Muutumatu mees muutuvas ajas

Tarbekunstimuuseumi näitusel on ära tabatud Peeter Kuutma eriline kavandite loomise oskus.

TIINA KÄESEL

Näitus „Klassikud. Peeter Kuutma“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 10. I, kuraator Helen Adamson. Kataloogi esitletakse 16. XII.

Peeter Kuutma vaip „Virumaa valgus“ (1988, vill, põime) Haljala rahvamajas. Rahvamaja sisekujunduse on teinud  Toomas Kõrvits. Esiplaanil vaiba autor Peeter Kuutma.

Peeter Kuutma vaip „Virumaa valgus“ (1988, vill, põime) Haljala rahvamajas. Rahvamaja sisekujunduse on teinud Toomas Kõrvits. Esiplaanil vaiba autor Peeter Kuutma.

Toomas Huik

Võtan endale vabaduse alustada tsitaadiga Peeter Kuutma kataloogist, mille on koostanud ja tekstid kirjutanud näituse kuraator Helen Adamson: „Eesti tekstiilikunsti klassikul Peeter Kuutmal on siinses kunstipildis ainulaadne positsioon, kuna Eesti professionaalse tekstiilikunsti ajaloos ei leidu teisi meessoost kunstnikke, kes on järjepidevalt tekstiiliga tegelenud ja sellele pühendunud. Kuutma loomeperiood on nüüdseks kestnud ligi viiskümmend aastat, hõlmates nii trükikangaid ja vaibakunsti kui ka interjöörilahendusi, näitusi ja õpetamist. Tema näol on tegu looja ja kujundajaga, aga ka ettevõtliku korraldajavõimetega inimese ja ettevõtjaga. Teda iseloomustavate omadussõnade laia skaala võtab kokku džentelmenlik väljapeetus ja suhtlemisoskus. Kuutma on suurepäraste diplomaadiomadustega härrasmees. Tema tegusus, täpsus, koostöövalmidus ja hea suhtlemisoskus on taganud talle laialdaselt näitustel esinemise võimalusi ja suure tellijaskonna“.

Dekoratiivkangaste võidukäik. Omalt poolt võin kinnitada, et see kõik on täpselt nii ja üdini tõsi – seda kinnitab ka praegune näitus tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Kuigi praegu ei peaks vist rõhutama, et tekstiilikunst on ainult naistele kohane tööpõld, siis nõukogude Eesti kontekstis oli kogu tarbekunsti üldpildis mees üpris haruldane nähtus. Aga peab mainima küll, et Peeter Kuutmat pole vaja kujutada kangastelgede või kudumisraami juures lõngaga toimetamas: tema ainus omakäeline töö sellel näitusel on diplomitöö 1966. aastast ja seda ka põhjusel, et erialameister oli murdnud käeluu. Tuleb ka tõdeda, et tarbekunstnike hulgas on siiski vähe neid, kes on kasutanud teostajaid. Erandiks oli aeg, kui Arsis valmistati kunstnike kavandite järgi väikeseeriaid, aga siis ei kandnud kunstnik teostamise kulu. Teostaja kasutamine nõuab põhjalikku eeltööd kompositsiooni ja ka tööjooniste osas, samuti materiaalset võimekust. Ning tellijat. Vaiba materjaliks on ka aeg ja raha.

Peter Kuutma esimeseks ja pikaajaliseks töökohaks sai pärast ERKI lõpetamist tekstiiliettevõte Punane Koit, kus ta alustas trüki- ja žakaarkangaste kavandamist, kusjuures tolle aja avaliku ja mitte nii avaliku interjööri tarbeks valmistati just dekoratiivseid trükikangaid. Esimese suurema koostööprojekti (Allan Murdmaa ja Väino Tamme sisekujundus) kangad restoranile Gloria valmisid juba 1968. aastal. Sealtpeale tulid juba ridamisi kangad baaridele, kohvikutele, restoranidele ja isegi töölissööklatele Tallinnast Narvani. See oli totaalne tekstilifitseerimise aeg, kui kootud, trükitud ja maalitud tekstiilidega korvati ehitusmaterjalide ja ka mööblitööstuse vaesust, välja arvatud muidugi ruumid, kuhu projekteeriti ja toodeti eritellimusmööbel. Mäletan Mustas Luiges, Tuljakus, Pirital, Energias, Kunglas ja kus veel neid üüratult suuri klaaspindu, mis olid tekstiiliga kiivalt kinni kaetud. Kuuldavasti selleks, et väljast sisse ei näeks, sest nõukogude inimene pidi olema tööl (jõude logelemine viib moraali alla, lõhub perekonna jne).

See aeg oli tekstiilikunstnike lõikuspidu ning Peeter Kuutma aus ja avalik väljapanek näitabki meile osakest sellest. Ta on oma tekstiilides ikka hoidnud suurt joont, kujundanud suurt pinda: graafiline kujund on selge ja joon jõuline. Kangad on aga ka need, kus Kuutma on oma loomingus kõige enam paindunud aja trendi ees. Nimetagem seda teadlikkuseks maailmas toimuvast, sest neil aastail olid aktuaalsed op- ja ka popkunst. Samuti on mõnedes kangastes (Tallinna lennujaama puhvetile, Balti elektrijaama töölissööklasse, hotell Neptuni baari) ka märgilisi kohaspetsiifilisi vihjeid.

Oletan, et tal pole olnud vajadust oma väljapakutut peale suruda ega surnud jänesele moodsat kunsti selgitada, kultuurse ja ratsionaalse partnerina on ta teadnud, kuidas asjad käivad. Sisekujundajatele on ta olnud hea partner, kes suure töövõime kõrval tunneb ka kella ja kalendrit. See on olnud tõsine töö, sest praegu ei kujutagi ette materjalide defitsiiti ja tehniliste võimaluste üheülbalisust, asjaajamise keerukust, kunstinõukogude „häid“ nõuandeid ja ideoloogilist ülehooldust.

Jõulised vaibad. Kui nüüd parafraseerida kirjandusklassikut, siis tuleb öelda, et kui Peeter Kuutma ERKI lõpetas, oli Eesti tarbekunsti legendaarne õitseaeg juba alanud ja selle aia peaalleel ka kohad sisse võetud. Möödas oli 1960ndate alguse murrang ja kaanonitest oldi vabad, vaibakunstis domineerisid Mari Adamson, Leesi Erm, Lea Walter, Elgi Reemets ja Mall Tomberg. Igaüks neist oli jõuliselt omanäoline, nad olid saanud ruumi ja tunnustust, aga ta pani oma jala maha.

Peeter Kuutma tuli geomeetriliste piltvaipadega näitustele 1970ndate lõpus, tarbekunstimuuseumi näitusel on varaseim töö „Seinad“ aastast 1977. Modernistlikul esteetikal põhineva abstraktse geomeetrilise stilisatsiooni juurde on ta jäänud tänaseni. Tehnika on siiani vill ja põime. Tasapind faktuurimängudeta. Jooned, pinnad, värvid, nende grupid, liikumine või paigalseis – see loob kas pildi pinge või suursuguse rahu.

„Linnarütmid“ ja „Kirde-Eestimaa“ (mõlemad 1984) ning „Tööstus“ sarjast „Põhjamaa“ (1988) ehk linn ja tööstusmaastik on fikseeritud, stiliseeritud detailidega rütmidesse grupeeritud. Need on tunduvalt rahulikumad kui tööd, mille pealkiri vihjab loodusest võetule, näiteks „Põhjala“ (1980), „Taevasarikad“ (1985), „Pilve tulek“ (1991), „Meri“ sarjast „Põhjamaa“ (1988). Nendest võib välja lugeda teatud filosoofia või hoiaku korrastava inimtegevuse ja looduse stiihilise toimimise kohta. Lugu on teoses tajutav, aga pole peamine: kunstnik käsitleb ruumi ja pinda, organiseerib seda kas harmoonia või siis vastupidi konflikti abil.

Ka neis vaipades, millele on eelnenud võistlus või mis on mõeldud kindlasse esindusruumi, (nimetagem neid temaatiliseks) on kujutatav objekt pigem kompositsiooni koondav märk või sümbol, olulised on värvide ja pindade suhted, nende areng ja mõjuväli. Vaip vajab oma ruumi, näitusesaal on nagu võitlusareen ja 1990ndateni olid selliseks areeniks iga-aastased tarbekunstinäitused. Need panid kunstniku proovile: sa pidid sobima ja välja paistma. Seal kehtestas Kuutma end lüüriliste looduspiltide ja rahvuslikust pärimusest inspireeritud vaipade keskel jõulise ja monumentaalse laadiga.

Koos riigikorraga muutus palju ka kunstielu korralduses, omandi- ja töösuhetes. Lagunes kunstitoodete kombinaat Ars ja Peeter Kuutma lõi koos kahe kudujaga Arsi Vaibastuudio (1995). Ta kavandas neil aastail mitmeid tellimustöid linna- ja maavalitsustesse, ministeeriumidele ja eratellijatele, kureeris tekstiilikunsti näitusi rahvusooperi Estonia talveaias (1993–2013), lõi koos mõttekaaslastega ühenduse Vaba Tahe (1997), oli tarbekunstnikele kuuluva Lühikese jala galerii aktiivne asutajaliige (1993), alustas pedagoogitööd Tallinna kunstikoolis, kus töötab tänaseni. Ta on korraldanud üksteist tõsise sisu ja mahuga täidetud isikunäitust. Aastatel 1999–2002 kavandas ta ligi kolmkümmend põrandavaipa riigikogu hoonele, akompaneerides Leila Pärtelpoja sisekujundusprojektile. 2003. aastal taastas Kuutma mustvalge foto põhjal 1939. aastast pärit Arne Mõtuse vapivaiba kavandi, mille järgi teostatud vaip on nüüd presidendi kantseleihoones Kadriorus, 2012. aastal lõi kunstnik Tartu korp! Rotalia seinavaiba ja 2014. aastal Tallinna korp! Rotalia seinavaiba ning 2014. aastal sisekaitseakadeemia nõupidamise saali seinavaiba. See kõik kajastub näitusel fotode ja kavanditena, mis on iseäranis huvitav ja hariv, sest tavaliselt ei mõelda tarbekunstnikust kui kavandajast, töö teostamisel pannakse ikka midagi juurde – oma käepuudutus ja hingeõhk. Kuutmal tuli see panna kavandisse ja anda edasi ka teostajale, kellega kunstnikku on küll õnnistatud. Plusspooleks on jõudlus, sest koostööd tehakse ikka nendega, kellega töötatakse ühes tempos. Aeg oli Kuutmal, aktiivsel eestvedajal ja pedagoogil, paratamatult piiratud. On tõenäoline, et nendest kavanditest saavad museaalid, ühed viimased omakäelise kavandiga töötamise näited.

Nagu eespool mainitud, on näitusesaal vaibale võitlusareen. Kuraator ja kunstnik on teinud esimese valiku, vaataja teeb oma eelistuse. Kaasteelised meenutavad ühe või teise vaiba lugu, konkurendid võtavad mõõtu. Kasutan taas Helen Adamsoni sõnu: „… tema abstraktsed vaibad on ühtaegu dekoratiivsed, pingestatud aga kindla sõnumiga. Kuutma looming on olnud mõjutatud XX sajandi esimese poole maalikunstis liikunud kunstivooludest nagu geomeetriline abstraktsionism, kubism ja konstruktsionism. Tema tööde märksõna on esteetiline korrastatus, juhuslikkust vältiv geomeetrilisus, kompositsiooniline täpsus ning ruumilisust rõhutav julge koloriit“.

On öeldud, et kirjanik kirjutab kogu elu ühte raamatut, eriti klassik. Sama lugu on ka Peeter Kuutma puhul. Tal on oma reeglid, põhimõtted, ta ei flirdi trendide ja moega. Ta on olnud muutumatu mees muutuvas ajas, aga ta ei ole olnud igav inimene. Oma vaimult ja olekult sobinuks ta paremini kahe suure sõja vahelisse aega. Näen seda ka tema loomingus veidi erandlikus seerias, mis on nagu laia paspartuuga art déco pildid („Juuli. Äikese eel“, 2003, „Juuni. Puhkemine“, 2006).

See näitus on ka ülevaade suurest tööst ja pühendumusest sellisele fossiilile nagu põimevaip. Olgu aeg armuline tema loodule, sest hoonete ja ruumide omanikud vahetuvad ja asutused lähevad pankrotti. Siiski on tema tööde paremik õnneks kindlas kohas. Kuutmal tööd jätkub: tänavu valminud vaip „Tervitused kosmosest“ on küll süngevõitu ekspressioon.

Peeter Kuutma elukäik, looming ja koostööprojektid on hästi dokumenteeritud tarbekunstimuuseumi kataloogis. Sellega soovitan huvilistel kindlasti tutvuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht