Muuseumidest anti-intellektuaalsuse pealetungi ajastul

Karin Hallas-Murula

 

 

Rulameestele on ideaalne muuseum see, kus saab rulaga sõita. Seda laenatud mõtet kuulsime viimati Marco Laimre suust Kumu seminaril, kus võeti jutuks kaasaegse muuseumi olemus. 

Efektne postulaat jäi paraku avamata ning lükkus nii paljude reibaste lendlausete ritta, millega muuseumid on kord kirikuks, kord surnuaiaks kuulutatud. Muuseumide töötajad on olnud sunnitud harjuma, et nad töötavad asutustes, millele harva langeb osaks ühiskonna tõsine tunnustus, sest filisterliku kultuurimentaliteediga ühiskonnas, nagu see Eestis olema kipub, peetakse heaks tooniks muuseumide suhtes enamasti joviaalset üleolekut demonstreerida ja keelt teritada. Nii on lihtsam.

 

Kvaliteedist. Kelle jaoks?

 

Et edu poole tormavas Eestis on muuseumides nähtud enamasti lootusetuid mahajääjaid, siis – julgen väita – on Eesti muuseumide tegelik potentsiaal jäänud mõtestamata ja rahastamata. Tänini ei osata muuseumidelt oodata muud, kui ebamäärast atraktiivseks muutumist, misjärel lubatakse ehk ka sutike raha juurde. Olgugi et kindlasti on veel ka mahajäänud muuseume, olen veendunud, et Eesti muuseumide probleem pole juba ammu ideede puudus või arenguvõimetus. On piinlik, et ainsalgi Eesti muuseumil pole kasutada uuemat ekspositsioonitehnikat (plasmaekraanid, hologrammid, interaktiivsed ruumid, efektsed materjalid, mittepeegelduvad klaasid, nutikad mehhanismid). Uute kontserdimajade ja renoveeritud teatrite puhul on peetud loomulikuks, et kasutatakse tehnika viimast või vähemasti eelviimast sõna ning selleks leitakse ka raha. Muuseumidele pole sellist raha iial leitud. Üheteistkümne riigimuuseumi (sealhulgas paljude filiaalidega Eesti Kunstimuuseumi) aastaeelarve on aastaid olnud kokku sama suur kui üheainsa Estonia teatri oma.

Võib juba ette arvata, et ka uue Kumu tegemisi hakatakse piinliku täpsusega kaaluma: nii kallis maja, kas kunsti saab ikka kogu raha eest? Hoidku, kui midagi viltu juhtub minema: “Kas me sellist muuseumi tahtsime?” lärmab siis eestlane varmalt. Thatcheristlikud kultuuri rahaks arvutamise argumendid käibivad meil veel kõva valuutana. Riik surub kultuuriasutusi ühemõtteliselt rahateenimise reale ja kultuuriürituste edukuse mõõdupuuks on külastajate pead ja jalad. Muuseumides oleks justkui kõige otsustavam hetk see, kui külastaja (keeldun kasutamast sõna “klient”) astub üle näitusesaali läve. Ta võib sealt kohe tagurpidi tagasi astuda ja piletimüüja näo täis sõimata, ent juba on ta andnud oma hindamatu panuse Eesti kultuuriaruandlusse.

Eesti XXI sajandi muuseumide arengukavas unustati korduvalt ära selline pisiasi nagu muuseumitöö kvaliteet. Selle hindamine on lihtsalt väga keeruline. Mistahes keerukamatest otsustustest on igati hoidutud ka muuseumide arengukava elluviimise plaanis. Selle järgi elavad Eesti muuseumid edasi nii, nagu nad seni on elanud. Uudisena on kavas hakata Eesti muuseume suunama turismiasutuste näpunäidete kohaselt. Pärast selle muuseume alavääristava punkti lugemist polnud tahtmist enam selle dokumendiga suhestuda. Kui kultuuriministeeriumil on Eesti muuseume vaja ainult selleks, et turiste lõbustada, siis küsigem: milleks on meil vaja ministeeriumi?

 

First we take museums!

 

Kui muuseum peab muutuma atraktiivseks, siis küsigem: kelle jaoks? Rulasõitjatele on praegu Kiasmas antud erakorraline võimalus: muuseumi V korruse suurde saali on ehitatud poolde seina ulatuvad kaardteed. Iseenesest väga sümpaatsed rulamehed on ammune kindel kontingent Kiasma kohviku esisel platsil, nüüd on nad siis majja sisse lastud. “First we take museums!” kõlab reibas näituse pealkiri. Milline näide muuseumi avatusest ja tolerantsusest, kujutlen, kuidas see sobib rafineeritud projektiretoorikasse ja aruannetesse.

Lähen Kiasmasse alati suure huviga, kuid oleksin silmakirjalik, kui ei tunnistaks: seekordne rulasaal oli üks igavamaid. Avamise lärmakas video üksteisest üle karjuvatest teismelistest pani õlgu kehitama, algajate harrastajalikud joonistused iidolist Elvis Presleyst ei pakkunud ausalt öeldes pinget. Rulameestele atraktiivne muuseum ei olnud mulle sugugi atraktiivne. 

Mõtted liikusid hoopis mujale. Kas me ikka tahame, et oma tolerantsust alternatiivkultuuride suhtes demonstreeriksid samamoodi ka Ateneum, Louvre, Prado? Millegipärast ei usu ma, et muuseumi lubatud õnneliku rulasõitja vilkspilk renessansiajastu maalidele ühiskonna intellektuaalset allakäiku kuidagi pidurdaks.

 

Kas muuseumid on süüdi Pariisi immigrantide märatsemises?

 

Prantsuse immigratsioonipoliitika läbikukkumine on ilmne ja masendav, ent selle eest muuseumidele etteheidete tegemine kõlab Eestis ilmselt absurdselt (mida need muuseumid nüüd endast õige arvavad!), lääne uue museoloogia valguses on see küsimus aga täiesti õigustatud. Uue museoloogia mõiste võeti kasutusele juba 1980. aastatel, praktikas rakendati mitmeid põhimõtteid juba varem. Lühidalt öeldes oli see pööre muuseumide ühiskondliku rolli mõtestamises, mis on tugevasti vorminud tänapäeva muuseume kogu maailmas, ka Eestis. Uue museoloogia aktivistid lõid lausa omaette organisatsiooni MINOM (International Movement for New Museology), nende lähtekohaks oli käsitleda muuseumi kui ühiskonna sotsiaalset arengut mõjutavat harivat asutust, kus tähtsaim pole mitte kollektsioon, vaid publik. Eesmärgiks sai võimalikult suure hulga inimeste kaasamine muuseumi tegevusesse, mis mitmes suunas määratult laienesid. Tundus, et just muuseumides on võimalik õpetada neid, kes õppida ei taha, ja lõbustada neid, kes arvavad, et igal pool peabki ainult lõbus olema.

Uue museoloogia tõsine idee oli ka tegelemine ühiskonna vähemustega ja erinevate identiteetidega, sealhulgas immigrantide kultuuriline assimileerimine ühiskonda. Muuseumide retoorilised eesmärgid jõudsid tõesti kõrgele: ehitati kultuuridevahelisi sildu, võideldi narkootikumide vastu ja rahu eest, päästeti inimesi aidsist – kõik see kõlas programmides õilsalt ja kaunilt.

“Kuidas õpetada neid, kes õppida ei taha?” küsisin ühel kultuurikonverentsil muuseumipedagoogikast rääkinud esinejalt eraviisiliselt. Ta sai mu küsimusest silmapilkselt aru. “Ära püstita ülesandeid, mis käivad üle jõu. Kui üritad muuseumis hakata kasvatama raskestikasvatatavaid, siis tekitab see ainult frustratsiooni. Ära unusta, et nendega ei saa hakkama ka professionaalsed pedagoogid.”

Ma arvan, et kui ma oleksin mõne Pariisi äärelinna muuseumi direktor, kes hoole ja armastusega on muuseumisse rajanud immigrantide sektsiooni, teinud nendega seal näitusi, söötnud, jootnud ja koristanud – ma oleksin nende peale praegu ikka solvunud küll.

Muuseumid omandasid kiiresti kommertsmaailma lihtsad võtted: tipparhitektide projekteeritud uued muuseumihooned, muuseumipoed, muuseumikohvikud, muuseumirestoranid, pres­tiiž­sed vastuvõtud, block-buster’id, suured rahad, elitaarsed show’d. Muuseumid olid järsku meeletult atraktiivsed ja ihaldatud kohad. Uute muuseumide ehitamine jätkub tänini vaibumatu hooga, ent “atraktiivse muuseumi” kontseptsioon on täna juba kulturoloogide karmi kriitikatule all. “Kuhu on kõik intellektuaalid kadunud?” (“Where Have All Intellectuals Gone?”) küsib Kenti ülikooli vasakpoolne sotsioloogiaprofessor Frank Furedi oma 2004. aasta septembris ilmunud raamatus. Ta kirjutab  anti-intellektuaalsuse ja populismi lokkamisest kõigis eluvaldkondades, sealhulgas poliitikas, hariduses ja kultuuris. Kultuurametnikud on muutnud muuseumid lõbustusparkideks, raamatukogud kultuurimajadeks ja kõrgkoolid TAFE (Training and Further Education) kolledžiteks (professorina on Furedi väga kriitiline kõrghariduse kvaliteedi allakäigu pärast). Muuseumid kohtlevad oma külastajaid nagu lapsi, leiab Furedi, nad ei inspireeri ega jaga teadmisi. Temaga ei pruugi kõiges nõustuda, kuid anti-intellektuaalsuse pealetungi märgid nagu lokkav populism, ekspertide tõrjumine, vaimse eliidi ja teadmiste prestiiži langus jm, mida kõike pole raske Eestiski näha, ei anna võimalust talle vastu vaielda.  Tahame või ei – see on uus kontekst ka muuseumidele. Kui palju me edaspidigi ei kuuleks vajadusest masse meelitada ja “rahvale meele järele” olla, ärgem unustagem: vajadus mitte kujuneda publiku järgi, vaid kujundada publikut on muutumas aktuaalsemaks kui kunagi varem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming