ta tõstis teatrikostüümi lavastuse oluliseks komponendiks ning tegi sellest rolli võtme. Tööd Estonia teatris alustas ta 1929. aasta sügisel. Uudse kostüümitõlgenduse on ta pärandanud oma tudengitele ERKIs, kus ta õpetas teatrikostüümi pärast II maailmasõda.

Keskmise õe Lydia Mei puhul on osutatud tehniliselt meisterlikele naiselikult õrnadele akvarellidele. Ta on teinud natüürmorte, lillekompositsioone, linnulennulisi vaateid ja portreid. Enamasti on aga jäänud esile toomata Lydia Mei Eesti vabadussõja monumentide kavandid, seda üksinda Starkopf-Mey nime all, aga ka koos abikaasa, skulptor Anton Starkopfiga. Mei kavanditest on kõige tuntum ajakirjas Taie 1928. aastal reprodutseeritud teos. Tema kavand märgusõna „Sõda ja rahu“ all pälvis kultuurkapitali võistlusel ergutuspreemia arhitektuuri alal. Preemiale vaatamata jäi mälestusmärk teostamata. Kunstniku pürgimused monumentaalskulptuuri valdkonnas sellega ka lõppesid.

Oma varased monumendikavandid tegi Lydia Mei peamiselt koos Anton Starkopfiga. Sellele osutati 1925. aasta näitusekataloogides, seda kinnitavad ka Mei joonestuslik käekiri ja mõlema kunstniku eesnime esitäht kavanditel, nagu on ses näiteks Tori mälestussamba kavandil. 1923. aastal valminud mälestusmärki tunneme aga vaid Anton Starkopfi kavandatuna. Eduard Ahase raamatus „Vabadussõja kangelaste mälestussambad“ (1928) on aga selgelt öeldud, et monumentaalseid mälestusmärke kavandasid Eestis ainult meeskunstnikud ja -kiviraidurid. Tegemist oli topelt meheliku valdkonnaga: monumendid olid massiivsed skulpturaalsed ehitised ja monumentide teema sõda on olnud läbi aegade mehelikkuse sümbol. Ahase raamatust tuleb välja, et tegemist oli majanduslikult tulusa valdkonnaga.

Soomes ja ka Lätis on teada aga mitmed naiskunstnikud, kes lõid sõjamonumente. 1924. aastal sai Marta Liepiņa-Skulme Riia vabadussamba konkursil I-II koha. Lõpliku versiooni kavandas hiljem küll Kārlis Zāle. Soomes kavandas arhitekt Eva Kuhlefelt-Ekelund Loviisa linna vabadussõja monumendi, mis avati 1928. aastal, kui Lydia Mei pürgis Eestis üksinda läbi lööma monumendi kavandamisega.

Lydia Mei oli arhitektuurialased teadmised saanud Petrogradis, kus ta õppis Bagajeva kõrgematel arhitektuurikursustel ja ka Naiste Polütehnilises Instituudis aastail 1915–1918. Tol ajal ei olnud Eesti kubermangus veel ühtegi naissoost arhitekti ja üldse oli arhitekte vägagi vähe. Naised hakkasid Eestis sellesse valdkonda tulema alles 1930. aastatest peale.

I maailmasõja ja Eesti vabadussõja temaatika köitis ka vanema õe Kristine Mei tähelepanu ja ilmnes tema loomingus juba enne 1920. aastat. Ta oli oma erialaks valinud skulptuuri. Erialakoolituse sai ta Helsingis Soome kunstiühingu joonistuskoolis aastail 1913–1916. Edukad õpingud tõid erialase töö Riigi Kunsttööstuskoolis ning kaasamise kindla positsiooni saavutanud kunstnike ringkonda. See positsioon laienes ka noorematele õdedele.

Kristine Mei ei rahuldunud pelgalt skulptuuri omandamisega, ta tahtis skulptuuris tuua esile ka naiste võrdse rolli sõjas: naised ei osalenud sõjas sugugi mitte vaid halastajaõdedena, vaid ka rindel meestega võrdväärsete võitlejatena. Sellest ajast on tema teos „Naine sõjamehena“, mille ta annetas kirjandusrühmituse Siuru loteriile 1917. aastal. Praeguseks on teosest teada vaid pealkiri. See polnud siiski Kristine Mei ainuke naist sõjaväelasena kujutav skulptuur. 1919. aastal valmis tal terrakotast pisiskulptuuride rühm „Naissõdurid (leitnant, kapten, reamees)“, kus auastmele vastavalt rõivastatud naisfiguurid seisavad ja vestlevad omavahel. Tõsisele teemale vaatamata on kunstiline tõlgendus humoorikas, nagu samuti terrakotas teostatud figuuri „Noor sõdur“ puhul (1918–1919, mõlemast teosest on säilinud vaid foto), kus kelmikas pisike sõdurpoiss tormab edasi ülipikas maani ulatuvas mantlis. Ka „Soome vabatahtlik“ ja „Kaitseväelane“ on ilmselt sõjaväelaste kujutised. Neist on teada vaid pealkirjad 1919. aasta näituste kataloogis. Kuidas ta seda teemat edasi arendas, on siiani teadmata. Sellest, et I maailmasõjas ja ka Eesti vabadussõjas sõdis naisi aktiivselt rindel, võib lugeda ka Anto Juske raamatust „Naised Vabadussõjas aastail 1918–1920“.

Maailmasõja kajastamisest kunstis ei jäänud kõrvale ka noorim õde Natalie Mei. Ta ei käsitlenud seda teemat küll traditsiooniliselt, vaid tema tähelepanu pälvis maskuliinse elukutse esindaja, sõjaväelase seksuaalne mitmekülgsus. Näiteks ei kujutanud ta ühelgi 1918. aasta akvarellil (ta kasutas neis ka tušijoonistust) sõjaväelast, leitnanti meheliku stereotüübi vaatevinklist, vaid elegantse ja naiselikuna ning seega tõi esile „meeste maailma“ marginaalse tahu. Juba nendegi näidete põhjal on üsna selge, et naiskunstnikud on lisanud pelgalt maskuliinsena esitatud sõjatemaatikale avaramaid tõlgendusi.

* Lähemalt Kai Stahl „Õed Meid ja Dora Gordine. Modernse kunstivälja kujunemisfaas Eesti“. Rmt: kogumikus „Naiskunstnik ja tema aeg“, Eesti Kunstimuuseum, 2014, lk 157-180.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar