Moskva, lootuse ja lootusetuse dialektika

Reet Varblane

Moskva I rahvusvaheline kaasaja kunsti biennaal ?Lootuse dialektika? endises Lenini muuseumis 28. I ? 28. II. Kuraatorid Joseph Backstein, Daniel Birnbaum, Nicolas Bourriaud, Iara Boubnova, Rosa Martinez ja Hans Ulrich Obrist. Vt. www.moscowbiennale.ru

Chao Fei. Cosplayers. Videostill, 2004. Chao Fei on Hiina praeguse kunsti üks tippe ja tema video ?Isa? Moskva biennaali üks põnevamaid töid.

Moskval on ambitsiooni ja on ka potentsiaali. Selles pole ilmselt mitte keegi mitte kunagi kahelnud ja seda tõestas ka peamiselt veebruaris (mõned alternatiivsündmused jätkuvad märtsis) toimunud I Moskva kaasaegse kunsti biennaal. Vaatamata tõsiasjale, et vene kontseptualism ja selle järelnähtused äratasid 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul kogu maailmas tähelepanu ning vene kunsti XX sajandi alguse avangardismilaine mitte ainult ei kuulu maailmakunsti klassikasse, vaid pakub siiani maailma tippkunstnikele tõlgendamisainest, oli äsja lõppenud biennaal esimene laiahaardeline tõsiselt võetav rahvusvaheline kunstisündmus praegusel Venemaal. Senini oli äratatud ainult kunstiäriringkondade tähelepanu.

Biennaal oli uhkelt läbi viidud. Väide ei kehti niivõrd endises Lenini muuseumis korraldatud põhiekspositsiooni, kuivõrd just kõikvõimalike alternatiivsete näituste, esitluste, paralleelprogrammide kohta, retrospektiivsete tagasivaadete ja tulevikku markeerivate suundumuste väljatoomise kohta. Peamiselt Moskva, aga siiski pisut laiemalt kogu vene praeguse kunsti kohta, sest mitte ainult Peterburi, vaid järjest enam demonstreerib oma potentsiaali ka Siber.

 

Vastuoluline Venemaa

 

Kuigi veel mõni kuu enne biennaali algust oli sobivate ruumide leidmisega probleeme, siis nüüd selle üle küll kurta ei saanud: kõikvõimalikud kunstiinstitutsioonid nagu Pu?kini muuseum, Tretjakovi galerii näitusesaal, Moskva kaasaja kunsti muuseum, fotokunstimuuseum, arhitektuurimuuseum, kaasaja kunsti keskused, multimeedia kompleksid olid kaasa haaratud. Biennaali peamised rahastajad olid riik ehk kultuuriministeerium ja Moskva linn. Ka kõik suured (väikestest rääkimata) meediakanalid olid avamispäevadel biennaali kajastama kaasatud. Demokraatliku riigi demokraatlik pealinn mõistab praeguse kunsti rolli ja tähendust ning tolerantsena toetab selle kõikvõimalikke avaldumisvorme, sest tülikaid kriitilisi küsimusi kõrvalnäitustel jätkus.

Nii ilus see pilt Moskvas ja veel vähem kogu Venemaal kahjuks ei ole. Skandaalist ja kohtussekaebamisest ei pääsenud ka biennaal: grupp õigeusklikke tundis ennast ka seekord solvatuna ning kaebas Krimmi kaldapealsel Kunstnike Keskmajas eksponeeritud Marat Gelmani kuraatoriprojekti ?Venemaa 2? Moskva linnakohtusse. Põhjuseks see, et peamiselt kaks tööd, Gor T?ahali tules põlevaid Kristust, Pu?kinit ja Vladimir Putinit kujutav fotoinstallatsioon ?Tõe, headuse ja ilu päike? ning monitorist näidatud reklaamikriitiline video, kus peategelane trafaretina väljalõigatud Kristuse kuju tõlgendas reklaamistrateegiat, tallanud nende arvates jultunult vene süvakultuuri (süvakultuur võrdub ju religioon) jalge alla. Kaks aastat tagasi alanud skandaal Sahharovi keskuse näitusel ?Ettevaatust, religioon!? kestab siiani: viimane kohtuistung näituse korraldajate, mitte lõhkujate tegevuse asjus peeti 2. märtsil (prokuror nõudis keskuse direktorile Juri Samodurovile kolm aastat ja keskuse näituste korraldajale Ljudmila Vassilovskajale ning kunstnikule, näitusele ühe teksti kirjutanud Anna Mihhalt?ukile kaks aastat vangla karistust). Kui Moskva kolleegide sõnul oli ?Ettevaatust, religiooni!? raske kaitsta, sest väljapaneku tase oli ebaühtlane, siis Gelmani sisemise vabaduse teemaline näitus oli igati tasemel: kõik osalejad olid juba varem endale nime teinud kunstnikud ja töödki just sellised, nagu neid praeguse kunsti väljapanekutel ikka kohtab. Vene õigeusust on kujunemas riigi ametlik ideoloogiline doktriin, mille abil on võimalik represseerida kõike, mis parasjagu ebasobiv tundub. ?Ettevaatust, religiooni!? kohtuprotsessil mindi isegi nii kaugele, et süüdistati korraldajaid n-ö juudi vandenõus, õigemini isegi topeltprovokatsioonis, mille eesmärk oli rahvuste- ja religioonide-vastase vaenu külvamine.

Moskva kriitikute ringkaitse on aga positiivne näide, kuidas praegusele kunstile kõigele vaatamata siiski mainet kujundatakse: kuigi omavahel oldi biennaali põhiekspositsiooni suhtes kriitilised, siis suuretiraa?ilistesse väljaannetesse jõudsid ainult positiivsed, toetavad arvustused. Endine Lenini muuseum oli argipäeval külastajatest tulvil ja, mis peaasi, vaatamata vanusele, soole ja ilmselt ka professioonile, tundsid näitusekülastajad ennast hästi, viitsisid süveneda pikkadesse videotesse, elasid kaasa lühi-performance?ile, rõõmustasid interaktiivse installatsiooni üle, suhtlesid üksteisega.

 

Lenini needusest

 

Christian Diori needuseni

Rahvusvaheliselt mainekate kuraatorite seltskond näis olevat süvenenud eelkõige biennaali sisulisse õigustamisesse ja Moskva kui erilise märgi määratlemisesse, mitte kunstnike ning tööde valimisse ja omavahel kõlama panemisse. Positiivset ja negatiivset poolust sisaldav ?Lootuse dialektika? on enam kui sobiv Moskva (ja Venemaa) iseloomustamiseks ning ei piira kuraatoreid ka meeliskunstnike või -tööde toomisel Moskvasse. Biennaali tulevikku silmas pidades on selline raskuspunkt õigustatud, endises Lenini muuseumis ringi käies ei saanud alati aru, miks just see kunstnik ?Lootust? (või lootusetust) kõige paremini väljendab ning tööde dialoogki kippus kohati tiba lõdvaks jääma. Kuid tagantjärele väljapaneku peale mõeldes, vene kunstnikke keskpaigana vaadates joonistub kuraatorite haare päris hästi välja, iseäranis ida (Hiina, Vietnam) ja lääne (Ladina-Ameerika) suunas, põhja ja lõuna vastandus jääb veidi nõrgaks. Sinininade absurdile on seekord lisandunud sama absurdne Rosstan Tavasjevi plüüsjäneste valmistamise masin ning skandalist David Ter-Oganjani terrorismifoobiale osutav installatsioon, mis korduvalt eksponeerituna mõjus samuti absurdsena. Sinise Supi rühmituse Brodski maalilt tuttava Lenini tugitooli (tegemist on ju ikkagi Lenini muuseumiga, mis siis, et endisega) ning õudusfilmist tuttava paokil uksega video testib hirmu tekkimise (tekitamise) mehhanismi. Noore hiinlanna Cao Fei videoinstallatsioon analüüsib oma isa, tuntud skulptori kaudu Hiina, totalitaarse suletud sootsiumi ja vaba maailma, eksiili suhteid. Cao Feid tasub tähele panna ning tema installatsioon kuulub vaieldamatult biennaali tugevate hulka. Ka kuuba kunstniku Carlos Garaicoa Manso modernistlike hoonete projektsioonid agraarse Kuuba maastike kohale mõjuvad õõvastavalt. Sama õõvastavalt mõjub aga ka india kunstniku Subodh Gupta üliesteetiline karri valmistamise komplekt. Komplekt kui ideaalse elu metafoor, kui lootuse dialektika.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming