Muid võimalusi ei ole!

Elena Šmakova

Kuraator Marco Laimre ja kunstnik Kristina Norman 24. veebruaril Tõnismäel pärast küünla asetamist. Tänavuse Veneetsia biennaali Eesti esindajate, kunstniku Kristina Normani ja kuraatori Marco Laimrega vestles Elena Šmakova.    7. juunil avatakse taas Veneetsia biennaal, seekord juba 53. korda. Biennaali üldkuraator on Daniel Birnbaum ning see peetakse deviisi „Making Worlds”/„Fare Mondi”/„Fazer Mundos”/ „Weltenmachen”/Bantin Duniyan”/„Konstrueerides maailmu”  all. Arsenalet ja Costellot hakkab Veneetsia kesklinnaga ühendama uus sild ning Giardini Itaalia paviljon on täielikult kujundatud ümber suure ekspositsiooni osaks, kui nimetada vaid mõnd uuendust. Biennaali nõukogu eesotsas president Paolo Barattaga otsustas kuraator Birnbaumi ettepanekul anda 24. veebruaril suured Kuldsed Lõvid elutöö eest Yoko Onole ja John Baldessarile, sest nad on „kujundanud oma loominguga meie kunstiarusaamu ning kunsti seost praeguse maailmaga”, nagu kommenteeris Daniel Birnbaum. Enamgi veel, nende kunst on täielikult muutnud nüüdiskunsti keelt ning jääb ka tulevastele põlvkondadele inspiratsiooniallikaks.  Kuldsed Lõvid antakse pidulikult üle biennaali avamisel 6. juunil. 6. juunil avatakse ka Eesti ekspositsioon, ikka Palazzo Malipieros, seekord esindab Eestit Kristina Norman projektiga „After-War” („Järelsõda”), projekti kuraator on Marco Laimre ning Eesti paviljon on külastajatele avatud 22. novembrini. 

Olete mõlemad korduvalt öelnud, et osalemine Veneetsia biennaali projektikonkursil  oli omalaadne eksperiment. Millised olid teie ajendid ja eesmärgid? Kas eksperiment õnnestus?

Kristina Norman: Teadupärast on Veneetsia rahvuspaviljon riigi kultuuripoliitika kunstivaldkonna üks prioriteete. Soovisime eksperimendi korras leida vastust küsimusele, kas Eesti Vabariik on valmis rahastama riigikriitilise sisuga projekti rahvusvahelisel kunstifoorumil. Kultuuri sõltumatuse aste on riigi demokraatlikkuse  mõõdupuu. See, et „After-War” valiti, on positiivses mõttes väga kõnekas fakt. Loodame, et see kogemata, veana ei juhtunud. See iseenesest on ka sõnum, mis jõuab rahvusvahelise publikuni.

Marco Laimre: Minul isiklikult oli kavas kaks peamist eksperimenti. Esimene seisnes selles, et kas mul õnnestub viia Eesti esindatus Veneetsia biennaalil kriitilisele väljale (kõige laiemalt öeldes). See tähendab, et kas meie kaasaegse kunsti sisendid esindusüritusele on piisavalt avarad ja adekvaatsed sisuliselt „teistmoodi” kunsti tootmiseks ja eksponeerimiseks. Normani „After-War” erineb kvalitatiivselt senisest, see ei ole tõesti elamusekeskne või riskivaba valmiskunst, millega on seni kahtlemata edukalt esinetud (sorry, Hanno ja Anders (1)). Ühesõnaga, kas kunstil, mis seostub sootsiumiga, poliitiliste sümptomitega, on kriitiline ega ole peamiselt omaruumi illustreerimine,  kas sellisel kunstil on Eestis mingi võimalus? Vastus on tänaseks käes. Jah, see on võimalik! Teisest eksperimendist ei ole siin praegu ruumi rääkida, ehk kunagi hiljem.

Pressiteate kohaselt seisneb Eesti paviljonis eksponeeritava projekti sisu mälukogukonna mõiste abil sündmuste kirjeldamises ja analüüsis ning kultuurilise praktika ettepanekus. Millisele mälukogukonnale kuuluvad need mõisted, mille abil kirjeldate  „After-War” loomist ajendanud sündmusi, millised on need sündmused ja kas konkreetsele kogukonnale viitamine on siinkohal üldse vajalik?

M.L.: Väga keeruline küsimus, aga ilma selleta edasi rääkida ei saa. Mälukogukond on teatavat sorti kollektiiv, mis piltlikult öeldes on „kogunenud” paari olulise ja erilise tähendusega minevikusündmuse teisiti tõlgendamise lõkke ümber. Võib vabalt väita, et need kollektiivid  on tõlgenduste sõja regulaararmeed. Mälu aga on midagi, mida saab pidevalt juurde „ehitada”, ja kollektiivne mälu on suunatud olevikku ning tulevikku. Kui meenutada vana head Orwelli lauset: „Kes kontrollib minevikku, see kontrollib tulevikku”. Marek Tamm väidab, et koos ühtede sündmuste meenutamisega määratleb mälukollektiivi iseloomu teiste sündmuste unustamine, nende teadlik või ebateadlik ignoreerimine. (2)  Ehk siis sissearvamine ja väljajätmine, meie ja nemad. Siit edasi tuleb loogiliselt vaenlase ja „oma” konstrueerimise problemaatika ja, kui tulla laustänapäeva, tsiteeriksin Anders Härmi: „Paralleelselt netinatsismi levikuga laiendatakse riigis politsei õigusi, monumentaliseeritakse ajalugu, rahvuslust ja riiki ning ksenofoobsed ja rassistlikud loosungid koguvad populaarsust. Üha rohkem levib käsitlus kultuurist mitte kui sõltumatust kriitilisest institutsioonist, vaid kui igikestvast laulupeost, riigi ja rahva väärtushinnangute taastootmise propaganda-masinast”. (3) Mulle tundub, et mälu demokratiseerumiseks on vajalik välja tulla mingi kolmanda kultuuripraktika rakendamisega, kas või ettepanekuga seda sorti mälutööks, mis võimaldaks hoiduda traumaatilisest isolatsionismist ja poliitilisest populismist. „After-War” ongi ise teatavat sorti kogum sündmuste kirjeldusi ja mõisteid, et  otsida võimalust mälukogukondade traumaatiliste kesete ümbertõlgendamiseks. Kristina Normani teos sisaldab aga ka püüet hoida kaasaegset kunsti alles sõltumatu ja kriitilise institutsioonina, mis on siis selline metatasandi lisaväärtus. Peamine sündmus, millest „AfterWar” tegemisel on lähtutud, on nn pronksiöö ehk Suures Isamaasõjas langenud Nõukogude sõduritele pühendatud (ametlikult Tallinna vabastajatele pühendatud) monumendi nihutamine  ja sellega seonduv.

Kas siia ei ole juba ette sisse kirjutatud tõlgendus(t)e luhtumine? Pidades silmas ühiskonnas paralleelselt eksisteerivaid kogukonnapõhiseid narratiive, kus nimetatud kollektiivses mälus tuleviku nimel mineviku säilitamine välistab kolmanda võimaluse. Kui ühe kogukonna eneseteadvuse aluseks on end väljastpoolt tuleva vaenlase eest kaitsta ja teise kogukonna  liikumapanevaks jõuks on Anders Härmi eespool kirjeldatud nn igikestev rahvuslik „vabadusvõitlus”. Või ei ole minu sellisesse tõlgendusse takerdumine siinkohal prevalentne, arvestades teisena nimetatud sõltumatut ja kriitilist positsiooni?

M.L.: Küsimus näib olevat piisavas hulgas alternatiivsetes narratiivides, nende võimalike narratiivide vahel enesekindlate valikute tegemise võimalikkuses ja mitte sulgumises  olematu võimu tuuma ümber. Natuke suureliselt võib lisada, et kui me ise ei püüa nimetatud tõlgendusi läbi viia, siis tehakse seda meie eest (alati jääb muidugi küsimus, et kes on see „meie”). Slavoj Žižek, viidates sellele, et meil on palju lihtsam ette kujutada katastrofaalseid maailmalõppe kui globaalse kapitalismi muutmist, pakub välja kolmandat sorti utoopia mõiste, mis luuakse ainuvõimaliku kujutlusena ja ellujäämise tingimusena, kuna muid  võimalusi ei eksisteeri.(4)

Kristina, oled väitnud, et Veneetsiasse valitud projekti üheks eeldatud sihtgrupiks on vabariigi valitsus, kes on vägivaldselt, tehnokraatlikke vahendeid ning meetodeid kasutades sekkunud millessegi, mille tegelikust olemusest neil ei olnud aimugi. Kas ja kuidas peaks sinu arvates valitsus alluma provokatsioonile? Või säilitavad nad seekord rahu ja jäävad koju? 

K.N.: Saan aru, et küsimuse viimases osas pöörad ümber SMS-sõnumi sisu, mille vabariigi valitsus saatis pronksirahutuste teisel päeval. Kui see oli provokatsioon, siis minul midagi võrdväärset korraldada kindlasti ei õnnestuks. Aga kasutan siin võimalust ja kutsun kõiki, kel tõsisem huvi, Veneetsiasse näitust vaatama. Oluline osa ekspositsioonist lahkab vene kogukonna kultuuri, mis on seotud pronkssõduri monumendiga ja millest on saanud kogukonna  identiteedi kese. Oma kunstiteostes jälgin monumendi juures toimunud rituaalide teisenemist läbi aja ning Tõnismäe tähenduslikkuse säilimist ka pärast monumendi teisaldamist. Ma arvan, et võimul, mis tegi monumenti ja selle lähedusse maetud säilmeid puudutavaid otsuseid, ei olnud aimu monumendi kui sümboli sügavamast sakraalsusest ja selle juures läbi viidud rituaalide religioossest olemusest. Siit ka vene kogukonna hinnang teisaldamisele  ja ümbermatmisele kui profanatsioonile. Konflikt on eelkõige kogukondade kultuurimudeli erinevuses. Eesti meedias läbivalt põlastaval toonil kirjeldatud „haudadel trampimine”, „söömine ja viina joomine” on eestlastes kui teise kultuurimudeli esindajates alati võõristust tekitanud. Teise kogukonna käitumismudelite visuaalse vaatlemise tulemusel saadud informatsiooni lugemiseks puudus ja puudub endiselt dešifreerimiskood. 

Minu eesmärk on kaaperdada ametlikud (käibel olevad) koodigenereerimise mehhanismid, nihestada need nõnda, et ühtegi olemasolevat šifrit ei saaks kultuurilise teksti dešifreerimisel mehaaniliselt rakendada.

Marco, oled väitnud, et kunstnik, kes soovib tegeleda pronkssõduri juhtumiga, peaks positsioneerima ennast kahe kogukonna vahele. Ja et töötamiseks erinevate aktiivsete koosluste ning teemaga seotud poliitiliste diskursustega peaks tema tööriistakast olema varustatud suhestuvast esteetikast lähtuvate instrumentidega. Mida sa sellega täpselt silmas pead või on see tahtlik Bourriaud’ „voodri väljapoole keeramine”?

M.L.: Ma ei oleks üleüldiselt nii kategooriline. Mitte igasugune kunstnik ja mitte igal juhul. Nii näiteks võib kergesti esitada pilte pronksiöö mässust ühesuunalise dekoratiivse positsioonina,  umbes nii nagu Kenny McCormicki surma puhul hüüatavad tema sõbrad Stan Marsh ja Kyle Broflovski alati: „Oh my God, they/you killed Kenny!” („Mu jumal, nad tapsid / te tapsite Kenny”) või: „You bastards!” („Kaabakad!”) (5) (Millele need hüüatused siis ikka nii väga osutavad?) Häda on selles, et suhestuva esteetika mõiste on väga üldine ja tegelikult ei kirjelda spetsiifilisemalt suurt enam midagi. Eks Bourriaud lansseeriski selle näitamaks pigem  hoiakute ümberpaiknemist kui mingit reeglistikku. (6) Nüüd, aastal 2009, võime küllaltki lihtsustatult öelda, et see on kaasaegse kunsti praktika, mis otsib lähtepunkte inimestevahelistest suhetest ja sotsiaalsest kontekstist. Tähendab see aga seda, et kunstnik ei asetu kahe kogukonna „vahele” apoliitilise vaatlejana, vaid püüab kõigest jõust suhestuda ning olla dialoogis erinevate poliitiliste subjektidega. Mida pean silmas nimetatud tööriistakasti  all on, et kuigi kasutatakse videokaamerat, arhiive, aktsionismi, teksti, provokatsioone jne, on need kunstniku eesmärgi suhtes siiski pelgalt vahendid, mis annavad talle võimaluse teostada oma tahet. Normani puhul siis alternatiivse kultuuripraktika väljapakkumiseks. Kui aga pidada silmas viimati öeldut, on selge, et see saab võimalik olla ainult osaledes.

Milline oleks siis teie esimene ettepanek olukorras, kus sõda on küll läbi, aga konflikt  kestab edasi?

M.L.: Me elame täna täie rauaga kontrolliühiskonna ja totalitarismi suunas süüdimatult kimavas maailmas. Muidugi ei ole tegemist millegi sellisega, mida juba tunneme (kogenud oleme). See on maailm, kus võimalus päriselt pääsemiseks on väga vähestel, ent vahelejäämiseks on võimalus paljudel. Käesolev majanduskriis on saatanlikult hea näide selle kohta. Seetõttu ma arvan, et peaksime õppima erinevatel tasanditel pähemääritavaid „eriolukordi” ja „uusi diile” läbi nägema, oskama neid kriitiliselt vaadelda ja poliitiliselt reageerida, sest küsimuse all pole ei midagi vähemat kui „laagrite” küsimus. Ei midagi muud, kui küsimus vabadusest enesest. Muid võimalusi ei ole.

K.N.: Soovitan kõigil avada end poeesiale. Pakun kunstnikuna välja teistsuguse keele, teistsuguse sõnavara, mille abil juba kooriku  alla kasvanud haavast rääkida. Viin poliitika kunsti sfääri, kus valu tekitavatest asjadest tuleb rääkida kunstivaldkonna sõnavara kasutades. Kunstnik on siin psühhoterapeudi rollis: patsient suunatakse mälestuste narratiivis trauma juurde tagasi, et selle olemus välja öelda ning eluga edasi minna.

1 Hanno Soans ja Anders Härm.

2 Marek Tamm, Saale Halla. Ajalugu, poliitika ja identiteet: Eesti monumentaalsest mälumaastikust. Monumentaalne konflikt.  Varrak, 2008, lk 18.

3 Anders Härm, Netinatside ajastu tulek. – Eesti Päevaleht 10. II 2009.

4 Žižek! http://www.youtube.com/watch?v=fI7X3RXLguI

5 Populaarne multikasari „South Park”.

6 Nicolas Bourriaud’ „Relational Aesthetics” ilmus 1998. aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming