Multitalent Ilmar Malin

Raivo Kelomees

Malin on osanud leida mittetähenduslikkuses sisemist tähenduslikkust.Ilmar Malini näitus „EluLõng” Tartu Kunstimajas kuni 9. II, kuraatorid Kadri Asmer ja Jaan Malin.

Ilmar Malin oli multitalent just selles tähenduses, nagu mõistame seda praegu: ta maalis, joonistas, kirjutas, konstrueeris ruumilisi objekte. Tema kirjutistes kerkib esile ennekõike mõtlev ja arutlev kunstnik. Kunstniku maalide ja joonistuste tehnikas ning motiivistikus peegeldub tema aeg. Näeme sellega nutikat sobitumist, ent näeme ka ajastuvälist tasandit.
Ilmar Malini uurijahoiak pakub praegu rohkem huvi kui omal ajal. Seda võib selgelt näha tema Tartu ülikooli loodusmuuseumi seinapannoos ja maalides nagu „Lemmes” (1972), „Looduse vormid II” (1970), kus visuaalsuse jäljenduslikkus kaob, äratuntavate vormide asemele ilmub iseseisev, kunstniku kehtestatud reeglite alusel toimiv eneseküllane maailm. Inspiratsiooni hankis ta mikroskoobi abil: selle taga veedetud kümnete tundide jooksul ammutas kunstnik ideid inimsilmale kättesaamatust maailmast.
Malini kunsti uurimuslikkuse mõõde avaneb kõige paremini n-ö mitte-midagi-tähendavas pildimaailmas. Tema puhul on see seotud eelkõige bioloogiaga, praegusel ajal niivõrd huvipakkuva kunstikatsetuste väljaga. Mikro- ja makromaailmaga algas tema tutvus juba 1960. aastatel, nagu ta ise on kirjutanud 1988. aasta kataloogi eessõnas.1
Malini kunstis on oluline tähendusetu muutumine tähenduslikuks. Ta on kirjutanud oma kataloogis, et just mitte midagi tähendavad sirgeldused said talle tähenduslikuks. Tiivustatuna Fahlströmi varasematest piltidest on ta söandanud oma lapsepõlvekujundid viia värvidesse. Neid joonistusi silmitsedes ja tundes psühhoanalüüsi sõnavara, võib ette näha arutelusid ja tõlgendusi, nagu neid seoses sürrealistliku kunstiga on ju olnud. Maalide lähemal vaatamisel meenutab seal kujutatu tuttavaid objekte, kuid kõik see on põimitud ootamatuteks hübriidideks ja võimatuteks kombinatsioonideks. Lindude ja torujate esemete kordumine lubab viidata psühhoanalüüsi stampidele, fallilistele objektidele. Selles ei ole midagi imelikku, kuna seksuaalsus kuulub inimliku olemise juurde ja kunsti sealhulgas.

Sürrealist
Ilmar Malin kohtus sürrealismiga 1966. aastal, kui külastas oma venda Harald Keilandi Stockholmis. Teades, missugused šedöövrid on Moderna Museetis, võib ette kujutada seda rabavat elamust, mille Malin sai Dalí, Miró, Ernsti või Fahlströmi originaalide nägemisel.
Suhtlesin Ilmar Maliniga tihedalt 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Siis oli selge, et riigikorra muutumisel, avatuma kultuuri- ja kunstielu tingimustes saab ta teostada ammused unistused: ühendada sürrealismist lähtuvad, seda tõlgendavad kunstnikud, edendada aktiivsemat kunstielu. Sellega seoses asutati Para rühmitus. Rühmituse tipphetkedeks jäid näitused „Paradiisi parafraasid” (1991) Tallinna Kunstihoones ja „Hämaruse kristallid” (1993) Södertälje Kunstihoones Rootsis.
Malini sürrealistlikud joonistused on filigraansed ja pildiliselt rabavalt leidlikud. „Kaks lindu” (1979) ja „Kaks kõrva” (1978) on näited sürrealismist, nagu seda tavaliselt kiputakse mõistma: kujutatud on võimatuid olukordi. Kui võtta mõni teine, näiteks maalid „Suvine tüdruk II” (1981) või „Kolm valget lindu” (1981), siis need on igavamad: seal ei leia visuaalset vaimukust, aga ehk ei ole seda ka taotletud. Üsna sageli kipume sürrealistliku kunsti all mõistma ainult magritte’ilikku pildivaimukust, visuaalset paradoksi, ei midagi enamat.
Malini „asjade ja olevuste” temaatikas on nõutukstegevaid seadeldisi, mis meenutavad bioloogilist perpeetum mobile’t: mõnel all rattad, teisel käpad, kolmas meenutab pehmet auruvedurit. Lisatud on elemente, mis viitavad erekteerunud suguliikmele ja teistele organitele, mis sobivalt häälestunud vaatajale on vägagi paljuütlevad. Nende „mittevaimukate” joonistuste ja maalide puhul on oluline kunstniku loodud atmosfäär, teistsugune universum, mis peakski olema kunstiloomingu ülim eesmärk. On peetud ka plaane teha neist joonistustel kujutatud ruumilistest objektidest arvutianimatsioone või skulptuure, kuna nende mahulisus on väga ilmekas.

Objektikunstnik
Malini puhul tuleks rõhutada peaaegu efemeerseks jäänud objektikunsti, mida praegusel näitusel esindavad objektid „Käsi” (1992), „Elulõng” (1992) ja mõned teised. Igaks näituseks pani ta objektid uuesti kokku, pärast väljapanekut andis komponendid TÜ ajaloomuuseumile või mõnele teisele asutusele tagasi. Objektide abil on ta ehk kõige paremini suutnud oma taotlused ellu viia: „Kunsti tegemine on pidev inimese ja kõiksuse vahekorra määratlemise katse, selle toimingu näitamine”.2 Neis objektides on sürrealistlikusse kooslusse liidetud museaalsed fragmendid ning orgaanika. Eriti selgesti tuleb see välja mementomori’likus „Elulõngas”.
Ilmar Malinist on palju kirjutatud, ta oli ka ise võimekas kirjamees. Oma tekstides on ta püüdnud kummutada oma aja valitsevat  suhtumist. Ta ei nõustu, et kunstniku kvaliteeti määratakse isikupärase stiili ja tehnika põhjal: „Mind ei rahulda töö allutamine ühele kontseptsioonile, sest see tingib enesekordamise. Inimene on võimeline kujutama elu eelkõige oma kogemuse kaudu. Igal kogemusel on aga erinev iseloom, mis kunsti viiduna tingib ka ise oma erineva struktuuri, eriomase tinglikkuse, deformatsiooni või tehnilise võtte.”3
Teame, kui altid on vaatajad, kunstikaupmehed ja ka kriitikud hindama kunstniku omapärast, äratuntavat stiili, et tuua selle põhjal esile visuaalset brändi. Ja eks seda taotle ka kunstnikud: nad tahavad olla äratuntavad, meeldejäävad. Malini maalikunst ei pakkunud ega paku ka praegu midagi maneeriarmastajatele. Sürreaalsete pliiatsijoonistuste puhul on teinud nõutuks seegi, et kujutatu ei kuulu äratuntava maailma hulka.
Ilmar Malini näitus on eriline maiuspala neile, kes on näinud Kumus Nikolai Kormašovi ja Lepo Mikko näitust. Mikko oli Malini maaliõppejõud.
Malini puhul on väärtuslik tema mitmekülgsus ja soov oma kunstikogemust ja maailma kirjalikult mõtestada. Tema objektid on Eesti kunstis ainulaadsed. Malini loomingu kontekstis võib neid vaadata eelkõige materialiseerunud arutlustena elu kaduvuse ja maailma muutuvuse üle.

1 Ilmar Malin, Inimesed, sümbolid, olevused. Kunst, Tallinn 1988, lk 5.
2 Näituse seinatekst.
3 Ilmar Malin, Inimesed, sümbolid, olevused. Kunst Tallinn 1988, lk 6.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht