Näitus – ainulaadne meeleline kogemus

Margit Mutso

Pildil näituse „Uurali kaja” kujunduse autorid Ken Kristjan Ruut, Anne Määrmann ja Jan Graps. (Foto: Piia Ruber) 30. aprillil pannakse nurgakivi Eesti Rahva Muuseumi uuele hoonele Raadil. Maja projekti üle on palju arutatud, sellest mis hakkab majas sees toimuma, on olnud vähem juttu. Juba neli aastat on autorite kollektiivid valmistanud ette muuseumi sisu ja loonud näituste kujundust. Nagu tegijate jutust selgub, on see olnud väga põnev, aga ka üsna närvesööv protsess, mida on saatnud tööga seotud inimeste vahetused, muutused lähteülesandes ja tööprotsessi katkestused. Tänaseks on üht-teist juba sõelale jäänud ning ligikaudse visiooni saab edastada ka lugejale. Eesti kultuuriloo püsinäitus „Eestimaa kahekõned”, ligikaudu 3600 m². Kujundusmeeskonda kuuluvad arhitektuuribüroo 3+1 (Toomas Adrikorn, Markus Kaasik, Raul Kalvo, Andres Ojari, Juhan Rohtla, Ilmar Valdur, kaasa töötavad Gert Guriev, Tanel Tatsi, Pirko Võmma), Christine Büttner-Gräfenhain, Marko Raat, Mikk Meelak, Margus Tamm ja Timo Toots, konsultant David Crowley. Võistluse etapis olid kujunduskontseptsiooni kaasatud veel Andres Kurg, Sander Paas ja Linnar Viik. Kuidas te sattusite ERMi püsinäitust kujundama? Ilmar Valdur: Toimus kahevooruline kutsutud osalejatega võistlus kujundusmeeskonna leidmiseks, see oli neli aastat tagasi. Niipalju, kui olen kuulnud hiljem, meeldis hindajatele meie arhitekti pilguga lähenemine: eesmärk oli see väga suur väljapanek eelkõige süstematiseerida. Seal oli muidugi ka ruumilisi kujundeid, need olid osa süsteemist. Kõige tugevam element oli ja on ka nüüd väljapanekul ajalugu käsitlev 126 meetri pikkune saali osa ehk ajarada. Sellele on meil kujundlik, metafoorne lahendus, mis seob näituse tervikuks ja jaotab ühtlasi ka osadeks. Teiselt poolt väärtustame me eksponaati, mis võib olla nii õllekapp kui mobiiltelefon, aga ka heli või video.

Kui palju asju oli teile enne näituse kujundamist asudes ette antud?

Toomas Adrikorn: Ette anti näituse struktuur, see ei ole nelja aasta jooksul ka muutunud. Suur Eesti püsinäitus jaotub alajaotusteks või teemadeks.

Milline on olnud senine kujundusprotsess?

Marko Raat: Me töötame eraldi, täiendame üksteist eri külgedelt. Mina ei lähtu meelega arhitektidele teada asjadest, vaid lähenen dramaturgilisemalt, intiimsematest ja detailsematest lähtepunktidest. Kui arhitektid alguses kirjutasid näituse kontseptsiooni, siis olid seal sees suured ja abstraktsed vormid, kõik see on aga olnud pidevas muutumises. Mulle meeldib liikuda detaililt üldisele ja vaadata, mis tähendus siis tekib.

T. A.: Meil on valitud teemad, millega me tegeleme, ja sellepärast on see kontseptuaalselt suhteliselt puhas näitus, mitte nii, et karbis on sada asja, mis tuleb näitusepinnale ära paigutada. Asjad karbis muutuvad kogu aeg, aga karbi silt on paigas.

M. R.: Ma vaidleksin siinkohal veidi vastu: isegi terved teemad ja näituse boksid on selle protsessi jooksul muutunud või lausa ära kadunud.

I. V.: Meil on olnud aega neli aastat sellesse sisse elada, teha prototüüpnäitusi. Oleme teinud mitu vahepealset näitust ERMi ruumides.

Kuhu punkti ajaraja otstes jõutakse?

I. V.: Linnapoolse sissepääsu pool on olevik, lennuraja pool minevik. Algus ja lõpp on jäetud lahtiseks, need võivad veel ajas täieneda. Näitus sisaldab aga tervet hulka püsinäitusi, mille väljapanekuaeg võib erineda: mõni on väljas viis aastat, mõni kümme või viisteist. Siin ongi vajalik süsteemne lähenemine – kuidas seda ruumiliselt organiseerida? Kogu näituse ala on 3600 ruutmeetrit suur. Siia on mõtet tulla tagasi mitu korda.

T. A.: Selleks, et saada mingist teemast aimu, ei ole tingimata vaja kõike ühes järjestuses läbi käia. Oleme arvestanud kogu aeg näituse suurusega ja see on mõjutanud ka kujundust. Oleme jaotanud näituse külastajale mõistlikesse tükkidesse: ajarada on kui peatänav, näituse selgroog, millel on kõrvaltänavad, kuhu võib hargneda.

M. R.: ERM ei ole ajaloomuuseum ja uus näitus ei hakka illustreerima või täiendama põhikooli ajalooõpiku piltide ja sündmuste heroilist valikut. See on näitus siin elanud inimeste argipäevast. ERM on antropoloogiamuuseum ja kui puudutame ideoloogilisi sõlmpunkte ja ajaloolisi vippe, siis tahame, et need astuksid vaatajaga poleemilisse dialoogi.

I. V.: Lähtudes näituse kontseptsioonist, toome esile elulisi argielu protsesse, inimesi, situatsioone, räägime sellest, mis toimus inimeste vahel. Kui esiplaanil on mõni suurem protsess või sündmus, siis meie räägime sellest ühe inimese kaudu, kes tõenäoliselt ei ole mõni suur juht, vaid pigem tavaline inimene. Seda printsiipi iseloomustavad just filmiprojektid oma formaadivalikuga.

M. R.: Portree tundub mulle siiani parima alternatiivina mastaapsele lahingupanoraamile. Inimestele ja esemetele võimalikult lähedale minek, silmavaatamine sunnib uuesti nägema, puhastab mineviku väsinud üldistustest.

T. A.: Me ei maali vaatajale vaateid sõjatandritest, pigem on need portreed, kus inimese näost ja silmadest peegeldub ümbrus.

I. V.: Näitust saab vaadata ka pealiskaudselt, ka sealt läbi joostes saab mingi pildi, aga võib ka ühte vitriini pikalt sisse minna, osta koju kaasa digi- või paberraamat mõne kitsama teema kohta. See on maatriks, kus on võimalikud mitmed suunad. Meie kujundame ajalisi seoseid.

M. R.: Meil on 25 ruumi, praegu on pilt veel igavalt abstraktne, aga juba hakkab vaikselt välja puhastuma, mis näitus sellest tuleb. Põnevaks läheb asi siis, kui võtad ette ühe inimese, kelle läbi seda vaatad, video ja heli abil.

Kas tänaseks on suured asjad paigas või on kujunduses oodata veel muutusi?

M. R.: Tõenäoliselt jõuab veel palju detailides muutuda. Siiamaani tuleb ERMi töögruppidesse uusi inimesi, protsess alles kestab. Aga meil on oma põhimõtted, enamik neist on nelja aastaga ennast õigustanud, kehtestanud ja me püüame neid läbivalt igas töölõigus järgida.

Muidugi, kuna oleme seda tööd katkestuste ja käivituste režiimis teinud juba liiga kaua, on mitmed ideed ja printsiibid endale juba vastikuks muutunud, pika tsükliga tegemiste paratamatus – asi hakkab ennast välja sülgama. Sahtlisse tehtud filmid peavad kanged olema ka aastal 2016 ning moodustama terviku kõige muuga, millel on lühem kujundustsükkel. Et endal oleks lõpuni huvitav, peab suutma saladust hoida, see pole digiajastul samuti kõige lihtsam.

I. V.: Me saame rääkida mõningatest füüsilistest ruumielementidest, mis on paigas. Ajaraja üks külg, kõige suurem kujunduselement, on reljeefne sein, mille sees on väiksemad ruumid. Seal on eksponaadid, millele on vaja teistsuguseid tingimusi – kujunduslikke, eetilisi, erilisi valguslahendusi jne. Näiteks eksponeeritakse siin matust.

M. R.: See on olnud paljude katkestustega protsess. Kõik asjad muutuvad varem või hiljem ja eks me mõtleme näitusele järjest uusi kihte peale. Nelja aastaga on tehtud juba suur tehnoloogiline hüpe. Praegu on üks olulisemaid küsimusi, kuidas inimesi üldse näitusest huvituma saada. Kas paari aasta pärast õnnestub inimesi ärgitada dialoogi pidama millegagi muuseumisaalis? Enamus on dialoogis ühe isikliku vidinaga. Kuidas nad sellest välja kiskuda? Neli aastat tagasi seda küsimust ei olnud.

Meie eesmärk näitust tehes on lihtne: näidata eksponaate, luua ootamatuid uusi seoseid ja pakkuda kogemust, mida ei saa ei telerist, internetist ega raamatust, midagi sellist, mis ei kattuks ühegi teise meelelise kogemusega. Muidu pole mõtet muuseumi tulla.

I. V.: Palju võimalusi on esemete omavaheliste seoste loomisel. Liigne tehnoloogiaga mehkeldamine pole mõistlik. Pigem peame tähtsaks eksponaate. ERMi kollektsioonid on uskumatult huvitavad. Näituse kõige varasemad eksponaadid hakkavad kivikirvestest peale.

T. A.: Näitusele tuleb ka neid asju, mis on hiljuti tekkinud. Unikaalsus on omaette eesmärk. Igas vitriinis keskendutud ühele olulisele asjale.

M. R.: See kogu täieneb pidevalt, see ei ole lõplik.

Milline tuleb ERMi kuvand?

M. R.: Mingis mõttes on hea, et pole meil eriti millestki lähtuda, ERMil pole tugevat kuvandit, millele saaks mugavalt toetuda. See on justkui nullist uue muuseumi loomine. Kuvand on muidugi olemas, aga see on pigem pisendav või negatiivne: käpikumuuseum, õllekappade hoidla jne. Ei peatu praegu siin pikalt, miks see nii on. Uus näitus peab selle vana ettekujutuse tühistama ehk üle kirjutama. Ja seda me näitust tehes teeme. Neli aastat on kõrvalt seda protsessi pidurdatud, aga juba praegu ja siin on suur hüpe tehtud: lõpuks räägitakse ka maja sisust, mitte ainult majast ja ehitamisest.

Soome-ugri rahvaste näitus „Uurali kaja”, ligikaudu 1000 m². Kontseptsiooni autor on sisearhitektuuribüroo Jan ja Ken (Jan Graps, Ken Kristjan Ruut ja Anne Määrmann), graafika ja multimeedia autor disainibüroo Velvet (Kristjan Kirsfeldt, Pärtel Vurma, Mart Lankots), muuseumi kuraatorid Art Leete ja Svetlana Karm.

Kui palju te enne näituse kujundamist teadsite soome-ugri rahvastest?

Jan Graps: Eks me teadsime samavõrd kui iga eestlane neist asjust teab. Täpsemalt, millised rühmad on, kuidas nad jagunevad – sellest oli väga ähmane arusaam. Aga see sai üsna peagi klaariks.

Ken Kristjan Ruut: Tartus on teadlaste kollektiiv, kes läheb selle teemaga süvitsi, meie toome näituse kujundusega juurde kunstilist mõõdet.

Kas te ise olete käinud rahvaste juures, kellest see näitus räägib?

J. G.: Sellist luksust meil päris ei ole, et ise kohapeal käia, aga ERMi inimesed käivad nende juures sageli, hiljuti tulid just filmimaterjalidega. Nende grupis on ka päris komid ja udmurdid. Teadurid ütlevad, et sealne maastik on tänaseks segatud tööstusehitistega. On naftatornid ja külaelu klassikalises võtmes muinasjutulist keskkonda ei ole seal enam. Elamud on lääpas, katused on üle löödud plekiga jne . Ometi on seal ka oma vabaõhumuuseumi laadis muuseume, kus saab tervikliku pildi omaaegsest elukeskkonnast.

Millele kõigepealt kujunduskontseptsiooni tehes toetusite?

J. G.: Rahvarühmad jaotuvad neljaks, nii geograafiliselt kui keeleliselt, see oli esimene asi, millele sai toetuda. Näituseruum jaotub selle põhjal neljaks. Jõudsime üks hetk selleni, et lisaks tuleb teha sissejuhatav ala, kus on seda teemat kõrgemalt vaadatud: mis asi on soome-ugri ja kuidas see tervikuna paistab.

K. K. R.: Teadlastele on olulised muuseumikogude esemed ja ajalooline tõepärasus. Meie eesmärk on selle juurde lavastada inimmõõde: kes nad olid, kus nad olid, mis nende elu mõjutas ja mis neist sai?

J. G.: Meil on kaks põhilähenemist näituseruumile: üks on üldistav sissejuhatav osa soome-ugri maailma ja teine on läbi nelja saali lavastuste sellesse maailma sisseminek. Otsisime võtit, kuidas ruume jaotada, ja leidsime, et neli rahvarühma võiks eraldada ja ka ühendada jõe motiiviga. Jõgi-käigutee on nagu keelepuu ja rahvarühmad on puuvõra jaotused, nagu jões on saared. Käigutee kulgeb kahel tasandil: põrandal ja selle kohal teisel tasandil, kuhu pääseb pandusi pidi. Käigutee läbib näituse enam-vähem kaheksakujuliselt.

Saalidel on omakorda palju kihte. Kõige kohal on mehe-naise arhetüüp, sellest hargnevad soome-ugri jaotused, mis jagunevad neljaks rahvarühmaks. Neljale saalile on loodud võimalikult tunnuslik keskkonnamiljöö ja saalid on asetatud ka nn ajateljele: esimeses saalis on hommik ja kevad, järgmises saalis on suvi ja keskpäev jne. Hommikusaali seintel on udused orunõlvad ja metsapanoraamid tõusva päikese kiirtes, rõhuasetus on siin küttimisel. Järgmises saalis on sellele vastukaaluks keskpäevane selge ja valge pulmapeo melu. Kolmas saal Läänemere saal on loomuomaselt sügisene ja mõtlik, seal on alepõllunduse, merekalastuse ja sauna teema. Viimases saalis on talveöö: virmalised, põhjapõdrad, hantide metsalaager ja manside traditsiooniline „karu pulm,” kus pruutneitsi viiakse kohtuma karuga.

Sissejuhatava ruumi ekspositsiooni eesmärk on anda teemast võimalikult selge ja puhas ülevaade. Seinapinnad on neutraalsed, heledad, seintel on digitaalne graafika, mis märgib rahva leviala, ajalisi tähtsündmusi: rahvaarvu muutmist, rahvaste liikumist, sõdasid jne. Eraldi on loodud keelepuu graafiline lahendus, kus saab võrrelda sama sõna variatsioone soome-ugri keeltes.

K. K. R.: Näitusesaalides on taustaks looduslik panoraamfoon. Kui saami käest küsida, mis on tundra, siis tuleb tal pisar silma – ootame, et selle fooniga tuleb esile midagi sellist ainulaadset.

J. G.: Loodusfotograafilt eeldasime allteksti tunnetamist. See on päris peen mäng. Valisime fotosid tegema Peeter Lauritsa, kes oli päris alguses ka ekspositsiooni loomise juures. Fotofoon ei saa üle karjuda mannekeenidest ja lavastuslikest seadetest, pigem peab aitama neid lõimida saali üldmeeleoluga.

Obikarjalasi ja samojeede tuntakse kui rahvaid, kelle seas on palju šamanismi. Kuivõrd see teema läbi jookseb?

J. G.: Näituse kontekstis ei ole võimalik sellele rõhuda, sest see on liiga isiklik hingemaailm ja teema on tõstetud kõrvalrajale. Seda pole vaja seintel afišeerida. See on küll olemas, aga neutraalselt vaatlevas positsioonis.

K. K. R.: Üks on see, mida me arvame siin, teine on see, et kui inimene sealsest kultuuriruumist tuleb näitust vaatama ja siin on väljas asjad, mis teda võivad riivata. Seda delikaatset piiri püüame pidevalt tunnetada.

Teadlased ütlesid, et meil on kollektsioonipõhine näituse ülesehitus: on asjad, ruumid, igapäevane tegevus. Meie tahtsime näidata, et selle taga on ka emotsionaalne pool, sellest tuli sõnapaar „argielu sügavus”. Näitusel kajastame lihtsaid igapäevatoiminguid, aga kõik see on seotud tavade ja rituaalidega.

J. G.: Inimesed küttisid ja kalastasid, elades oma elu loodusrahvastele omasel hingestatud moel.

K. K. R.: Animism oli ja on soomeugrilastele tavaline asi, üks osa elust.

Millist ajaperioodi näitus hõlmab?

K. K. R.: Kokkuleppeline periood, mida käsitleme, on umbes XX sajandi algusaeg. Selle näituse esimesed eksponaadid on pärit XIX sajandi keskpaigast, viited jõuavad ka tänapäeva. Kultuuripärand oli intensiivsem sellel ajal, kui ei olnud ei internetti ega telefoni, kui rahvad polnud veel segunenud. Tänapäeval on kõik teisiti ja ses mõttes oli mõistlik valida periood, kus isikupära on kõige tugevam.

Läbiv näituseteema on „mees ja naine”. Miks selline maailma jaotamine on oluline?

J. G.: Mehe-naise peateema lähtub ERMi kuraatori Art Leete üldkontseptsioonist.Mehe ja naise polaarsuse kaudu on näha, et on olemas meestemaailm ja naistemaailm, kus on unikaalseid keelde, käske ja tabusid. See näitus läbib mehe ja naise eluetappe. Ühes saalis on poisist meheks ja tüdrukust naiseks saamise riitus. Siis on kahe saali ühendus: peigmees on ühest rahvarühmast, pruut teisest, eri hõimudest. See näitab ka, et rahvad on omavahel väga tihedalt seotud ja nendevaheliste piiride määratlemine on omamoodi tinglik. Mehed kütivad ja naised on rohkem kolde eest hoolitsejad – selline arhetüüpne jaotus. Selle kõige kohal on muinaslugude rääkimine; oleme selle eraldi meediumi vormis kavandanud nii, et see kõnetab külastajat humoorika alltekstina.

Millised teemad veel eksponeeritakse?

J. G.: Enne igasse saali sisenemist on infotahvel, mis võtab kokku konkreetse rahvarühma üldiseloomustuse, paiknemise kaardil ja muud andmed. Igas saalis on paar-kolm teemat. Näiteks matused – vadjalastel ei ole meie mõistes kalmistut, vaid on mets, kuhu omaksed maetakse ja hauakohtadest lastakse loodusel läbi kasvada.

K. K. R.: Metsas räägitakse kadunukesega itkedes: itkul on see õige lainepikkus, mille abil lahkunuga kommunikeeruda. Teispoolsuse teema annab siin sügavust ja mõõdet juurde.

J. G.: Läänemere rahvaste saunatraditsioon (Karjala näide) ei ole seotud ka mitte lihtsalt pesemisega, vaid naised läbisid seal viljakusriituse, see on siia sisse toodud helifooni ja naiste salatoiminguna, mille juurde ei ole meestel asja. Ekspositsioon on väga tihedalt seotud dramaturgiaga.

Viimane saal, kus on saamid ja handid, on näidatud tundra ja avarad põhjamaised maastikud, hantide metsalaager, püstkoda ja põdrakasvatuse spetsiifika. Ajateljel on siin talv ja öö. Pidime siin ühendama lagendiku- ja metsarahvad, kes on rahvastena täiesti erinevad. Neil on ka tuhandeid kilomeetreid vahet. Siin on loodud külmaefekt, on kuulda koera ulgumist, kõike, mida öisel maastikul kuuleb. Üks ühele mõõtkavas on handi tare, mis on 1, 9 meetrit kõrge ja läheb osaliselt põranda sisse. Mees magab tares ja naine sööb liha, salaja, öösel – muinasjuttudest pärit stseenid.

Kas nende rahvaste kurb tänapäev saab ka eksponeeritud?

K. K. R.: Meil tuleb kindlasti ka tänapäevane näituse- ja uurimusosa. Eesruumis on ajatelg, kus on näidatud rahvastiku tihedus ajas ja mitmesugused kultuurinähtused. Tihedus ajas väheneb, sel on oma põhjused. Seda on käsitletud, aga meil ei ole seatud rõhk depressiivsele maailmavaatele.

J. G.: Inimesed tahavad ilusat, ühendavat lugu. See on mehe ja naise lugu. Saalis ei eksponeerita süvitsi neid rahvaid, kes on oma riigini jõudnud: eestlasi, ungarlasi ja soomlasi.

Milline on esitluse käekiri – retrospektiivne või pigem moodne?

J. G.: Pigem moodne. Koos Velveti tiimiga oleme palju mõelnud graafilisele esitusele, kuidas arhetüüpsust edasi anda tänapäevases võtmes, see piktogrammistada. Eesmärk on anda mehe ja naise teemale tänapäevane käsitlus. Piktogrammide üle oli palju vaidlusi. Algselt tahtsime külgseinas kasutada kaljujoonistusi, aga siin tuli mängu taas tõlgendusvõimalus ja teadlased arvasid, et ei tasu võtta seda riski: need motiivid, mis välja valitakse, ei pruugi mõnele meeldida või on vales kontekstis ja nii kandusidki petroglüüfidest üle võetud motiivid – teispoolsus, jõgi, šamaanid ja meremehed – tänapäevasesse graafilisse võtmesse. Külastaja läheb läbi kalade ja veelindude jõe peale ja alustab sealt oma rännakut.

Arhitektuur, näiteks klassikaline komi tare, on esitatud hästi originaalilähedaselt, nagu see kunagi ilmselt oli, aga samal ajal on see rõhutatult tänapäevane. Ei teki muljet, et hütt on siia veetud kuskilt metsast. Puithooned on monokromaatilised, võõbatud üle ühtlaselt tumehalli tooniga. Ja kõikvõimalikud arhitektuurielemendid, nagu räästaotsad või aknaraamide ehispitsid, on valgest klaasist. Maja vorm on autentne aga materjalikäsitlus on rõhutatult moodne.

Näitusesaalideson plaanitud teha must epopõrand – see on omamoodi plastiliin, mis võtab kohati mõnel pool vastavalt lavastusele eri kuju. Majade ees, kus olid pori kaitseks lauad, teeme epo sisse lauajäljendid. Erinevad pinnased ja reljeefid on kõik on samast materjalist. Paljud näituse elemendid on naturaalselt originaali põhjal ehitatud. Mari värav näiteks on rekonstrueeritud jooniste põhjal kogu oma tunnusdekooriga.

K. K. R.: Mannekeenide puhul kasutame tavapärasemast abstraktsemat lähenemist: need ei tule väga naturalistlikud, ei rõhuta etnilisi näojooni. Võib-olla mõni ehtekunstnikest teeb neile näod. Rõivas on ehe, aga vormikandja on abstraktne ja veidi ulmeline.

Kui palju te kasutate virtuaalseid lahendeid? Mulle tundub, et inimesed ei jaksa näitustel monitore uurida, eriti nii suures muuseumis?

K. K. R.: Jälgime vastavat statistikat kogu aeg. Selle kohta on kokku pandud uurimus kogu maailma muuseumide kohta. Statistika näitab, et näitusel ei viitsita tõesti monitore kasutada, ka virtuaalse poole töökindlus jätab soovida. Monitorid tulevad sellel näitusel sinna, kus on vaja süvitsi minna.

J. G.: Oleme jõudnud lahenduseni, kus kogu virtuaalne osa on hästi intuitiivne: monitor seinas on vaikolekus, kaob seinapildi sisse, aga inimese lähenedes reageerib, tekib võimalus suhestuda ekraaniga. Virtuaalne maailm ei ole pealetükkiv, pigem taustal.

Kui kaua selle näituse vaatamine aega võtab?

K. K. R.: Ma arvan, et trajektoori pikkus tuleb ligi pool kilomeetrit kindlasti, näituse läbimiseks kulub minimaalselt tund.

J. G.: Lõplik stsenaarium on meil alles koostamisel. Püüame teha sellise nii-öelda külastaja intensiivsuse diagrammi. Mängime näituse külastamist korduvalt läbi, see on nagu filmilavastus, kus ei saa kohe algul vajutada gaasi põhja, peab vaikselt edasi andma neid elemente, millega inimene suhestub, et ta elaks sisse. Mingil hetkel asi kulmineerub, tekib vaimustus, ja mingil hetkel võetakse hoog maha. Ideaalis võiks see nii toimida. Näitust on võimalik läbida ka, pea laiali – saab kätte üldise meeleolu ja peamise info. Kui on sügavam huvi, on võimalus ka süveneda.

Milline on näituse suhe ERMi hoonega?

J. G.: Soome-ugri näitus on peamiselt keldrikorrusel, see on kuubik maa all ja otsene seos välisega puudub.

Millises projekteerimisetapis te täna olete?

J. G.: Me oleme praegu tööprojekti faasis, lahendame järjest kõiki kihte läbi, alates valgustusest kuni väikeste detailideni.

Kui palju te pöörate tähelepanu ekspositsiooni meelelahutuslikkusele?

J. G.: Euroraha jaotamisel küsiti, kus on meelelahutuslik osa? Euroraha ERMile ei saadud, aga oleme püüdnud siiski meelelahutuslikku nüanssi lisada, delikaatselt.

Ruumide juurde kuuluvad muinasjututahvlid, mille foonil on argipäevane autentne olustikustseen. Muinasjutt ei varja seda, tahvlid on klaasist. Meil on mitmeid versioone, kuidas seda muinasjuttu esitada. Kõige meeletum visioon on see, et ERMis loeb muinasjutte Anthony Hopkins …

K. K. R.: Eesmärk on teha maailma parim soome-ugri näitus, selleks peab maailma uudisekünnise ületama.

J. G.: See näitus ei saa olla vaid riigi ülalpeetav, ta peab end ise tagasi teenima. Aga me ei kutsuks siia näiteks Bruce Willist, vaid kui tõesti teha sellise mastaabiga valik, siis vaatame näitlejate aristokraadi suunas. Tuleb anda ekspositsioonile lennartmerilikku suurejoonelisust. Hopkins on muidugi üks võimalikest stsenaariumidest. Teine variant on luua tahvlitele interaktiivsed pinnad, kus ees seistes näeb vaataja iseennast seal tegevuses sees, ta haaratakse mängu renderdatud kujundite kaudu.

J. G.: Siselahendustes kombineeritakse autentsust lavastusega. Komi tare ülesehituses on suur osa multimeedial. Näiteks on nurgas laud, mille all on ekraan, mis rõhutab komide külalislahkust, nende toidukordade rikkalikkust. Külastaja saab ise toite kombineerida. Teine oluline element on ahi, klassikaline element tares, ja ahjupealne, kust kostab magava vanaisa köhatusi. Selline nukitsamehelik lähenemine.

J. G.: Pulmapeo stseen on üles ehitatud maride taluhoovi motiividele. Saal on suur sisehoov, selle ümber eluhooned ja aidad ning hoovis on klassikalised pulmad: külalised on kahel pool – ühel pool pruudi suguvõsa ja teisel peigmehe oma. Seda spaleeri läbides kuuleb külastaja laulusõnu, tekib dialoog ja sõnad kuvatakse klaasipinnale. Luuakse multimeedia efekt laulu sees olemisest.

K. K. R.: Ideaalversioonis näeme, et terviklik soome-ugri ekspositsioon on justnagu film või teater, kus vaataja on ise näitleja. Teistpidi on see nagu lauamäng, kus on tekitatud situatsioonid, mis tuleb lahendada. Põnev, mitmetahuline.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming