Naeltel tukkuv Tartu

Kalev Vapper*

Oktoobri tulek pühkis Tartust kuraatorite Kaisa Eiche ja Rael Arteli korraldatud Tartu kaasaegse kunsti festivali „ART IST KUKU NU UT 2010”, mis oli kui vali eelköhatus 2011.–2014. aasta plaanidele. Nii rahvusvahelisest näitusest kui südamega tehtud uurimusvihikust aimdus jõulist soovi sumbunud Tartu kunstielu soojast sängist välja meelitada. Kui luuletaja sõnu üldistada, siis ütles ju Jüri Üdigi, et loovinimest eristab viitsimine magusal uneajal voodist tõusta, ning hoiatas lugejaid, et need ei tohiks end „ära magada”. See olevatki „inimese osa siin laias ilmas”.  

Vähesed suudavad vabal hommikul ärgata niimoodi, et kargavad kohe, prauhh, püsti ja pükstesse. Või et istud näiteks armsate inimestega kohvikus, filosofeerid maailmaasjust, kuid siis pistad esimese telefonihelina ja -kõne peale hoobilt leekima. Ega ma ütle, loomulikult võib selliseid olukordi ette tulla, ent pigem ikka siis, kui midagi tavatut on lahti. Kui on hea, mõnus, kindel ja hubane koht, kus olla, siis mis sa ikka tõmbled?!  Tartus on kõik hommikud justkui vabad ja kõikjal toimub lõputu kohvijoomine (minu meelest hiilgav kujund Madis Kõivult). Paratamatult tekib mingi hetk inimestesse ka ülevoolav erksus ja vilkus, kuid see on just seesama hetk, mil on viimane aeg seda õlle, laulu ja muu toredaga lämmatama asuda. Et käiakse ülikoolis või tööl, siis on päeval justkui mingi asjalik sammastega sisu ka. Pole põhjust häbeneda. Tartus on tõepoolest nii torne, aega  kui jõge, nagu InBoilgi laulab. Ahjaa – vaimu/ vaime ka muidugi. Ja üks laberik puudega küngas, millelt saab tähti vaadata.     

Igatahes – Rael Arteli ja Kaisa Eiche eesmärki pole hõlbus saavutada. Eks nad teavad seda. Visa äratusprogramm käis Tartus juba enne, kui alustasin oma teosega „Kalev Vapper elab rahulikult oma imelist elu” (2008 – ): õnnelikuks kolmikute isaks sain ning ühes naise ja  lastega suuresti ja õndsalt koju sulgusin. Sama aasta lõpus tõmbas aga oma uksed kinni ka Rael Artel Gallery kui Non-Profit Project Space. See oli tegutsenud Tartus neli aastat, korraldanud 36 näitust ja kaasanud ligi 150 kunstnikkukuraatorit. Põõnav linn keeras loiult külge ja Rael Artelile hetkeks selja. Magaja jõulisema nügimise ja ülestrügimisega alustas aga samal ajal Y-galeriid vedanud Kaisa Eiche, kelle ümber koondus esmalt Tartu  Kultuuritehas (nüüdseks on see kui plärisev kell kiirelt kinni löödud) ning aasta hiljem ka „ART IST KUKU NU UT 2009”, mille ta koostlagunenud Tartu kunstikuu tükkidest sõjakalt kokku nõelus (võrdle nimetusi!). Sellisena kulus aga uue tõusva festivali põhienergia ja tähelepanu esiotsa peamiselt sellele, et üleüldse jalul püsida. Aastal 2010 on Rael Artel Tartus tagasi, oma jõud-nõud Kaisa Eichega ühendanud ning tänavusest festivalist õhkus  juba märgatavat vitaalsust. Lahingpaari plaan on aga ulatuslikum – üle viie talve kestev rünnak. Linna äratamise soovil näib olevat uus hoog ja kvaliteet. Hetkel rajatakse siin teie silme all kuulipildujapesa. Ja kus juba pesa, sinna sugeneb reeglina ka mune. 

Oluline märksõna on „rahvusvahelisus”   

Trükis „ART IST KUKU NU UT 2010”1 (mis muide ka netis pdf-ina väljas!) positsioneeriti kui tänavuse festivali tuum. Nagu kirjutab Rael Artel, siis kaardistab klade oma subjektiivsel moel Tartu kunstivälja „olukorda ja arvamusi, ootusi ja lootusi, tegemisi ja unistusi. See raamatuke on just selleks vahe-etapiks, [—] mille pinnalt hakata ette valmistama 2011. aasta  täismõõdus festivali [—] Trükis esitab eelkõige küsimusi, see on diskussiooniruum, võimalike arutelude ja mõttevahetuste päästik. Ja päästik on teadagi, milleks”. 

Raamatukene on põnev ja mõtet hariv lugemine, annab piisava ülevaate probleemidest Tartu kunstilapikesel. Aga, mis tähtsam – innustab neid ka lahendama, pakkudes selleks võimalikke teid ning mõttesuundi. Jupikesi  Tallinna Kunstihoone kuraatori Anders Härmi tekstist: „Tartus on tekkinud viimasel ajal terve noorte kunstnike plejaad, aga see plejaad tuleks ka nagu kuidagi mingisugusesse rahvusvahelisse konteksti asetada [—] rahvusvaheline mõõde on Tartus alati puudunud. See mõõde oli Rael Arteli Galerii tegevuses, aga see tegevus ei olnud erinevatel põhjustel – rahalised ja ideoloogilised – piisavalt järjekindel, et ta oleks ennast Tartus kehtestanud. [—]ei näe ka seda ambitsiooni, sellist „suurelt teha tahtmist”. [—] see ambitsiooni puudumine iseloomustab tervikuna Tartu tegemisi, et haardest jääb puudu, mis päriselt ka tõsi ei ole. Lihtsalt Tartu ei realiseeri täielikult oma potentsiaali ära. [—] Nii kaua, kui selliseid rahvusvahelisi kuratoorseid visioone ei teki, ei muutu ka midagi. [—] see on laiskus. Kergem on ju alati loobuda: „Raha ei ole ja ei tule”. See on enda tegemata töö!”. Trükis on kõigile, kellele Tartu kunstielu  ja selles osalemine ühel või teisel moel korda võiks minna. Ja korda võiks ju minna küll. Tsiteerides Kaisa Eiche tiraadi: „Ideaalis võiks sellest festivalist saada pidev protsess, mis ühendab grupi x mõtlejate-kunstnike, kuraatorite, filosoofide, kirjanike, kriitikute töö hästi korraldatud, kompaktseks, intensiivseks ja sisukaks tervikuks selles ajaperioodis, kus Tartusse sõidavad huviga inimesed Pärnust, Tallinnast, Riiast, Helsingist ja kust iganes”.       

Kümme aastat vabakutselise kuraatorina vastuvoolu rühmanud Rael Artel lisab, et tema eesmärgiks on tuua Tartusse rahvusvaheliselt olulisi kunstnikke ja meelitada linna tööle väliskuraatoreid, kelle tegevusse saaks kaasata kohaliku kunstnikkonna. „Kes teab, mis sellistest koostöödest tulevikus välja võib kasvada. [—] Enamik asju toimub ikkagi isikliku kontakti  ja ühiselt leitud keele pinnalt,” räägib tema kogemus.     

Isiklik kontakt       

Et julgen „ART IST KUKU NU UTi” poole nii heauskselt ja lootusrikkalt vaadata, on küllap süüdi ka festivali tänavune nael, Y-galerii näitus „Nähtamatu käe poliitika” (kuraator Rael Artel). Ainus inimene (tallinlane muide!), kellelt juhtusin küsima, pidas seda parimaks, mida sel aastal Eestis näinud. Ja ometi kujutavat see Rael Arteli sõnul pelgalt „eelsoojendust ja hoovõttu järgmise aasta festivali tarvis”.         

Luubi alla oli võetud kunstniku roll ja mentaliteet praeguses sotsiaal-majanduslikus olukorras: tema suhted, otsingud, refleksioonid ja ebalused, mis paratamatult tekivad. Läbi nutikate ning vaimukate tööde koosluse (autoreiks tuntud ning vähem tuntud „Euroopas tegutsevad  ja ümbritsevasse ühiskonda teravalt suhtuvad kunstnikud”) kumas soov ennast ja oma maailma selgitada ning eemalt vaatajale ise vastu tulla. Viimast tõendavad nii teoseid valgustavad kommentaarid uurimusvihiku viimastel lehtedel, sinna kõrvale poetatud Aleksei Penzini ja Paolo Virno tekst kollektiivsusest ja kollektiivsest tööst kui ka näituse performatiivseks lõpuvileks olnud giidituur.       

Rõõm oleks teha siinkohal retrospektiivne sisselõige näituse koestikku, kuid leheruumi huvides usaldan selles küsimuses ajaleht Sirpi2. Hooman, et kunsti kildkondliku kapseldumise ja papagoipuuristumise tõttu mõjub pelk analüüs tihtilugu kui kõnniteele heidetud pats – sellest astutakse õudusega üle. Teatakse ju küll  olukordi, kus „tüdruk keldris sügaval, pats on väljas tänaval”,3 aga seda kentsakam selline tütarlaps ja tema risakil pats tundub. Olgu seal ja tõmmaku oma salgud sisse – on kuuldud ja nähtud juba küll, mis häda neid kunstnikke sinna purkide keskele kükitama ajab! Unustatakse, et äsjane tsitaat ei käi ju tegelikult hoopiski tütarlapse ja keldri, vaid mullas kasvava juurvilja kohta. Nimetatud areaali on kontsentreeritud siiski see, mis organismile  vajalik. Sarnaselt festivaliga „ART IST KUKU NU UT” on antud kirjutise eesmärk seda meelde tuletada!   

Mida kladeski korduvalt märgitakse, on Tartu sümboolne kapital, kuid pilke ja mõtteid vägisi möödanikus hoidev auväärne Pallas. Kirjutasin minagi, et Tartu linnas on nii vaimu  kui vaime. See tähendabki, et mitmed paigaga seotud suurvaimud on tasahilju päris vaimudeks saanud. Aga nad askeldavad ikka aktiivselt ringi. Toidavad müüte, kindlus- ja turvatunnet. Tartu ego ja maine toetub suuresti just neile. Kui tudeerida, milleks see algselt nii kunstnike kui kirjanike ühinguna loodud Pallas üleüldse loodi, siis näib põhjus argiselt tuttav: kunsti (algselt ka kirjanduse) tutvustamine ja levitamine. Samal eesmärgil loodi ühingu  juurde ka kool. See võiks ju tähendada, et tänased kavatsused (hoolimata vormist, muutunud vahenditest ja probleemistikust) on sama üllad, head, õiged ja vajalikud nagu toona. Miks siis mitte juba nüüdsama Taaralinnas käärival kunstielul silma peal hoida?! Seda suuremat naudingut võiks pakkuda kauges tulevikus vabaõhutükk, mille ühes säravas stseenis projitseeritakse vaataja silme ette näiteks 2010. aasta kevad ning oma kuulsusetee alguses tulitava Erkki Luugi, Kiwa, Taavi Piibemanni ja Toomas Thetloffi seiklusrikas Pariisi reis. Siis oleks Tartul jälle neid, keda meenutades mõneks ajaks õndsalt unelema jääda.       

* Kujutav ja kirjeldav kunstnik, Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide õppejõud. 

1 Mitte segi ajada mulluse arvustuste koguga „ART IST KUKU NU UT 2009”, kuhu on koondatud ka õppeeesmärgil valminud kirjutisi ning mis paistab seeläbi silma tavatult ebaühtlase tasemega! Tõsi, oskamatusest ja vilumusest sündinud tekstide kõrvutamine avab 2009. aasta kogumiku ootamatu tugevuse võimaliku kunstikriitika õppematerjalina. Pole halba ilma heata.

2 Indrek Grigor, „ART IST KUKU NU UT”, Lisa 6 8. X; Kiwa, „Nunnu nulli, nuut põhja”, 30. IX.

3 Antud sõnastuses on see rahvalik mõistatus mulle tuttav Andrus Kiviräha näidendist „Atentaat”. Õige vastus on: porgand.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming