Nahaga kaetud ihu

Kristi Paap

Korkehete väljapanek on üdini orgaaniline, sumbelt intiimne ning sügavalt emotsionaalne. Ramon Puig Cuyàsi prosside seeria „Corpus architectae”. Kristi Paap

Korgitamm kasvab 10–15 meetri, harva 20 meetri kõrguse puuna Vahemere mail, eriti tavaline on ta Portugalis. Korgitammel on nahkjad igihaljad lehed, mille äär pole sopistunud nagu harilikul tammel. Korgitamme paks korkjas koor on eluline toodang. Taimerakkude korgistumist põhjustab korkaine tekkimine rakukestas. Kork on elastne ega lase vedelikke läbi. Korgist valmistatakse eelkõige pudelikorke, ka poisid ja põrandakatteid.

Korgitamme tõrud on metsloomadele toiduks. Sigu nuumatakse korgitamme tõrudega, mis annab singile erilise maitse.

Korki hakatakse võtma umbes 25aastaselt korgitammelt. Esmakoorimise kork on lõhestunud. Paks korkkoor kooritakse käsitsi tüvelt suurte lahmakatena, üheksa aastaga kasvatab tamm uue korgikihi, siis kooritakse see jälle. Parimat korki hakatakse saama kolmandast koorimisest alates. Nii kooritakse ühelt puult ligi 300 aasta jooksul kuni 31 nahka … ja looja jääb alasti.

Ehe on loomupäraselt kehaga seotud, tema asupaik on inimnahal, ta hoiab ning kaitseb omanikku, näitab kuuluvust ja edevust. Selline seotus kannab endas ka suure annuse erootikat: ehte taga on ihu.

Tarbekunsti- ja disainimuuseumi korkehete väljapanek on üdini orgaaniline (isegi näitust saatva kataloogi kaas on korgiga kaetud) ja sumbelt intiimne: kõigi ehete aluseks on korgitamme nahk. Näitusel osalevad tunnustatud ehtekunstnikud Hispaaniast, Soomest, Saksamaalt, Eestist ja muidugi Portugalist, samuti on kaasatud Matosinhose Escola Superior de Artes e Design’i (Portugal) nii endised kui praegused ja ka külalistudengid (sh Tõnis Malkov Eesti kunstiakadeemiast). Ehete ekspositsiooni toetavad ja võimendavad fotod ehetest-kehakatetest, mõned neist mustapäiste modellide kantud.

Kui käsitleda ehet kui nahka, siis millega kunstnik ennast katab? Mängib rolli geograafiline-kultuuriline lähtekoht või pelgalt emotsionaalne seisund?

Kork on iseka loomuga, kuid õige käsitlemise korral võimaldab ta paljugi korda saata. Carla Castiajo kehaehe „Kaetud” on justkui palve puule. Kunstnik on murendanud korgi pudemeteks, lükkinud siis tükid kokku hiigla pikaks helmeste jadaks, millega võib mässida oma keha justkui soomusrüüsse. Eija Mustonen on vorminud ja nõelunud imeõhukest tekstiilkorki rinnanõeladeks („Nimeta”), mis kannavad endas meenutust talveunes Karjala järvedest ja seljakutest – tasased ja mõtlikud. Seevastu Ramon Puig Cuyàs (prosside seeria „Corpus architectae”) on konstrueerinud korgikoore pinnale müstilisi lumivalgeks võõbatud geomeetrilisi vorme, mis meenutavad iglut või tähetorni: peenelt välja arvestatud harmoonia, mille vundamendina lasub tahumata kork.

Kork on ka kaitseks ehetele: José Carlos Marques on uuristanud koorelahmakasse ringi, surunud sellesse kuldsõrmuse ning palunud murueidelt hellust ja hoolt (objekt ja sõrmus „Armasta mind hellalt”.) Leonor Hipólito on siirdanud polüestrist anatoomilised kujundid (ripatsid) korgist siseelunditesse, viidates, et kaasaegsest ilukirurgiast on saamas loomulik osa naise ehtekirstukeses (objektide ja ripatsite seeria „Siirik”.)

Tanel Veenre rinnanõelad („Põlenud süda”, „Murtud süda”) on inimlikult haavatavad. Kunstnik on tõmmanud halastamatult teki armastajate kehadelt ja paljastanud südamed – kahekojalised, hõõgvel ja verel. Kork on kerge materjal, veestki kergem, seega peaksid need tööd suutma ka lendu tõusta. Ja veel, Gisela Ribeiro korgikuulidest kaelaehe „Galáxia” on kui taevakehade minimudel kaela ümber.

Kadri Mälgu käekiri on eksimatu: terve seeria prosse („Fata Morgana. Piisk I-II”, „Teerist”) on kaetud öömustaga ja alles lähemal vaatlusel ilmutab korgi struktuuri ilu ennast täies mahus. Üks tema töödest („Ana”) on pühendatud projekti algatajale ja näituse kuraatorile Ana Camposile.

Ma ei oska arvata, kui kaua korgist ehteid kanda annab – kas korra või paar, kas üheksa aastat või enam, hellalt hoituna vahest isegi kolmsada aastat? Kuid ka ühekordne elamus on väärtus.

Lõpetuseks meenub, et lapsepõlves sai männikoorest laevukesi vestetud…

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht