Naima Neidre joonistused graafikabuumis

Juta Kivimäe

Näitus „Joonte kaja” Vabaduse galeriis kuni 5. IV.  Aasta esimese veerandi graafikalembene näitusepilt peegeldub paratamatult Kumus  eksponeeritud suure rahvusvahelise graafikatriennaali kaudu. Ka Naima Neidre joonistuste näitus „Joonte kaja” on üks neid klassikalisi graafikanähtusi, mis triennaali korraldajate tänasesse nägemusse ei mahtunud, ent esindab kodumaise kunsti vitaalset kõrgtaset. Kumu saale täitva graafikatriennaali kõrval on aasta esimesel veerandil jõutud Tallinnas eksponeerida mitu tähelepanuväärset graafikanäitust. Aasta algas Tallinna Kunstihoone galeriis  Silvi Liiva suurte universaalsete sügavtrükikujunditega, jätkus Vabaduse galeriis Avo Keerendi 90. sünnipäevale pühendatud näitusega ja jätkub ka praegu Eduard Viiralti nominentide näitusega rahvusraamatukogus. See kõik on meie kaasaegne eesti graafika, milles tuginetakse valdavalt klassikaliste graafikatehnikate võimalustele, ent väljendatakse kindlakäeliselt praegusi seisukohti. Just äsja lõppes ka 42 autori väikeformaadis lehti ühendanud näitus  „Miniprint 2011 Tallinn”. Loit Jõekalda kureeritud näitusel esinesid vabagraafikute ühenduse liikmete kõrval ka graafikanäitusel üllatuslikud külalised (Peeter Laurits, Herkki-Erich Merila, Tarmo Roosimölder). Miniprindi näitused on kogu maailmas ilmselt üks demokraatlikumaid graafikakunsti avaldusi üldse. Need väljapanekud koondavad üle maailma võrdselt nii graafika suurnimesid kui autsaidereid. Miniprint on üks eelistatumaid rahvusvaheliste vahetusnäituste  võimalusi. Oma väikese mugava formaadi ja näilise pretensioonitusega on näitused mobiilsed ja enamasti ka külalisnäitustena huvitavad vaadata. Samas on visuaalne konkurents miniprindi formaadi puhul tegelikult niisama karm kui mis tahes muus kujutava kunsti vallas. Suur kunstnik jääb ka väikeses formaadis suureks ning vastupidi.     

Naima Neidre looming esindab eesti graafikakunsti kõrgtaset nüüd juba üle nelja aastakümne. Allegooriline maailmatunnetus ning isiklik tundlikkus on juhtinud autori kätt ka selle näituse tušijoonistustel. Tema joonistuste laad on olnud alati habras, ent ühtlasi eepiliselt mõjuv. Sündmuste ja varjukujudega täidetud  võrgustikest aimub inimsaatusi, emotsioone, unenäolisi kaudseid vihjeid ja kulgemisi. Algselt ofordile pühendunud, on Naima Neidre just viimastel aastatel korraldanud juba mitu tähelepanuväärset joonistuste näitust. Joonistus on ainukordne, mitmete väliste mõjutuste suhtes tundlik ja tänases kunstimaailmas luksuslik teos – ja sama üllatavalt säiliv. Teame, kui paljud suurte meistrite joonistused on säilinud üle aastasadade. Samas on joonistusest kunstniku  tahtel vaid mõni tehniliselt vaevarikas samm ofordini, mis omakorda lubab joonistaja ideel ilmuda paljukordselt ja lisab plaadile kraabitud joontele katkendlikku fragmentaarsust. Naima Neidre laadi kujunemist on õnnestunult kirjeldanud Johannes Saar: „Eesti graafika kõige õrnemate ja subliimsemate traditsioonide vaimus, mida on veelgi õilistanud nende aastate pikkus, mille jooksul Eesti naisgraafikud on viimistlenud oma oskusi habraste  ja efemeersete kujundite loomisel”. Teda on enamasti võrreldud 1970. algul näituseellu astunud Silvi Liiva, Marju Mutsu ning ka varasema Vive Tolliga. See ongi kahtlemata õige. Nagu sama kümnendi algul näitustele ilmunud naisskulptorid Ellen Kolk, Aime Kuulbusch ja Hille Palm avastasid ka kümnendi naisgraafikud subjektiivse sisemaailma jõu. Järsku oli see naiselik sisekaemus tollaste kevad- ja sügisnäituste saalides ega kadunud sealt enam kuhugi,  tootis hoopis uusi järgijaid. Tänaseks on tollased graafikuist naiskunstnikud jäänudki järjepidevalt oma tõekspidamisi kujutama. Lahkunud on vaid Marju Mutsu, kelle mõju on tänini tuntav juba ülejärgmise põlvkonna graafikaski.       

Kui Silvi Liiva viimase kümnendi tööd haaravad  vaataja kohemaid jõuliselt oma monumentaalse kujundlikkusega, siis Naima Neidre tööde puhul tuleb aega võtta. Neile tuleb just nimelt füüsiliselt läheneda, neisse süveneda, lasta end permanentsest rütmiliselt tihenevast ja hõrenevast-valgustuvast joonevõrgustikust kaasa haarata. Laineliste joonte võrgustik loob ettekujutuse meele ja käe sünkroonsest kindlameelsest liikumisest. Ilmselt võib kunstnikku uskuda, kui ta väidab, et ei tea tegelikult  joonistama hakates motiivi arengut ette, vaid laseb alateadvusel kätt juhtida. Oluline on õigel ajal lõpetada.     

Näituse joonistused on olemuselt ositi abstraktsed, ent neil võib õrnades võrkjates paberipinnale kasvatatud struktuurides aimata erinevas intensiivsusastmes tihenduvaid figuratsioone. Kunstnik on esitanud oma vihjed delikaatselt pildiruumi pingestades ja  estetiseerides. Joonemängust ja käe liikumisest tušipliiatsiga on rahuldust tuntud ning jätkatud joonistamist ka ühest teosest tehtud digifragmentidele.     

Eesti graafika kontekstis on Naima Neidre loomingulaad olnud aastaid äratuntav ja ainulaadne. Ta on pühendunud enim tundlikule oforditehnikale, ent on teinud ka joonistusi ja akvarelle. Vabaloomingu kõrval on ta jõudnud illustreerida ja kujundada mitmeid luuleraamatuid ja luua postkaardikomplekte. 1971. aastal Eesti kunstiinstituudi lõpetanud  kunstnik on osalenud näitustel 1968. aastast peale. Osavõtt Tallinna graafikatriennaalidest ning rahvusvahelistest graafika ja raamatukunsti suurnäitustest on toonud mitmeid diplomeid ning auhindu, sealhulgas 1987. ja 1989. aastal Tallinna graafikatriennaali peapreemia, peapreemia Riia minigraafika triennaalil aastal 1987, auhinnad graafikatriennaalidel Fredrikstadis 1992. aastal ning Krakówis ja Ōsakas 1994. aastal. Mitmete äramärkimiste  ja diplomite seas kodu- ning välismaal on ka 2004. aastal saadud Kristjan Raua preemia.