Mõtteid geiskinnidest ja punkaritest

Ivar Sild

Tallinnas Linnagaleriis on maavalla kohta kummaline näitus: nimelt pole meil ju siin varem isegi ajakirjanduses juttu olnud geiskinhead’idest ja -punkaritest. Üldjuhul ju teame, millised on meil eesti punkarid ning midagi oletame ka natsilembeste skinnide kohta, ent n-ö vastandmärgistatud orientatsiooniga ei oska kumbagi liikumist seostada.  Kohe ongi hea mainida / meelde tuletada, et homod pole summagi homogeensem seltskond kui mõni muu, nende hulgas leidub nii karvaseid kui sulelisi.

Üldjuhul tähendaks selline elustiililine rühmitamine muidugi lihtsalt seltskonna liiget, kes on juhtumisi gei, ent nende kahe stiili puhul valdavalt see nii ei ole. Gei-skinhead’id ja -punkarid on alguse saanud eelkõige välisest stiilist, enamasti on unustatud subkultuuri  tekkimise algpõhjused ning irdutud teistestki tähtsatest ja vähem tähtsatest elementidest. Geimaailmas käsitletaksegi laiemalt mõlemaid seksika fetišina, mistõttu on üpris mõistetav fotonäituse autori Christian Vagti selgitus avamisel, et ta ei tahtnud tuua esile fetišit, vaid näidata inimesi kui selliseid. Küllap jätsidki autori endagi tagasihoidlikkusest mõjutatuna, aga siiski eelkõige pildid ise, need 38 fotot, üsna pretensioonitu mulje.  Eitamata reklaamitud õrnust ja mahedust ning tundeid, mis piltidelt vastu vaatavad, pole näitus tervikteosena siiski ootuspärane. Paratamatult kuulub ka kostüümiproovi harrastavate geiskinnide ja -punkide juurde ikkagi matšolik õlanukkide õieliajamine ning muulgi moel poosetamine. See on osaliseltki „õigete” moodi.

Kuigi näitus oli hoolsalt reastatud, nii et sealt kumavad lood tagataustal, ning näib, et  poosetamist tõesti pole – ongi tegu ühe sõpruskonna dokumentalistikaga –, siis ometigi ei kippunud see mulle midagi erilist ütlema geiskinnide ja -punkarite kohta. Ükskõik millise muu tunnuse aluselt liigitatud inimestest saaks ju kokku panna niisama argised ja samas tundlikult tabatud momendid. Ühel pildil oli ka tõesti kellegi näol löömajälgi näha, ent mine tea, kuri kahtlus, et äkki jooksis isik lihtsalt vastu ust … 

Selles geiskinni ja -pungi värgis puudub ehedus. Berliinis (kus ka näituse autor elab ja töötab) sai väisatud paari skinniteemalist geiklubi ja sellega oli ka üldmulje rikutud. Sest kui Internetist leitud materjalide järgi on nad lisaks riietusele ka alternatiivse rokkmuusika kaudu originaalliikumisega seotud, siis mõlemas klubis mängis igatahes keskpärane popmuusika. Suheldes mõne skinhead’iga, tuli välja, et ega peale riietuse ja kaasaskäiva  ohtlikkuse legendi neid endidki miski muu asja juures ei köida, tavalised keskmised kodanikud. Kahjuks punkarite geiklubides jäi käimata. Vagti pilte kaedes tekkis hetkiti kõrvutamise tahe. Mõnigi pilt andis aimu Toomas Volkmani mehekäsitlusest, ainult et pildid polnud mustvalged. Enamasti aga kippus võrdlus minema mõnelegi erootilisemale või ka kunstilisemale geiskinni ja -pungi võrguküljele, kus on üsna sarnaselt eksponeeritud nii  duši alt tulemisi, pea nulliga pügamist kui ka kirglikke suudlusi ja kallistusi. Ent tundub, et needsinased (valdavalt anonüümsed) fotograafid on lähenenud pildistatavale laiemaplaaniliselt, mitte rõhudes ühele tundeskaala osale, vaid püüdes säilitada ka mehelikkust ja karmust, millest kumab läbi õrnem pool. Rääkimata sellest, et valdavalt on needsinased pildid ka koloriidilt rõhutatumalt alternatiivsed (nt enim levinud sinakasroheline filter) ja  viletsa kvaliteediga.

Mul on väga raske oletada, kellele üleüldse peale elustiilis olijate ja subkultuuride uurijate võiks selline teema oluline olla või imporditud näitus hinge minna. Geidele muidugi ka, kui nad just ei lähene konkreetsele näitusele hirmerootiliste ja fetišist kantud salasoovidega … Harry Liivranna eestvedamisel on maha saadud meie maal uudse sotsiaalse aktiga  ja taas kord tõmmatud tähelepanu geidele üleüldiselt. Kuid mulle tundub, et see näitus üksinda jääb kuidagi poolikuks. Kuraatorgi oleks võinud ju palju põhjalikuma tutvustuse sellest salapärasest maailmast lehtedesse paisata või vihjatagi, miks ta pidas oluliseks sellise projekti kokkupanemist ja Eestisse toomist. Vähemalt sedagi jõulisemalt rõhutada, et natsipõhimõtetega pole geiskinnidel mingit seost. Praegu jääb mulje, et oh, nägin  lahedaid tüüpe linnas, teeme neist pilte ja näitame rahvale. Geide seisukohast oleks andnud näitus ehk sotsiaalselt hoopis rohkem juurde, kui oleks olnud avaram teemavalik, näiteks õrnast rõvedani, või kaasatud veelgi rohkem erinevaid subkultuure samalaadsetes hetkedes. Aga küllap peabki inimene mõtlema ise nende natuke liiga romantiliste või tundeliste piltide ees seistes, et meil on ju ka samamoodi.

Küllap  poleks sellise külje avamise puhul ka vahet olnud, millise seksuaalse orientatsiooni esindaja pildile on püütud, sest kübekese õrnust leiab igas inimeses, eriti kui talle nii lähedale pääseb, et ta lubab end ootamatult jäädvustada. Ma aktsepteerin, et võib oma isikliku fotoalbumi põhjal näituse teha, aga kontekst ja kontseptsioon jäid seekord kübeke nõrgaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming