Muljeid rajajoonelt. Tagasivaade.

Anneli Viilup

Taavi Piibemanni ja Toomas Thetloffi võistlusnäitus „For Money not Love” ArtDepoos 21. I – 24. II .  Kenal veebruarikuupäeval tärkas minus hasart minna kunstispordivõistlusele, mis kandis pealkirja „For Money not Love” („Raha, mitte armastuse pärast”). Leidsin eest Artdepoo tühja saali, kus istus kunstnik Taavi Piibemann. Seinal  ilutses müügigraafik, millelt oli näha, et Toomas Thetloff on rohkem müünud. Tema oligi parasjagu rajajoonelt ära. Arupärimise peale võistlusnäituse iseloomu kohta, sain teada, et tegu oli pigem sõbraliku võistlusega. Pean tunnistama, et see teadaanne valmistas väikese pettumuse. Võistlusele lisab elevust moment, mis tekib jõudude ristamisest. Sõbralik võistlus jätab mulje, et polegi nagu millegi nimel võistelda. Paraku tuleb siinkohal tunnistada, et  ega ma eriti ostujõuline ei ole. Julgen oletada, et nad poleks võistlusesse nii leigelt suhtunud, kui ma oleksin tõotanud neile väga palju suuremat sissetulekut või kui üldse rohkem ostjaid oleks olnud, sest nende müügigraafik seinal oli ikka väga tühjapoolne.       

Ootasin võistlusega kaasnevat pinget, kuid ühtlasi ka pelgasin seda. Võib-olla olen hoopis  mina publikuna vastasmängija ning võidavad kunstnikud, kui nad mulle midagi maha müüvad? Pealegi kuna nad mulle omavahelise sõpruse juba reetsid. Lisaks oli häiriv, et kunstnikud küsisid minu eelistuste kohta. Mõni ime: on ju kergem müüa, kui enam-vähem aimad, mis potentsiaalsele ostjale meeldib. Samas rikuti sellega tavapärane näitusekogemus, sest vaataja rebiti turvalisest kõrvaltvaatava hindaja tsoonist välja.     

Kui vestlusest Taavi Piibemanniga jäi meelde, et talle meeldib foto kui aken, mille kaudu me näeme mõnd tuttavat inimest, siis antud näituse puhul kehastas ka kunstnik publikule akent, kelle kaudu oli võimalik näha tema loomingut. Kuna kunstnikud viibisid ise  galeriiruumis, võis kunstivõistlusel unustada heietused autorist, kes oli midagi mõelnud, kuid nüüd loeb ainult vaataja mõte. Ostu-müügitehingu pilv soodustas võimalust võtta teoseid isiklikult. Oli selge, et toode valmistatakse tellija materjalist, kuna valmis osaliselt dialoogi alusel. 

Kunstivõistlusel „For Money not love” oli ostusooritus teose realiseerumine, kuna enamik näituse töödest eksisteeris vaid pikslitena laptop’i ekraanil. Kes rohkem teoseid müüb, saab rohkem elusid ehk siis käegakatsutavaid objekte. Kuigi nende näituse idee sõnastus astuks nagu „õigest” kunstist välja, kus raha nimel kunstitegemine võrdub kommertslikkusega,  on tegelikult võistlus ju kunstis igapäevane asi. Kui nüüd robustset statistikat teha, siis mulle on vahel jäänud mulje, et laiema tähelepanu pälvivad kunstnikud ja teosed enamasti preemiate kontekstis. Pealegi satuvad publiku ette tihti ainult laureaadid ning hasartne aspekt jääb kusagile kardinate taha. Võistlus on miski, mida on võimalik võtta isiklikult. Keegi on kellegi poolt ja kellegi vastu, see kütab kirgi, kaudselt osaleb ju iga tugitoolisportlane ka ise  võistlusel ning teab tihtipeale palju paremini, kuidas oleks tulnud etteaste sooritada. Susan Sontag on oma essees „Vaikuse esteetika” toonud välja ühe kunstnikevahelise võistluse aspekti: võitja on see, kes suudab oma mõttekäiguga suurema hulga tühjust luua. See mõte on ajendatud kunstnike võimetusest end ajaloost välja rebida ning tegu on pigem dekadentliku ja publiku suhtes äraostmatu hoiakuga. Kuidas aga ette kujutada kunstnike  piikide ristamist mõistmatuse ja/või mõistmisvabaduse kontekstis? Võistlus on ikkagi mäng, kus käib millegi täpselt mõõdetava alusel range punktiarvestus.     

Võib-olla kunagi leiutatakse kunstist saadava emotsionaalse laengu mõõturid, siis saabki hakata kunsti kuidagi ausalt hindama. Senikaua on aga üheselt mõistetav hindamisvahend siiski raha. Siinkohal meenub Andy Warholi idee teha äri, mitte kunsti. Samuti Fluxuse liikumise eesmärk ignoreerida elitaarsust ja kunstieksperte.     

Viimaks küsisin ka näituse pealkirja kohta, et kuidas siis raha, mitte armastuse nimel? Seepeale kostsid kunstnikud, et armastust on neil ja nende ümber juba niigi väga palju,  aga raha võiks rohkem olla. Tunnistan, et see sõnum mõjus alul kuidagi kummastavalt, andis aga tegelikult positiivse laengu. Lisaks mõjus see müügitehingute kontekstis ootamatult efektiivse reklaamtekstina. Millegi tõestamise vajadus võrsub ju kahtlusest selle olemasolus või tundest, et seda pole piisavalt.