Naine objektistab meest

Fideelia-Signe Roots

Näitus „TÕUSEB / EI TÕUSE ” tervishoiumuuseumis kuni 31. V.Seisan kunstiakadeemia hoovis. Koolibuss on ees nagu vanadel headel aegadel, kui olin tudengirollis. Nüüd olen värske õppejõud, kes on otsustanud oma magistrandid väljasõidule viia. Kell on juba kümme, buss peaks startima, aga kohal on vaid üks tudeng. Kõnnin ärritunult edasi-tagasi. Fantaasia töötab täistuuridel teemal „läbikukkunud õppejõud, kelle tundidest puudutakse ja kes ei kirjuta semestri lõpuks välja ainsatki punkti, olles sunnitud elu lõpuni  põhjendama oma läbikukkumist väliste asjaoludega, kuigi tegelikult oli ise süüdi”. Korraga läheb peahoone uks lahti ja sealt mu tudengid täies koosseisus tulevadki, kaasas võileivad ja hea tuju. „Hüpake bussi ja kinnitage rihmad,” lausun ja istun bussijuhi kõrvale, täpselt nagu õppejõud, sest seda ma olengi. 2009. aasta kevadsemestril viisin EKAs läbi valikainekursuse „Kunstiteose anatoomiast mehe anatoomiani”. See oli minu esimene  õppejõukogemus. Kursuse teema tekkis mu isiklikust huvist soouuringute vastu. 2007. aastal lõpetasin EKA interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuri magistritööga „Naiselik vaist” ning olen uurinud ka mehelikkust. Kui minult küsitaks, kuidas õpetada kaasaegset kunsti, ei saaks ma retsepti anda. Kaasaegne kunst tekib siin ja praegu ning arusaam selle olemusest muutub pidevalt. Kaasaegse kunsti üks põhiomadusi on sotsiaalsus  ja päevakajalisus. Nõustun ameerika filosoofi Richard Rortyga (1931–2007), kes väidab, et elame keele vanglas: maailm ei kõnele, meie peame kõnelema. Seetõttu lähtusin kursuse ülesehitamisel viimaste aastate meediatekstidest, mis külvavad paanikat väidetavalt vaimses ja füüsilises kriisis vaevlevate eesti meeste teemal. Kurdetakse meeste suremuse üle, räägitakse nende stressist, viletsast tervisest, madalast haridustasemest ja sellest, et  tänapäeva mees olevat naistekeskses ühiskonnas end kaotanud. Naistel polevat enam normaalseid mehi võtta ja seepärast abielluvat nad välismaalastega.

 

Meeste teemal on sõna võtnud nii ajakirjanikud, meestearstid kui ka soouurijad. Tekstidest jääb silma kaks tasandit: faktitasand, kus meile öeldakse, et statistika järgi elab eesti mees keskmiselt 11 aastat vähem kui eesti naine, ja emotsionaalne tasand, kus tekstide autorid lähevad meeste lühikese eluea põhjusi otsides isiklikuks. Kati Murutar väidab oma artiklis „Patsutagem viimseid isas(e)idki!” järgmist: „Isadepäeval tähistame igatsust tõelise mehe järele. Mälestust patriarhaalsest Isast. Vaid kümnendikul juhtudest on mehed majas peremehed. Kuningad. Enamasti on nad paremal juhul paažid ja sõdurid. Nadimal – aga samas tavalisemal puhul mitte-keegid”. Eesti esišovinisti hüüdnime  saanud Priit Pulleritsu keelekasutus on saanud lausa üliõpilaste uurimisobjektiks. Kuigi näiliselt muretseb Pullerits nii naiste kui meeste käekäigu pärast, toodab ta tegelikult oma keelekasutuse abil taas vanu soorolle, kus naiste elueesmärk on abielu ja lapsed ning meestel kõrge palk. Minu kursuse eesmärk oli analüüsida nõrga mehe stereotüüpi meedias ja püüda mõista, mis on selle taga. Kursuse pealkirja  esimene pool „kunstiteose anatoomia” sisaldab kriitilise mõtlemise ja esmapilgul seostamatute nähtuste seostamise õpetust. Mõtlemise arendamiseks lõime tudengitega mõisteskeeme.

Mõisteskeem on verbaalse teksti visuaalne esitamisviis, et luua lõpmatult seoseid erinevate nähtuste vahel. Mõisteskeemid aktiveerivad mälu ning on eriti kasulikud esimese signaalsüsteemiga mõtlejaile, kes haaravad ca 80 protsenti infost  visuaalselt. Teise signaalsüsteemiga inimesed on analüüsivamad ja infot võtavad nad vastu verbaalselt. Seoses mõisteskeemidega arutasime Jacques Lacani nelja diskursuse teooriat kui geniaalset süsteemi. Lacani keelekasutus käib teatavasti paljudele üle jõu, pildilised skeemid on seevastu isegi lastele arusaadavad. Olen arvamusel, et hea õppejõud peab keerulise lihtsaks tegema. Kursuse pealkirja teise poole „mehe anatoomia”  all käsitlesin mehe vaimset ja füüsilist tervist, toetudes filosoofilistest mõttearendustest argimõtlemise tasandi tekstidele. Rääkisime nais- ja meesuuringutest, külastasime esoteerik Villu Põldmad, kel on sugude kohta oma kindel astroloogiline seisukoht, kuulasime Barbi Pilvret, vaatasime Jan Uuspõllu esituses „Ürgmeest”. Pikemalt peatusime austria filosoofil Otto Weiningeril, kes oma traktaadis „Sugu ja iseloom” toob naise ja mehe olemuse välja tabeli kujul, kus naise loomuomadused on pigem samad kui taimedel ja loomadel, mehe omadused teevad temast aga jumaliku olendi, kel maiste ihadega vähe pistmist. Weiningeri süsteemi on romaanis „Tõde ja õigus“ naiste kirjeldamisel rakendanud A. H. Tammsaare. Statistika väidab, et kuni XX sajandi alguseni elasid mehed naistest kauem, kurnates raske tööga ära pigem  naise kui iseenda. Kas see, et rollid on tänapäeval vahetunud, näitab, et saabunud on naiste võim? Miks üldse peaks üks sugupool teise üle valitsema?

Selliseid küsimusi arutasime grupiaruteludel. Kõik mu üliõpilased olid noored naised. Nad olid meeste teemast huvitatud ja motiveeritud osa võtma kõigest, mis kursuse jooksul toimus. Kas algajale, kobamisi oma stiili otsivale õppejõule saab olla suuremat tunnustust  kui tudengite siiras tänu huvitava kursuse eest ja asjaolu, et loengutest ja üritustest võtsid aktiivselt osa ka sellised üliõpilased, kel ainepunkte vaja ei olnudki? Kursus lõppes näitusega „Tõuseb / ei tõuse” Tallinna tervishoiumuuseumis. Näituse pealkirja mõtlesid välja tudengid ning igaüks võib seda tõlgendada nii laialt, kui suudab. Varem tudengitega samas muuseumis alkoholi ja suitsetamise kahjulikkuse kohta kuulatud loengud inspireerisid mind esitama avamisel loengperformance’i meeste tervisest, kus ma arstiks rõivastatuna kirjutasin meesakti kehale kõikvõimalikud mehi tabavad hädad. Loengu ajal tekkis publikuga väike arutelu. Paraku siiski ei selgunud, mida eesti meeste päästmiseks ette peaks võtma. Elvine Lund ja Anne-Liis Kogan tegid intervjuudest koosneva video: nad tahtsid  välja selgitada, kuidas meie kursusel osalejad defineerivad feminismi. Enamik küsitletavaid end feministiks ei pidanud, kuigi jagasid feminismi põhimõtteid. Mitmeid vastajaid iseloomustas kaastunne meeste suhtes. EloMaria Roots kirjutas „teadusliku” uurimuse „Meeste haridustaseme seos tapeediga” rate.ee keskkonnast valitud meeste piltide põhjal.

Kasvatusteadlase taustaga autor kasutas teaduskeelt kunsti teenistuses, tulemus on  absurdne humoorikas trash-art’i stiilis vanale tapeedile trükitud uurimus koos korrektsete tulpdiagrammidega. Viia Loik on maalinud kaks pilti, millel on kujutatud kultuuris tuntud naiseliku ja meheliku energia sümbolid nagu kuusnurk, yin-yang, roos, metsavana, tööriistad jne. Kunstnik peab oluliseks bipolaarse vastasseisu asemel otsida sugudevahelist harmooniat. Rühmitus päikesesillerdus vahutaval laineharjal  (rühmituse nimi on kunstnike soovil väikeste tähtedega – toim), mille nimi on inspireeritud Francis Baconist alguse saanud sugude vastandamisest, kus naist nähakse loodusena ja meest kultuurina (naise kõne on kui suvised pilvetupsud, mis tekivad ja kohe kaovad, mehe sõna tuleb aga tõsiselt võtta), üllitas kaks teost. Üks neist on tekstist kubisev plakat, kuhu on trükitud kõik, mis guugeldamise käigus leiti sõna „mees”  kohta. Midagi roosilist sealt loota ei tasu. Teiseks lõi rühmitus virtuaalmehe, kelle saab CD-l koju kaasa võtta ja endale sobiva muusika saatel vaadelda. Mees on selles töös kui virtuaalmaailma kolinud salapärane haruldus, keda võib harva füüsiliselt kohata. Mäletate küll: eesti mehed surevad keskmiselt 11 aastat varem kui naised … 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming