Moskva pisaraid ei usu, jätkuvalt

Andreas Trossek

 

Vaade Moskva biennaali tühjale pressikeskusele TsUMi kaubamajas Kremli vahetus läheduses.Andreas Trossek

 

II Moskva kaasaegse kunsti biennaal kuni 1. IV Föderatsiooni tornis, TsUMi kaubamajas, Štšussevi  arhitektuurmuuseumis, Zurabi galeriis jt.

 

 

Hey kids!

Don’t rock and roll, no!

Now rock and roll, now! Now-now-now!

  Pylon, “Stop it” (“Gyrat”, 1980)

 

Mõnikord võib ekslikult tunduda, et uusima kunsti suhtes kõige vaenulikumalt meelestatud inimesed on paradoksaalsel kombel tööl institutsioonides, mille nimetused kõlavad umbes nagu “kaasaegse kunsti ja globaliseerumise probleemide uurimise instituut”, “moodsa kunsti museoloogilise säilitamise rahvusvaheline fond” vmt. Lapsesuu ei valeta. Ent olen juba suur poiss ja tean, et see pole üldsegi nii: just tänu neile organisatoorsetele rakukestele on tänapäeva kultuuriruumis üldse võimalik rääkida mingist kaasaegsest kunstist. Kõneleda reaalselt eksisteerivas ehk kulturoloogiliselt artikuleeritud raamistikus mingist n-ö novaatorlikumast kunstimõtlemisest, mis vastandub igikestvale retrokunstnike tarmukale armeele (kelle tööde puhul ei teki laiades massides kunagi küsimust “Kas see on siis kunst?”). Seda poliitikat teostatakse otse loomulikult väga erinevate viiside kaudu, ent üheks selle poliitika väljundiks on ja jääb praktika, et vahetevahel toimuvad kusagil metropolides biennaalid, triennaalid või muud toredad üritused, kus on hea kohal käia. Kesklinna kaubamajasid täitvad turistide vood ja kõrgkultuuri oreooli kandvad kunstnikud ulatavad hetkeks teineteisele käe, et teha üks valss keset konsumeristlikke argipäevaaskeldusi.

Nii ka Moskvas. Märtsis avati seal järjekorras II Moskva kaasaegse kunsti biennaal, mis on ilmselt suuresti biennaali direktori Joseph Backsteini teene. Õieti tema aastakümnete-pikkuse lobitöö ja connection’ite kollektsioneerimise loogiline tulemus, sest valdava osa biennaali korralduskulusid katab riik. Ja riik biennaali ka suuresti korraldab. Lühidalt: kaasaegse kunsti biennaal on Venemaa riikliku kultuuriprogrammi täieõiguslik osa. Juba 1980ndatel Moskva kontseptualistide läände mahitamise toel organisaatorina esile kerkinud Backstein on töö võtnud ette suurelt: koos biennaali põhinäitustega on enam või vähem samaaegselt avatud üle paarikümne kuraatoriprojekti, mis laotuvad Punasest väljakust peaaegu city kujutletava servani. Eestist on kunstiteostega kohal Liina Siib ja Eleonore De Montesquiou, kelle projektid on seekord valinud välja Leedu kuraator Lolita Jablonskiene. Backsteini kunagine kaasvõitleja Viktor Miziano, kes on laia maailma “eksportinud” ka meie Jaan Toomikut (ja peaks seega olema koduses kunstielus ehk tuntuim Venemaa kunstiteadlane üleüldse), puksiti juba esimese biennaali korraldamiselt kõrvale. Juba siis räägiti mõnel pool lääne pressi üleüldise putinofoobia foonil paljude jäämisest Kremli-meelse kunstibürokraatia hammasrataste vahele ja biennaalil praktiseeritavast tsensuuripoliitikast, aga mis sest vanast asjast ikka meelde tuletada. Olukorras, kus oma kuraatorikompetentsi on käesolevale Moskva biennaalile pakkumas teiste seas ka sellised rahvusvahelised staarid nagu Nicolas Bourriaud, Hans Ulrich Obrist, Rosa Martinez jt, tundub jutt mingist Venemaa sise- või välispoliitikast biennaali kontekstis nagunii kuidagi absurdne ja kohatu. Inimesed hakkasid ainult asjatult nihelema, hajameelselt kõrvataguseid sügama ja kella vaatama. Kellel seda vaja on? Reavaataja võiks teha ühe “moraalse valiku” ja unustada natukeseks ka Eestis kõikjal kedratavad jutud Vene natsionalismi kasvust, demokraatia pärssimisest või ajakirjanike kõrvaldamisest – see näib olevat nii ideoloogiline kui praktiline soovitus. Biennaal keskendubki loosungite tasandil pigem positivistlikele märksõnadele. Mitte päris “usk, lootus, armastus”, aga midagi sinnapoole küll. Või nagu ütlevad biennaalikorraldajad ise: kogu ühiskonna ja avalikkuse kasvav huvi kaasaegse kultuuri, sh kunsti vastu on Venemaa viimaste aastate poliitilise ja majandusliku stabiliseerumise loogiline tulemus. Ja see on midagi sellist, millele on raske vastu vaielda.

Võiks küsida ju midagi lausnaiivset. Näiteks, et milline kõikidest ekspositsioonipindadest, mida võimalik napi ajaga läbi kapata, on oma olemuselt kõige “venelikum”? Ülekantud tähenduses kvalifitseeruks sääraseks näiteks kas või maailmakuulsa vene kunstniku Oleg Kuliku kuraatoriprojekt “Usun: kunstilise optimismi projekt”, mis kujutas endast peamiselt hulka installatsioonikunsti vanades veinivabriku keldriruumides. 90ndatel nn marutõbise koera performance’itega Lääne kunstiavalikkust šokeerinud kunstnik on ennast justkui ise ketti pannud ja kokku kogunud hulga vastuseid küsimusele, kuidas suhestub Venemaa kunstnik praegu usu, usundi ja ideoloogiliste maailmavaadete paljususe probleemistikuga. Või ei suhestu, sest näiteks üks eksponeeritav kunstnik ütleb Kulikule otse: mind huvitas lapsik küsimus millessegi uskumisest viimati siis, kui olin umbes 28 aastat vana. Päris õigeusu kirikukunsti ei viljele ju keegi; vastupidi, läbiv vastus näibki olevat, et ei usuta.

Üks trend on aga kindel. Postmodernismi popid akadeemikud oma jõuetute manuskriptidega on Moskvas üle parda ja uue millenniumi kodukootud positiivsed lahendused on üle prahi. Veel mõni samm ja rääkida võib järjekordsest nn vene idee taastulekust…

***

Ent oota, hetk, veel viibi! Kuhu kiirustad, mu ruttav sulg? Ei ole ju veel sõnagagi räägitud kunstist, sest kõige tähtsamast! Kuid oh häda – otsa saamas on napp tähemärgiruum ja katkemas ka hea lugeja kannatus… Eh, eks siis mõni teine kord, kui jumal annab ja idatuul me rändaja ka koju kannab.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming