Naftaraha, kõrb, digihumanitaaria

Meediakunst Emiraatides ja Eestis

RAIVO KELOMEES

ISEA aastasündmus Dubais ja Abu Dhabis 2014. aasta novembris.

Zayedi ülikooli kunsti ja loovtööstuse kolledži tööruumides riietumise juhend.

Zayedi ülikooli kunsti ja loovtööstuse kolledži tööruumides riietumise juhend.

Raivo Kelomees

ISEA regulaarne uusmeedia aastasündmus on sisustatud näituste ja konverentsiformaadis ettevõtmisega. Dubai ja Abu Dhabi ettevõtmisest kõnelemisel ei pääse mööda peamisest ehk toimumiskohast, Araabia Ühendemiraatidest ja selle linnadest, mis on meedias omandanud õigustatult futuristliku kuvandi. Pinnapealses kujutluses on tegemist naftarikka kuurordiga ja maailma kõrgeima hoone Burji Khalifa asukohaga.

Piisab guugeldamisest, et leida 1990. aastate alguse Dubai pilte. Lage maastik, kõrb mõne üksiku hotelliga. Dubai Creeki ümbruses asjatasid fotode järgi nelikümmend aastat tagasi alles kalurid ja pärlipüüdjad. Praegune linn on futuristide ja 1960ndate linnaehitajate unistus, tegelikuks saanud tulevikulinna kujutlus, täis betooni, terast, klaasi, kiireid autosid ja automatiseeritud ühistransporti. Kuna kõrvaletõrjutav loodus puudub, on tühermaale rajatud linn kui installatsioon ja kunstlik moodustis. Linn ei ole kasvanud ja kujunenud, vaid on justkui taevast kõrbeliivale kukkunud. Kuhu ei ole ehitatud, seal on liivakast. Maastiku katmine linnaga toimib pigem tühjuse elustamisena.

Rahvusvahelisustumine Ühendemiraatides. ISEA ürituse korraldasid riigi ülikoolide õppejõud: oma panuse andsid Ameerika Ülikool Dubais, Ash-Shāriqah’ Ameerika Ülikool, Zayedi Ülikool ja New Yorgi Ülikool Abu Dhabis. Neil on arhitektuuriliselt viimase peal välja arendatud hoone- ja õppekompleksid. Kui ülikoolide nimetus viitab vaimsetele sponsoritele, siis ehituslik ressurss on Ühendemiraatide oma.

Kultuurielu ja haridus toimivad enamasti ingliskeelsena, õppejõud on teistest riikidest, heal juhul araabiakeelsetelt naabermaadelt ja tudengiteks enamasti tütarlapsed.

Tiheda sündmuse üldpilt oligi igapäevane sõelumine ülikoolide ja linnade vahel, galeriide ja kunstisõlmpunktide külastamine Dubais ja Abu Dhabis, pikem istumine konverentsidel Zayedi ülikoolis Dubais ja paar turistlikku sündmust sealse koloriidi tundmaõppimiseks.

Lugeja võiks küsida, et kui erialane sündmus toimub erandlikus ümbruses, kas siis sisuliseks infotalletuseks entusiasmi jääbki. Mõnepäevase viibimise järel Ühendemiraatides tekkinud rutiin oli seotud ebasõbraliku kliimaga. 35 kraadi novembris ja konditsioneeritud ruumid on kiireim tee külmetuseni, seetõttu kuluvad kampsunid ja jakid siseruumides ära. Elu käib hoonetes. Välisruumis saab elada alles pimeduse saabudes. Pärsia lahte ujumaminekule eelneb transpordivintsutus ja vähemalt kilomeetrine jalutuskäik päikeselõõsas.

Nii konverentsituristidele kui ka tõsisemale teadusrahvale on teada, mis on konverents ja missuguse frustratsiooni põhjustab see kuulajas, kes tahab tervikut haarata. Peaettekannetest väärivad refereerimist kunstnike Janet Echelmani ja Theo Janseni ning teoreetiku ja ajaloolase Erkki Huhtamo meedia­arheoloogiline ettekanne, kuna tegu on näidisjuhtumitega.

Meedia- ja nüüdiskunsti ühtesulamine. Echelmani, Janseni ja Huhtamo ettekanne tõi esile meedia- ja nüüdiskunsti ühtesulamise, eredate loomemarginaalide eelistamise, akadeemilise ja ajaloolise vaatepunkti uuele meediale ehk nüüdisarengu suhestamise varasemaga ning futuristliku vaimustuse puudumise.

Janet Echelman (http://www.echelman.com/about/) kergitas oma autoriteeti Robert Rauschenbergile kui oma õpetajale osutamisega. Tema installatsioonid on hõljuvad võrkstruktuurid, mis teostatud sünteetilistest ja vastupidavatest kiududest. Ideeareng sai alguse kalurivõrkudest, mis olid teda inspireerinud. Nii jõudis ta digitaalse tarkvarani, millega saab võrgulaadseid struktuure modelleerida, et need hiljem materjalis teostada. Projektid olid mahukad ja ruumilised, rajatud avalikesse kohtadesse, oli sekkutud linnaväljakute ühesugususse ning loodud elanike jaoks uusi suhtlusvõimalusi. Ta viitas projektile „Tema saladus on kannatlikkus“ („Her Secret is Patience“ USAs Phoenixis, 2009, vt www.echelman.com/project/her-secret-is-patience/), mis olevat kesksele linnapiirkonnale andnud uue tähenduse. Lõpptulemusena näeb siiski maneerlikkust, enamasti on tegu kunstiliste võrkinstallatsioonidega.

Ühes töös loodetavasti autor ületab ennast. Tal on plaanis rajada sel aastal Philadelphias XIX sajandi pumbajaama kohale auru kasutades installatsioon, mis markeerib allmaaraudtee liiklust reaalajas (www.echelman.com/project/pulse/). Väärtuslik on reaalajalisus ja võimalus olukorra muutumist jälgida. Kuigi materjal on efemeerne lagunev aine (aur), on installatsioon siiski terviklik, peegeldades linnaruumi metrookäikudes aset leidvat. Kui kõrvutada lahendust banaalsete kujukestega, millega solgitakse avalikku ruumi mõnes teises linnas, on vahe märkimisväärne. Atraktiivsuse ja publikusõbralikkuse poolest annab teos silmad ette ükskõik millisele sülleronimiseks mõeldud linnaskulptuurile.

Kuid mis on linnakeskkonnapõhisel ja üsnagi füüsilisel installatsioonil pistmist digikunstiga? ISEA üritus ei ole kanooniliselt valdkonnakitsas, pigem käsitletakse kogu kunstipilti ja tehnoloogiate mõju kunstimeediumidele laiemalt.

Theo Janseni mehaanilised rannamonstrumid on Echelmani kunstiga isegi lähedased. Madala tehnoloogilise tasemega kunsti maskotiks saanud Jansen on olnud populaarne viimased kümme aastat, tuuritanud mööda konverentse. BMW on teinud tema masinatel/olevustel põhineva reklaami. Aeg-ajalt leiab ikka mõni pimeduses kobanud facebooklane tema video ja postitab heureka’likult sõpruskonnale laiali. Echelman on tehnonaivismile vaatamata nõutud esineja, sest miksib tehnoloogilisi ja matemaatilisi teadmisi ning elektroonikavaba teostuse, mille lõpptulemus on low-tech’i ja digi sümbioos.

Pilvemetafoor. Erkki Huhtamo on kõige akadeemilisemat sorti meediakultuuri uurija. Ettekandes „Pilvest segaduses ehk Kuidas meediaarheoloogia aitab mõista kujutiste liikumist internetis“ („Obscured by the Cloud. Or how Media Archeology Can Help Us Understand the Traffic of Images on the Internet?“) lahkas ta pilvemetafoori, tuues eelkõige välja selle, millega tegeleb meediaarheoloogia, topoi’de uurimise (topos study). Internet on tänapäeval suurim topoi’de levitaja ja generaator. Tähendused levivad ja muutuvad. Huhtamol on see mõiste laenatud Ernst Robert Curtiuselt, kes kasutas seda antiikkirjanduse uurimisel. Mõneti on sel sarnasust meemiga ning Huhtamo viitaski arvukale pilvemeemi kasutusele. Digikultuurikirjanduses hakati „pilve“ (cloud) metafoorina kasutama 2000. aastal. Huhtamo peab seda metafoori ebaõnnestunuks, kuna see, mida mõista info „pilve üleslaadimisena“ (cloud computing), pole ju midagi muud kui serverisse salvestamine. Pealegi, pilv on pehme, hõljuv, ebakindel, lagunev, hägune, läbipaistmatu, vahel kasutatakse seda sõna ka vaimse häire sünonüümina.. Teiselt poolt on kunstiajaloost teada visuaalseid metafoore, kus pilvega viidatakse jumalikule: pilvest ilmub käsi, mis õnnistab abiellunuid jms. Metafoori kehvus väljendub ka selles, et paljud ameeriklased arvavad siiamaani, et pilve üleslaadimist (selverisse salvestamist) mõjutab halb ilm, kuigi Daily Mailis selgitatakse lugejatele, et pildi laadimine iCloudi ei tähenda reaalset pilve taevas, vaid arvutite ja kõvaketaste ladusid Põhja-Carolinas või Californias. „Kuid teha ei ole midagi,“ kõneles Huhtamo, „paraku me ei vali metafoore, vaid nemad valivad meid ja neil on võim inimeste üle.“

Digihumanitaaria ja kunst. Eesti kunstnikest esinesid ISEA üritusel Jaak Kaevats, Varvara & Mar (Varvara Guljajeva ja Mar Canet) ning Hans Gunter Lock. Kaevatsi „Tänavamaastik“ („Street-Scape“) on tema Linzi kunstiülikooli magistritöö osa. Kohandatud tarkvara tõttu saab jälgida inimeste liikumist tänaval nii, et viis kilomeetrit tunnis liikujad on õiges proportsioonis, kiiremad kokku surutud, aeglasemad aga venitatud laiemaks. Kõik see on jaotatud 30sekundilisteks graafilisteks ribadeks, mis moodustavad huvitava visuaalia, mis on ühtlasi jalakäijate linnadünaamika analüüs.1

Varvara & Maril oli koostöös Sebastian Meallaga väljas projekt „Neuro­kudumine“ („Neuro Knitting“) ehk ajulainete visuaalil põhinevad kudumid ja selleks loodud tark- ja raudvara.

Hans Gunter Locki „Drawbotical Melodies“ ehk puuteekraanil joonistatu esitus elektroonilis-robootilise klaveri ja flöödiga oli näitusel Zayedi ülikoolis Abu Dhabis. Lock veetis küllalt suure osa ajast Dubai ja Abu Dhabi vahel sõites, et ehitada oma installatsiooni.2

Kui katsuda lõpetuseks hõlmata hõlmamatut ehk Araabia Ühendemiraatide nüüdiskunstivälja, siis mängivad olulist rolli kunstimessid „Art Dubai“ ja „Abu Dhabi Art“, kuhu on kaasa haaratud kunstnikud Anish Kapoorist, Ai Weiweist Ilja Kabakovini, aga ka Dubai galeriid Lobo Listone, Cuadro, The Jamjar, Gallery Ward, galeriide piirkond rahanduskeskuse juures ning Al Serkal Avenue Dubais Al Quozi kvartalis (www.alserkalavenue.ae). Selles tihedas linnapiirkonnas paikneb üle kahekümne rahvusvahelise galerii, mis on tegutsenud seal 2007. aastast peale sooviga teha sellest araabia nüüdiskunsti sõlmpunkti. Veel võib lisada Abu Dhabi Art Hubi ja Art Hub Liwa, kust on läbi käinud Toomas Altnurme, kes tegutseb praegu õppejõuna Al Ainis.

Äriliselt ja kultuuriliselt on tegemist aktiivse piirkonnaga, kus elu käivitab naftaraha koos maksusoodustustega ja kus kaameleid näeb vaid turistisafaritel. Sõidukiks on enamasti ikka maastur ja kütuseliiter maksab pool eurot.

1 Vt http://vimeo.com/68448381, http://street-scape.info.

2 Kataloog allalaadimiseks http://www.isea2014.org/files/contents/ISEA2014_Catalogue_Web.pdf.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming