Muuseum kui tööriistakast

Kumu projektiga „Muuseum kui tööriistakast“ otsitakse vastust küsimusele, mis teeb nüüdiskunstimuuseumi noorele publikule huvitavaks.

MARY-ANN TALVISTU

Kumu residendi Luigi Coppola lavastatud performance’id avavad ühiskonna sümboolse ja rituaalse olemuse. Ka tema töötoa lõpupilt meenutab tegevuskunsti akti.

Kumu residendi Luigi Coppola lavastatud performance’id avavad ühiskonna sümboolse ja rituaalse olemuse. Ka tema töötoa lõpupilt meenutab tegevuskunsti akti.

Helen Melesk

Loova Euroopa programmi kaasrahastuse toel käivitasid viis Translocali ühisvõrgustiku liiget (Kunsthaus Austriast Grazist, Kumu Eestist, MSU Horvaatiast Zagrebist, Museion Itaaliast Bolzanost ja MS Poolast Łódźist) kaheaastase projekti „Muuseum kui tööriistakast“. Translocali ühisvõrgustiku eesmärk on tugevdada väljaspool metropole tegutsevate Euroopa keskmise suurusega moodsa ja nüüdiskunsti muuseumi rolli ja positsiooni. Kommunikatsioonile ja infolevikule keskendatud projektis pööratakse erilist tähelepanu just noortele. Soovitakse luua suhtluskultuuri, mis soodustab osalust. Selles lööbki kaasa ja seda viib ellu sihtgrupp – noored ise, see pole pelgalt noortele suunatud ettevõtmine.

Kumus tegutseb 2015. aasta kevadest noorteklubi, mille liikmed osalevad aktiivselt ka projektis „Muuseum kui tööriistakast“. Koos noortega arutatakse, kuidas nüüdiskunstimuuseumid saaksid mängida nende eakaaslaste elus suuremat rolli ja kuidas noored ise kunstimuuseumi ette kujutavad. Koostöös partnermuuseumidega viidi kõigepealt läbi uuring, et kaardistada projekti kaasatud noorte kultuuritarbimise harjumused. Töötati välja ka lühike küsitlusvorm, et kaasata noori, kes otseselt projektis ei osale.

Projekti järgmise etapina leidsid kevadel igas osalevas muuseumis aset kunstnike residentuurid, nendega samaaegselt toimusid ka kuraatorite ja haridustöötajate kokkusaamised. Kumus viis residentuuri raames (11. – 21. IV) noortega töötoa läbi kunstnik Luigi Coppola, meie muuseumiga käisid tutvumas Zagrebi kaasaegse kunsti muuseumi kuraator Ana Škegro ja Leszek Karczewski Łódźi kunstimuuseumi haridusosakonnast. Eestist käisid vastuvisiidil Zagrebi kaasaegse kunstimuuseumi residentuuris ühenduse Lasnaidee eestvedajad Maria Derlõš ja Jekaterina Kljutšnik, kes on olnud mitmete Lasnamäe elukeskkonda väärtustavate ettevõtmiste eesotsas. Nagu Kumu, nii paikneb ka Zagrebi kunstimuuseumi uus kodu suure paneelmajade rajooni äärealal, mistõttu otsitakse võimalusi, kuidas piirkonna elanikega tugevamad sidemed luua ja julgustada mis tahes emakeelega inimesi koostööd tegema. Kunstnike ja noorte koostööst alguse saanud kunstiprojekte saab näha ühisnäitusel Kumus 2017. aasta kevadel. Näitust saadab projekti tutvustav kataloog.

Kumu resident Luigi Coppola. Kevadine Kumu resident Luigi Coppola on peaasjalikult Brüsselis elav itaalia päritolu kunstnik, kes tegeleb avaliku ruumi kunsti valdkonda kuuluvate osalusprojektidega, millega annab valitud sotsiaal-kultuurilistele ja poliitilistele ideedele kujundliku väljundi. Ise kirjeldab ta seda uurimistegevuse tulemusena loodud sotsiaalse koreograafiana, mis teostub poliitiliselt motiveeritud aktsioonide näol. Aktsioonides püüab ta tugineda suhestumismehhanismide kujutamise strateegiale ja ühiskonna dünaamikale, rõhutades arusaama kunstipraktikast kui poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete probleemide ning seisukohtade mise en forme’idest. Tema lavastatud performance’id on justkui elavad pildid, kus on kehastunud ühiskonnakorralduse sümboolne ja rituaalne olemus.

Eeskujudena mainib Coppola filosoofe ja selliseid kirjanikke nagu Antonio Gramsci, Edoardo Sanguineti, Nanni Balistrini ja Pier Paolo Pasolini. Itaalia neoavangardi puhul on teda paelunud reaktsioon poliitilisele olukorrale ja huvi keeleküsimuste vastu. Teatri vallas on teda aga eriti mõjutanud Augusto Boali meetodid ja looming, mis on suuresti seotud Paulo Freire kirjutistega radikaalsest haridusest. Ta on koostööd teinud kunstnik Michelangelo Pistolettoga, kes on tuntud performatiivsete etteastete poolest. 1960. aastatel hakkas ta oma teostes kasutama peegelpinna efekti, et vaataja äratada ja aktiivsemalt teose tähendusloome protsessi kaasata.

Lühiajalise residentuuri Kumus võtab kunstnik ise kokku järgmiselt: „Püüdsin stimuleerida residentuuri keskmes olnud noortegrupi suhtlust, lähtudes kommunaalsuse ja solidaarsuse ideedest. Selles vanuses hakkavad noored end (poliitiliselt) teadvustama ja ühiskonnaga suhestuma. Lähenesin noortele eeldusega, et kunsti abil saab lõhkuda kehtivaid norme ja raamistikke, et luua teist laadi ühtsusi.

Üheks lähtepunktiks sai võetud avaliku ruumi kontseptsioon. Projektis esindab seda sümboolselt Kumu suur amfiteatrilaadne sisehoov. Arhitektuuriliselt on sisehoov mõeldud selleks, et inimesi ühendada, anda neile ajaveetmiseks koht. Paraku see sellisena sageli ei toimi, kuna vormiline monumentaalsus ei võta arvesse kasutajat. Kumu kõrvale jääb Lasnamäe, mis on justkui linn linnas. Millest on tingitud muuseumi ja Lasnamäe distants? Arutasime noortega, kuidas nemad avaliku ruumi mõistest aru saavad ning mismoodi avalikku ruumi väärtustada, et see endale omaseks teha.

Lülitasime need ideed ka oma tegevusse ja püüdsime neid Kumu sisehoovis kehastada sümboolselt kompositsiooniharjutuste ja koreograafia abil. Selle tulemusena valmisid noorte sotsiaalsed skulptuurid, mille loomiseks pakkusid Kumu ideoloogia ja arhitektuurikeskkond õige mitmeid võimalusi.

Mind on alati huvitanud identiteediloome: seda oli põnev jälgida nii väikeses riigis, nagu seda on Eesti. Siinne identiteet on tihedalt seotud võõrvõimuga. Seega on natsionalistlikud reaktsioonid mõistetavad, kuna tegemist on ju suhteliselt noore riigiga. Taustauuringuid tehes üritasingi mõista, milline on siinne neoliberalismist mõjutatud sotsiaalne dünaamika pärast kaht sotsialismijärgset aastakümmet.

Mulle sattusid kätte Egge Kulbok-Lattiku artiklid,1 kus ta räägib XIX sajandi lõpul alguse saanud rahvamajade ehitamisest ja nende tähenduse teisenemisest. Praeguseks on nende roll küll suuresti hääbunud, aga mind huvitas nende toonane võime rahvast koondada, tolleaegne kultuuriloome ja nende sümboolne väärtus solidaarsuse ehk kokkukuuluvuse tugevdamisel. Noorteklubis on mitme emakeelega noori. Nemad on õppinud nägema asju globaalses kontekstis.“

Muuseum kui ühiskonna peegel. Eelmisel laupäeval, 27. augustil toimus Kumus projekti vahekokkuvõttena rahvusvaheline sümpoosion. Sümpoosioni programm jagunes kolmeks temaatiliseks plokiks: noored ja kunstimuuseumid, sotsiaalselt kaasav kunst ja kunstnike residentuurid kunstimuuseumides ning muuseumide suhtlusvahendid. Kutsutud panelistid tutvustasid, mida on kunstimuuseumides kasutatud osalusprojektide käivitamiseks, ning projektipartnerid tegid residentuuridest lühikokkuvõtte. Ettekannete fookus2 oli aga ennekõike küsimusel, kuidas leida vahendid tõhusaks vastastikuseks suhtluseks projekti sihtpubliku ehk noorte täiskasvanutega. Sõna anti ka noortele endile, kes tutvustasid oma nägemust tänapäeva kunstimuuseumist. Ühis­arutelu käigus otsiti vastust küsimusele, kuidas teha muuseumist interaktiivne tööriistakast, ühiskonnas oluline platvorm.

Peaesineja Victoria Walsh Londoni kuninglikust kunstikolledžist rõhutas, et muuseum ei ole enam ammu pelgalt koht meistriteoste imetlemiseks. Selleks et pildil olla, tuleb suhestuda tänapäeva inimese igapäevaeluga ja ühiskonnas oluliste teemadega. Kui hästi suudab üks suur institutsioon, nagu seda on muuseum, eri sihtgruppide huve üldse esindada? Selleta on aga raske külastajaga dialoogi astuda. Siinkohal on muidugi oluline roll ka olemasoleva sisu avamisel või vahendamisel. Millest kunstiteosed kõnelevad? Kui teema ja teosed külastajat kõnetavad, siis ka suhestutakse – veelgi enam, avaldatakse ka oma arvamust. Ühisosa leidmine ühiskonnas valitseva häälte paljususe ja fragmenteerituse juures on muidugi keeruline ülesanne. Kelle huve või vaatenurka muuseum lõpuks esindab?

Mary-Ann Talvistu on projekti „Muuseum kui tööriistakast“ Kumu projektijuht.

1 Egge Kulbok-Lattik, Estonian community houses (rahvamaja) and Soviet system of cultural education – dialectical instruments of the Soviet cultural policy. Conference papers of the VIII International Conference on Cultural Policy Research (ICCPR), Hildesheim Universität, 9. IX – 12. IX 2014.

Kulbok-Lattik, Egge, Power relations in Soviet cultural policy and institutionalised resistance based on the example of Estonian community houses (rahvamaja). Conference thesis of the annual Conference of the Centre of Excellence in Cultural Theory (CECT). „Live theory and lived culture: Between concepts and imaginations“, Tartu ülikool, 22 – 24. VI 2015.

2 Sümpoosioni ettekannete videosalvestused ilmuvad peatselt YouTube’is.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar