Mõtleme, arutame, vaatame ringi, siis tuleb ka avatus

Reet Varblane

Piia Ruber Ivar Sakki küsitleb Reet Varblane. Vaatamata viimase aja tõelisele raamatubuumile ilmus raamatupoodidesse hiljaaegu üks mahukas raamat, millest meil eestikeelsena on juba ammu puudust tuntud. See on Ivari Saki „Aa kuni Zz” ehk tüpograafia ülevaatlik ajalugu. Raamat, mille põhjal raamatukujundaja, kunstiakadeemia graafilise disaini õppetooli juhataja Ivar Sakk hakkab mõne kuu pärast kunstidoktori kraadi kaitsma. Mis seisus on kirjakunsti, tüpograafia uurimine nii meil kui ka mujal maailmas? Kas on mõni käsitlus, mille sa oma raamatu koostamisel eeskujuks võtsid? Tüpograafia teema ei ole pärast arvutiajastu algust enam marginaalne, kirjandust ilmub rohkesti. Üks eeskujusid oli Lewis Blackwelli XX sajandi rifti käsitlus („20th century type”, London 1998), aga üldine pilt kipub selline olema, et ollakse keskendunud kas XX sajandile või siis mõnele varasema ajaloo lõigule või mõnele piirkonnale, aga head kokkuvõtlikku käsitlust ma ei leidnudki. Aga saksa, prantsuse, hispaania keeles? Ei saksa, prantsuse, hispaania ega ka soome keeles. Mu raamatus on peatükke, mille kirjutamisel ma ei saanud mitte ühelegi allikale toetuda, kedagi refereerida, tuli ise arhiivi minna.

Millistest eestikeelsetest materjalidest said abi?

1956. aastal anti suures tiraažis välja Villu Tootsi „Tänapäeva kiri”. See sai hästi populaarseks, kaks aastat hiljem ilmus täiendatuna läti keeles ja siis veel vene keeles. Eesti variant oli veel stalinismi kammitsas, läti- ja venekeelsed olid palju paremad, aga neid eesti keelde ei tõlgitud, kes eestikeelset ei saanud või tahtis rohkem teada, pidi soetama läti- või venekeelse variandi. Tõsiasi on see, et praegu ei ole üheski Eesti raamatukogus venekeelset täiendatud väljaannet. Villu Toots oli n-ö hanesule mees, teda ei huvitanud need kirjad, mida oli kasutatud raamatutes ja ajakirjades-ajalehtedes, teda huvitas pelgalt kirjutatud kiri. Üheski käsitluses ei jõudnud ta tinakirjani: Eesti oli väike, oma polügraafiatööstus puudus, kirjatüübid toodi Moskvast. Aga see polnud ainult okupatsiooni küsimus, ka 1920ndatel ja 1930ndatel telliti kirjad Saksamaalt – Frankfurdist, Offenbachist, Dresdenist, Berliinist.

Samal ajal ei saa väita, et XX sajandi algul ei oleks trükikiri Eestis kedagi huvitanud: arhitektid ei joonestanud ju ainult maju, vaid kirjutasid ka kirjad juurde, õpetajad õpetasid lapsi, kuidas tuleb kirjutada. Kirjatehnika on Eestis siiani reformimata: ikka kasutatakse koolis viie aastakümne taguseid näiteid ja nendegi eeskujud pärinevad tsaariajast.

Ometi saab XX sajandi algusest tuua palju ilusaid kirjanäiteid. Kaks kunstnikku – Peet Aren ja Jaan Vahtra on meie kunstiajaloos täiesti alahinnatud. Meil räägitakse vaid Luhteinast ja Reindorffist, Aren ja Vahtra olid palju moodsamad, iseäranis Vahtra mõjutas kultuurilisi hoiakuid kas või oma raamatukaantega: tema kujundatud A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” kaanel ei ole vinjetti metsatalu või millegi muu rahvusromantilisega, see on modernistlike kirjadega punane ja must raamat.

Kuid uurijapilguga pole meie trükikunsti veel üldse vaadatud: Rein Loodus on seda ala käsitlenud, kuid ta on keskendunud illustratsioonidele traditsioonilisel viisil, kasutades epiteete nagu „maitsekas” ja „kaunis”.

Tegelikult ei tahtnud ma sellesse raamatusse üldse Eestit puudutavat osa panna, aga kolleegid, nagu Kristjan Mändmaa, ütlesid, et kui mitte nüüd, siis millal. Eks seetõttu on Eesti osa, iseäranis, mis puudutab XX sajandi teist poolt, liialt skemaatiline.

Kas mõnes kultuuriruumis on kiri ja sellega seotu olnud tähtsam kui mõnes teises?

On maid, kus kirja tähendus on olnud märksa suurem kui meil. Näiteks Saksamaa. Natside võimulepääsuga saab kõnelda gooti kirja renessansist: modernism kui impersonaalne ja mittesaksalik heideti kõrvale, suurtes muuseumides hakati korraldama näitusi nagu „Deutsche Schrift” ehk siis meie, sakslaste oma kiri. Gooti kirjast sai rahvust konsolideeruv tegur. Kõik modernistid, nagu Paul Renner, kes tegi Futura, või Rudolf Koch, Kabeli autor, hakkasid tegema gooti kirja, sest Saksamaa nõudis seda, see oli osa rahvuslikust enesetunnetusest.

Kas Venemaa kohta saab ka midagi sellist väita?

Nõukogude Liidus mindi ajalukku tagasi, 1812. aastasse, kui Vene vägi marssis Pariisi, sealt võeti üle ampiirstiil, mis totalitarismi kontekstis muudeti enda omaks. Ampiirkirjad olid olemas, neid ei pidanud välja mõtlema. Stalinism oli ju neoampiiri väljendus. Aga kirja areng jäi tollal seisma, kirillitsasse viidi peamiselt XIX sajandi lõpust pärinevaid ameerika ja saksa kirju, mis olid juba tollal pärit üle-eelmisest põlvkonnast. Saksamaal töötati gooti kiri ümber, 1930ndatel arendati see moodsaks trükikirjaks: seda moderniseeriti, et sobiks näiteks Speeri arhitektuuri suurejoonelise tühjusega.

Ega angloameerika kultuuri pealetung ja mõju meile ole ju vaid viimase kahe aastakümne nähtus, ka Nõukogude okupatsiooni ajal, juba 1960ndatest peale sai just seal toimuvast soovunelm. Kuivõrd see mõjutas meie kirjakasutust?

1960ndate lõpul ja 1970ndatel, ka 1980ndatel võeti Eestis kergesti üle moodsad lääne kirjad. Tollases kontekstis mängisid olulist rolli Inglismaal tegutsev firma Letraset, kes tootis tähti, mida sai paberile hõõruda ja siis teha pealkirju jne, ja Ameerika firma ITC ehk siis International Typeface Corporation, kes oma ajakirja U&LC kaudu suutis meelitada ligi trükikompaniisid ja selle kaudu luua ajastupilt. Isegi siis, kui Noorte Hääles avaldati ideoloogiline loosung „Au suurele oktoobrile!”, aga selle juures kasutati kõige moodsamat lääne kirja, oli see varjatud vastupanu. Kirjad olid otse Londonist või New Yorgist! Keegi ei saanud kuskilt kinni võtta, sest kirjatäht on kirjatäht. Angloameerika kirjakultuur on meid mõjutanud stalinismi lõpust peale. Meie vormikultuur oli oaas, kus sai suhelda läänemaailmaga.

Kui mõelda 1990ndate peale, siis meie vabanemisvaimsuses oli ju üksjagu soovi naasta 1930ndate juurde, disainis üldiselt sellist tendentsi ei olnud.

2000ndate alguses said ülimalt populaarseks Mart Andersoni loodud retrokirjad Pagana, Humala ja Vaderi, Reindorffi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” pealkirjade digiteeritud variandid. Hiljem on neid veel ja veel juurde tehtud. Ka praegu võib kas või Talupoja leiva puhul sellist fonti kohata. 1990ndate alguse sotsiaalset tellimust ei suudetud kohe realiseerida, 2000ndate algul see realiseeriti.

Kellele su raamat on eelkõige mõeldud?

Eks ikka mulle endale, sest kõik raamatud olen teinud ikka sellepärast, et olen neist puudust tundnud. On rõõmustav, kui leidub teisigi, kellel neid vaja läheb. Väga raske on teha raamatut ebamäärase lugejaskonna tarvis.

Tegelikult on praegusel ajal iga inimene omamoodi tüpograaf: ta teeb arvuti lahti, ning ta peab valima, milliste tähtedega ta hakkab kirjutama. Kui tal on ükskõik, siis otsustab arvuti tema eest ja ta võtab esimese pakutud kirja ehk Times New Romani. Tõsisemaks minnes, siis praegusel meeletu kirjastamise ajastul ongi see raamat kõigile, kes kirjastavad, kujundavad ja kirjutavad, et nad saaksid oma valikutele tuge, et saaksid teada, kes, millal ja kus on mingi kirjatüübi välja töötanud.

Millist kirja sa kujundajana eelistad? Kui palju sa valitud kirjade tausta peale mõtled?

Mul on lihtsam öelda, mida ma ei kasutaks, aga siiani olen eelistanud lihtsaid kirju XX sajandi algusest, nagu Akzidenz Grotesk jt. Kui on teada, millised kirjad omavahel sobivad, siis on tore kokku panna just neid, mida nagu ei tohiks kombineerida. Kui kasutada näiteks Statistikaameti aastaaruande juures kahte omavahel sobimatut vallatut kirja, ühte, mis on paks ja prullakas, ja teist, mis on nagu käsitsi kirjutatud, siis ei lähe need ju kuidagi sisuga kokku. Kui kirju tunda, siis on huvitav reegleid rikkuda, murda materjali vastupanu.

Milline on meie graafilise disaini olukord praegu?

Reglementeeritud, hierarhiseeritud aega ei tule enam kunagi, sellega tuleb leppida. Tegijate ring on meeletult laienenud. Ma ei põe vanade kujundajate hirmu, et kõik on kole ja vale. Meie kultuurikiht on piisavalt tugev, nii et väga halbu näiteid ka ei saa tuua. Graafiline disain on piisavalt Euroopa-keskne, et kõik need, kellel on piisav arusaam sellest, oskavad hinnata juba lennujaamas kirjade, blankettide, rahakujunduse, postkaartide jm põhjal, mis laadi ühiskonnaga on tegemist. Eks ka Eesti positsioon tule välja juba Tallinna lennujaamas: kui võrrelda Tallinna Euroopa teiste pealinnadega, on tunne, nagu oleks saabunud Antslasse – kõik on paigas, korralik, pisike, selge ning vaikne. See kipub kehtima ka väljaspool lennujaama.

Kui mõelda New Yorgi restoranide peale, siis disain võib olla täiesti läbi mõtlemata, valgustus kehv, aga toit hea ja teenindamine kena, Tallinnas on kujundus paigas, aga toit kehv ja kallis ka. Vorm on liiga tähtis – ikka see maitsekuse nõudmine! See on sama, kui keegi annab kellegi kodu kohta lõpliku hinnangu selle põhjal, et tuba on segamini, mõtlemata, kes seal elas või mida seal tehti. Nii kiputakse ka meie noori graafilisi disainereid kritiseerima, mõtlemata, miks nad midagi on teinud, mis selle sisu on, lähtutakse pelgalt vormist. Noorte kujundus on liiga sisuline, tegeleb asja enda, mitte välise vormiga.

Aga spetsiifilisemalt raamatukujundus? Just anti kätte kaunimate raamatute auhinnad.

Meil kipuvad ikka kehtima kokkulepitud, alateadvuses peituvad arusaamad, mida tahetakse järgida: hinnatakse seda kujundust, mis vastab kõige täpsemalt õhus hõljuvale ootustele. Kui Nõukogude ajal oli loomulik areng pärsitud, siis nüüd tahetakse käia läbi ka need etapid, mis on küll ajast ja arust, aga mida varem polnud võimalik läbida. Kas see on sellest, et praegu otsustavad need, kes omal ajal olid noored ega saanud tollaseid radikaalseid ideid rakendada, aga nüüd toimivad need ideed arengupeetusena. See on nagu Varssavi peegelklaasist pilvelõhkujad: nende aeg oli küll 1980ndate lõpp ja 1990ndate algus, aga siis polnud see Poolas võimalik; need kerkisid uuel aastatuhandel. Peamine etteheide meie tudengitele ongi, et nad ei järgi kanoniseeritud vormi. Nad lähtuvad kas sisust või siis praegu radikaalsest vormist.

Amsterdam ja Zürich on keskused, kus genereeritakse uusi ideid, mida siis Ameerikas, näiteks Yale’is edasi arendatakse. Seetõttu pole mõtet vaadata Milano või Budapesti poole. Seda aga kiputakse ette heitma.

Mida teha, et saaksime lahti kramplikust maitsekusest?

Mõtleme, räägime, sõidame ringi, ei sea mõttetuid piire, katsume olla avatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht