Naeratusmasinad – täitsa OK näitus

Rael Artel

Berliini rahvusvaheline meediakunsti festival “Transmediale 06“ 3. – 7. II; näitus “Naeratusmasinad” Berliini kunstiakadeemias (Hanseatenweg 10) kuni 19. III.  

George Maciunas. Flux Smile Machine. 1971 Rael Artel

 

Selles pole ju midagi imelikku, et inimesed väsivad. Kui juba mituteist aastat järjest toimub igal aastal hulgaliselt ühetaolise struktuuriga ning ühesugusele publikule suunatud nišiüritusi, antud juhul uue meedia ja elektroonilise kunsti festivale, kõikvõimalikke “Ars Elektronica’id”, “Transmediale’sid”, “Avanto’id”, “ISEA’id”, “Readme’sid” ja “Machinista’sid”, kui nimetada vaid väheseid, siis pikapeale hakkavad ürituste korraldustoimkonnad köitvatest ideedest tühjaks jooksma. Imelik on aga see, et kirjeldatud protsessi ei märgata või ei taheta tunnistada. Kõik aktuaalsed ja vähegi erutavad teemad on mitmeid kordi läbi käiatud ning seetõttu ammendatud. Igal aastal rabavalt uue ideega välja tulla pole just lihtne, seda eriti jäigas tehnoloogilises raamistikus ning pideva surve all, mida uue meedia ürituselt oodatakse: üllatada ja mõjuda innovatiivsena.

Ajapikku on kinnistunud ka uue meedia sündmuste formaat, mida otsesõnu kompotiks võiks nimetada: natuke kunsti, kõikehõlmav-mittemidagiütlev konverentsikene, paar skriininguprogrammi, mõni public art piece, õhtu-performance ja elektropeod. Ühesõnaga, ammu on kätte jõudnud pinnapealseid üritusi kuidagigi moodi sisuliselt kokku traageldada üritavate katuskontseptsioonide defitsiit. Ja seepärast kõlavadki paljude eespool nimetatud kunstisündmuste alapealkirjad kistult, õõnsalt tühjana ja vägisi konstrueeritult. Sama häda ka “Transmediale’ga” (samas kitsalt uuele muusikale keskendunud “Club Transmediale” puhul seda ette heita ei saaks).

Situatsioonis, kus “Transmediale 06” nii pidetuks kujunes, mõjus Anne-Marie Duguet’ kureeritud näitus “Smile Machines” ehk “Naeratusmasinad” kogu festivali kõige läbimõelduma ja väljapeetuma osana. Esimeseks ja kindlasti ka kõige otsustavamaks tugevuseks võis pidada konkreetse kuraatoripositsiooni olemasolu: naer ja huumor on sel näitusel eelkõige üks võimalik vaatlus- ja kõnetusviis, üks retoorika vorm, üks võimalik strateegia oluliste sotsiaalsete probleemide väljaütlemiseks. Reaalsuse üle naljaviskamine võimaldab kritiseerida ning huumorist saab seekaudu üks olulisi (sõna)vabaduse tööriistu. Naer teeb vabaks ning lubab vaadelda ümbritsevat teisest perspektiivist. Kohati mõjus huumorinäitus ka surmtõsise professionaalse kunstiilma kriitikana ja heitis oma teemapüstitusega nalja äärmiselt hierarhilise ja arrogantse tõsikunsti üle.

Just selle olulise nüansi, nalja kui retoorilise ja kriitilise instrumendi sissetoomise tõttu lahtus ka mu eelarvamus ja kahtlev hoiak naeratusmasinate ning nalja kui kaasaegse kunsti kontekstis kaheldava teema suhtes. Viimane on tekkinud väljapanekute tõttu, kus paljud naerule ja lõbususele algselt üles ehitatud teosed on mandunud lamedaks hirnumiseks ja primitiivseteks seisukohavõttudeks, millest on kadunud igasugune (enese)kriitiline noot.

Teiseks hiilgas väljapanek hoolika ja teadvustatud kunstiteoste valikuga: Duguet’ on kogunud näitusele kokku kohati isegi liiga erinevaid töid, kusjuures kõigil on teatud kriitiline dimensioon.  1970ndatest kuni tänapäevani välja dateeritavat teoste valikut iseloomustab asjaolu, et kunstnikud lähenevad eelkõige huumoripõhiselt ühiskonnas ja meediamaastikul esile kerkinud teravatele probleemidele, tabudele ja stereotüüpidele. Ühelt poolt on säärane laial skaalal võimalikult eriilmeliste teoste eksponeerimine õigustatud konkreetse teema igakülgseks avamiseks, teiselt poolt on aga säärase näituse koostamise metodoloogia puhul alati oht kalduda liigsesse illustratiivsusse. Pean silmas olukorda, kus kuraator püstitab mingi abstraktse, üsna häguselt piiritletud, kuid ambivalentse ja intrigeeriva teema ning hakkab seda kunstiteostega illustreerima-näitlikustama-õigustama. Viimast siiski “Naeratusmasinatel” otseselt ei juhtunud.

“Naeratusmasinad” on suhteliselt pingevaba, muuseumikuraatori käe ja rahvavalgustusliku sooviga kureeritud näitus. Samalaadsed, ühe konkreetse teema või märksõna ümber koondatud väljapanekuid näeb ju tavaliselt moodsa kunsti muuseumides. Usun, et antud juhul säärane lähenemine õigustas end täiesti: kuraator Anne-Marie Duguet “kaaperdas” muuseumikontekstist tuntud formaadi ja elavdas sellega  tüüpilist uue meedia kompottfestivali. Mis aga kõige olulisem, ta tõi ühte ruumi kokku kaasaegse kunsti mänguväljale kuuluva ja uue meedia kunsti valda asetuva. Pean seda tähelepanuväärseks, sest tavaliselt on need väljad väga teravalt piiritletud ning seal kehtivad erinevad mängureeglid. “Ars Electronica” kunstnik ei satu naljalt Veneetsia biennaalile ja vastupidi. “Naeratusmasinatel” asetasid aga külg külje kõrval Simon Penny tehisintellektne robot ja Annette Messageri tekstiilile tikitud vanasõnad. Siinkohal ei tahakski rääkida konkreetsetest teostest, sest need kõik funktsioneerivad ühe näituseterviku osadena. Nagu iga näitus, nii koosneb ka “Naeratusmasinad” tugevamatest ja nõrgematest teostest, kuid põhjust eraldi paari autorit välja tuua pole. Kõigi teoste kirjeldused on ilmavõrgus aadressil http://www.transmediale.de/page/exhibition/exhibition.0.0.3.html.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming