Mürgitatud ilu

Küsimusi näituse „Surm ja ilu “ kohta

HEIE TREIER

Näitus „Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris“ Kumu V korrusel kuni 10. V. Kuraatorid on Kati Ilves ja Eha Komissarov, kunstnikud AES + F, Tobias Bernstrup, Billeneeve, DeStudio, Gottfried Helnwein, Toomas Kalve, Laurentsius, Peeter Laurits, Kris Lemsalu, Mark Raidpere, Ene-Liis Semper, Andres Tali, Anton Vill, Toomas Volkmann ja Winny Puhh. Näituse on kujundanud Helen Oja ja Raul Kalvo, graafiliselt kujundanud Kaarel Nõmmik (Stuudio Stuudio).

Toomas Volkmann. Rosalie ja Emilie. 1999, fotoseeria. Autori omand. Volkmanni fotod suhestuvad üsna tõsiselt pealkirjas figureeriva mõistega „ilu“. Volkmann on esteet.

Toomas Volkmann. Rosalie ja Emilie. 1999, fotoseeria. Autori omand. Volkmanni fotod suhestuvad üsna tõsiselt pealkirjas figureeriva mõistega „ilu“. Volkmann on esteet.

Pressifoto

Selliselt pealkirjastatud näitus „Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris“ diagnoosib vist pigem ühiskonda, kus väljapanek toimub. Nii et oleme jõudnud blaseerunud kapitalismi, kus on ära unustatud, mis on surma õud ja ilu ülendus. Kuigi paljud teosed pärinevad 1990ndatest ning kuuluvad muuseumi kogudesse, samuti sõnastab näitus praeguses reaalajas palju laiemat ilmingut, sellegipoolest tunduvad asjad näitusel kuidagi valed. Püüan sõnastada, mis ja miks.

Meie oma armas Kumu on läinud kaasa peavoolu massikultuuriga, kus on palju verd (Lady Gaga lauluvideod), noore siira naise ärakasutamist sadomaso suhtes (eesti keeldegi tõlgitud vanema naiskirjaniku fantaasia, halli varjundite menuraamat ja film), pealuud (vabamüürlik sümbol), õudusfilmide festivalid jne. Pluss igapäeva uudised, kus on taas palju surma. Kriitilistes poliitilistes analüüsides nimetatakse sellist anonüümse korporatiivse kapitalismi kultuurinähtust mind control, mille eesmärgistatuses pole vaja kahelda. See on üks meetod paljudest, kuidas kontrollimatuid rahvamasse taltsutada kuulekateks ostuorjadeks, et neid paremini valitseda. Mis mõttes „gootika“? See on võib-olla teismeliste easpetsiifiline mööduv subkultuur või mõne üksiku bürokraaditööst tüdinud kunstniku teooria, isegi mitte praktika, kui võtta asja sügavuti. Ilmselgelt defineeritakse siin näitusel gootikat okultismina või ikkagi teatud religioosse tendentsina, kus kummardatakse kurjust.

Teine vastuväide näitusele on isegi tõsisem. Kunstnikud võivad ju teha ükskõik millistel eesmärkidel ükskõik millist kunsti, aga praegu on nad koondatud ühe mütsi alla, neid on defineeritud kolmanda jõu poolt: muuseumi näitusepoliitika on kleepinud neile külge vaat et religioosse sildi, viidates okultismile ja satanismile (näituse buklett), võttes aluseks kunstiteoste välised tunnused. Kui vaadata selle pilguga kunstnikke ükshaaval, siis …

Ma ei usu iial, et professionaalsel maalijal Laurentsiusel oleks tung „gootika“ või „surmaigatsuse“ (väide näituse bukletist) poole, tung kuuluda hämarasse sekti, kus kaifitakse selliseid maale, nagu ta teeb. Teada on, et Laurentsius räägib intervjuudes kitšist! Laurentsiuse kontekst on intellektuaalselt seotud Jeff Koonsi jt kitšikunstiga ning mässuga Clement Greenbergi kirjutise „Avangard ja kitš“ (1939) vastu – essee vastu, mis oli veel 1980ndatel tähtis ka eesti avangardkunstnikele ja -kunstiteadlastele. See on täiesti teine kontekst kui „gootika“. Pealegi kaldub Laurentsius olema aidsi- ja narkootikumiajastu ennasthävitavate tendentside suhtes pigem kriitiline, „ilu“ ehk „kitš“ on temal vaid tasuta kaasaanne, et maalid oleksid üldse vaadatavad. Aga muidugi ei hakka tark kunstnik protesteerima muuseumi vastu, kui tema tööd tahetakse näitusel eksponeerida.

Peeter Lauritsa ja Destudio kontekstiks on samuti pigem 1990ndate tüüpiline mäss Clement Greenbergi teooria vastu, mis toona oli ühtlasi hilinenud mäss formalismiks muutunud avangardi vastu. Ja vaadates teisest aspektist, ka soome-ugri šamanism ja seenesöömine pole mingi „gootika“.

Mark Raidpere kontekst on ikkagi pigem väga isiklik ja psühholoogiline. Näitusel eksponeeritud kunstniku noorpõlvetöö „Io“ otsib vastuseid seesmistele hämaratele küsimustele. Kunstnik ise andis neile vastuse Veneetsia biennaali Eesti näitusel. Veelkord, see on iseenda ja oma perekonna väga spetsiifiline lugu, mis võib psühholoogilises mõttes olla ühtaegu universaalne.

Ene-Liis Semperi „Mutant à la carte“ suurest ruumiinstallatsioonist kunagisel Sorosi kunstikeskuse aastanäitusel on Kumusse valitud lavastusfotod, kus kunstnik esineb invaliidist modellina, mängides omal nahal läbi sotsiaalse olukorra. Mis oleks, kui ka invaliid saaks osaleda moetööstuses modellina, võrdsetel alustel teiste noorte naistega? Jälle refrään: kus siin on „gootika“ ja „surm“? Ilu on selles töös pigem niipalju, kui seda leidub postmodernistliku kunsti ilu analüüsi võtmes. Ehk et kunstnik ei kasuta ilu mitte „nõidumise“ eesmärgil, et „halvata mõtlemisvõime“ (väljend näituse bukletist), vaid ta analüüsib ilu ja sellega seotud laiemat ühiskondlikku konteksti.

Toomas Kalve on teinud igasuguseid fotosid, üks tema seeria teiste hulgas kujutab tõepoolest anatoomikumi. See ei tee seeriat veel „gootikaks“, kui seal on kujutatud surnukehasid veidi vanamoodsas pildikeeles ja helendavas valguses.

Billeneeve tegemised on seotud NonGrata ja kaugemas taustas seto kultuuriga, tema näitusel eksponeeritud luigekleit (2007) on poliitiline nagu tema teisedki kleidimoed. Ainult et antud juhul Kumu kontekstis astub see dialoogi lauljanna Björki luigekleidiga (2001), mida praegu eksponeeritakse New Yorgi MoMA näitusel.

Toomas Volkmanni fotod suhestuvad tõesti üsna tõsiselt pealkirjas figureeriva mõistega „ilu“. Volkmann on esteet! Aga „ilu“ on üldiselt meie praeguses kultuuris kontekstuaalne, mitte universaalne mõiste, postmodernses kultuuris on ilu defineeritud kui „kitš“, nagu on Laurentsiuse maalidel, või „ilu analüüs“ nagu Semperil. Teadvustatud ilukultust või ilu mõiste tähtsaks pidamist on leidunud nüüdiskunstis samasuunalise püüdlusega kogukondades, nagu grafitikunstnikud (sic) või geid või ehtekunstnikud, aga isegi moekunstnikud on mässanud ilu totaliseeriva mõiste vastu.

Kui tõesti tahta sõnastada „universaalset ilu“, tuleb ilmselt pöörduda matemaatika kui universaalteaduse poole. Aga see on juba absoluutselt teine näitus: sellisel näitusel eksponeeritud tööd esindavad ranget geomeetriat ja kuldlõiget ning sellel baasil võrsuvat abstraktset ilutunnetust. Kuigi selgi puhul leidub kindlasti vaatajaid, kes täiesti põhjendatult keelduvad seda „iluks“ pidamast.

„Gootika“ siinse näituse tõlgenduses pole vist kuigivõrd seotud huumoriga. Ses mõttes oli tõeliselt vabastav näha bändi Winny Puhh videot, kus muusikud tundsid end kõrgmoe lavalaudadel ülivabalt, tehes oma kontekstivälist lolli külanalja.

Mis puudutab välisesinejaid, siis on põhjust olla eriti kirglik grupi AES+F kolmel ekraanil jooksva Moskva koreograafiakooli õpilasi ja animatsiooni kaasava filmi „Viimane mäss” („Last Riot“, 2007) suhtes. Selle esmaesitus toimus 2007. aastal Veneetsia biennaalil, videot näidati kolmel suurel ekraanil Venemaa paviljoni keldrisaalis. Video mõjus täiesti halvavalt isegi paljunäinud kunstikriitikutele: vaatad, oled lummatud, ja samas tajud mürki, mis sealt imbub, aga ikka vaatad lõpuni. „Dolce ja Gabbana“, ütles tuttav itaalia kunstikriitik veidi skeptiliselt.

Samal ajal toimusid Moskvas karmid poliitilised võitlused seoses pronkssõduri teisaldamisega Tallinnas. Diplomaat Marina Kaljurand oli hädas Naši-nimelise Kremli finantseeritud noorterühmitusega. Naši noored blokeerisid Moskva Eesti saatkonda. Mõni nendest mässulistest noortest jõudis välja ka Tallinna, et seista keepi mähituna kohal, kus varem asus pronkssõdur. Hiljem suutis Kapo need noored juba piiril tuvastada ja Moskvasse tagasi saata.

Vahetult pärast Veneetsia biennaali juhtusin New Yorgi galeriis nägema sama videot vähendatud versioonis (ainult ühel ekraanil), ilmekamad kaadrid imekaunilt kõri lõikavatest multikulti noortest ja lastest olid vormistatud graafilisteks lehtedeks, mida müüdi kui šikki vene nüüdiskunsti, mis ei allu absoluutselt lääne kunstimaailma kirjutamata seadustele ja millel on kohustus olla poliitiliselt ebakorrektne. New Yorgi õhkkonnas mõjus see ookeanitaguse eksootikana, millel puudub poliitiline tähendus Euroopa mõttes, ja millega saab vürtsitada oma blaseerunud rikka kunstikoguja elu.

Järgmisel Veneetsia biennaalil esines AES+F juba veelgi võimsama ja ilmselgelt veel rohkem raha nõudva animatsiooniga turismi teemal (väljas oli suure triloogia teine teos „Trimalchio pidusöök”), kus videotest oli loodud totaalne luksuse ja multikulti üliirooniline keskkond, mis ümbritses vaatajat 180 kraadi ulatuses ja kus puudusid mistahes piirid ja tabud. Ilu oli nii et tapab.

Nähtus kui selline on nüüdiskunstis olemas, järelikult peab selle üle mõtlema ja sellest rääkima. Nähtus kui selline ei saa olla ühemõtteline nagu liiklusmärk, tegemist on kunsti kontekstis esitatud töödega, millel on palju kihistusi ja mis diagnoosib teatud poliitikaid ja ideoloogiaid ja hoiakuid. Kumus 2007. aastal vene nüüdiskunsti näitust „Mälu tagasitulek. Uus kunst Venemaalt“ kureerinud Viktor Misiano ei valinud oma näitusekomplekti AES+Fi tööd. Ta isegi deklareeris vestluses, et ta keeldub eksponeerimast seda rühmitust, pidades nende kunsti poliitilises mõttes reaktsiooniliseks, mitte demokraatlikuks. Vene kunsti kontekst on, teadagi, läbi aegade ülitundlik poliitiliste tähenduste suhtes. Aga introvertsetele ja pikaldastele soomeugrilastele on läinud korda pigem AES+Fi „ilu“ ja energeetika ja võimsamast naaberkultuurist uhkav vägi, ka Helsingi Kiasma muuseumis on eksponeeritud selle rühmituse tööd.

Nii et ilmselt võib seda ühelt poolt lugeda saavutuseks, et 2015. aastal eksponeeritakse Kumus kolmel täisekraanil Veneetsia biennaali tööd: iga vaataja võib lähteandmeid teades ja originaaltööd vaadates teha omaenda järeldusi, mitte kuulata kunstiteadlase ümberjutustust. Et tööd saab praegu rahulikult eksponeerida, näitab, et ka poliitilised pinged on vahepeal mujale kaldunud. Aga need 2007. aasta seisuga filmitud teismelised on jõudnud praeguseks reaalselt sõdurivanusesse. Ei taha mõelda kõikidele võimalikele ühiskondlikele kontekstidele, mis seonduvad praeguses reaalajas Ukrainaga jms. Ilu sellises tähenduses uimastab nagu narkootikum ja paneb unustama tegelikkust.

Samas on sarnased tendentsid tõusnud esile ka Euroopa kunstis. Maria Arusoo kureeritud näitusel „Arheoloogiafestival“ (2014, Tartu kunstimuuseum ehk Tartmus) oli väljas kaks videot, mille ilu oli nii mürgine, et otseses mõttes uimastas. Mõlemad videod käsitlesid võimudiskursust makrotähenduses. Need olid hispaania kunstniku David Ferrando Giraut’ „Catoptrophilia“ (2013) ja soome kunstniku Salla Tykkä „Viktoria“ (2008). Ehk et mõelgem veelkord teemal, mis saab ilust, kui see on poliitilise võimutäiuse teenistuses, kus ilu ülesandeks saab legitimeerida otsest kurjust. Juurde tasuks lugeda poliitilisi analüüse äärmusliku liberalismi sissejuhatusest totalitarismile. Hakkab vist juba ununema, mida tähendab totalitaarne ühiskond?

Kumu näituse nimitööks võib lugeda rootsi kunstniku Tobias Bern­strupi videot ja objekti „Allpool Taevast“, kommentaari Caspar David Friedrichi hävinud maalile „Kloostri surnuaed lumes“ (1819). Friedrich oli tõepoolest maalinud sakraalhoone altariosa varemeid, mida tema käsituses ümbritses õudus ja häving ning mida Bernstrup nüüd omakorda võimendab pommituslennuki kujutuse abil. Video võimaldab kunstiajaloolist selgitust romantismi ja Caspar David Friedrichi kohta, surma ja gootika kohta, mida esindavad gooti stiilis teravakaarelised aknad. Võib-olla näeb mõni siin videos ka ilu?

Minu arvates on näitusel eksponeeritud paljude teoste seostamine gootikaga siiski liialdus. Olgem siis seekord veidi kriitilised, küll teistel põhjustel kui New Yorgi kriitikud MoMA Björki näituse suhtes. Aga saagu siis „nii nagu New Yorgis, nii ka Tallinnas“, et annan seekord konkreetse hinnangu, mida eelneva tekstiga olen põhjendanud. Näitus „Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris“ on intel­lektuaal­­selt arusaamatu, muuseumi­peda­googikale ilmselt raske ja küsitav ning kunstnike valitud tööde seisukohalt paljuski kistud. Mis ei välista muidugi, et teatud välisel estetismi tasandil mõnedele „nauditav“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar