Mood – kas kunst või kommerts?

Anu Ojavee

Järelmõtteid tarbekunsti- ja disainimuuseumi vestlusringist “Tallinna Moemaja juubel tulekul”  

Pärast moedemonstratsiooni 1964. aastal.

Üks edukalt eestimaist rõivamoodi välismaailmale tutvustanud ettevõtte oli omaaegne Tallinna Moemaja. Alustanud tegevust 1957. aastal, jätkati läbi kolme aastakümne, kuni taasiseseisvumisega kaasnenud ümberkorraldused viisid erastamiseni. Nüüd on Moemaja asutamisest täitumas 50 aastat.

Küsimus on selles, kuidas seda sündmust väärikalt tähistada, kui järjepidevus on katkenud, kuid nõukogude perioodil võimsa trenditemplina tuntud ettevõte tegutseb kohalikul moemaastikul praegugi aktsiaseltsina (AS Tallinna Moemaja, juhatuse esimees Kairi Vilderson)?

Ajaloo murdepunkti sattunud ettevõtte luigelauluks jäid kostüümid ministri- ja saadikuprouadele ning iseseisva Eesti esimestele missidele, sinimustvalge all esineti esmakordselt 1989. aastal Šveitsis. Kõik toimus liigagi kiiresti ja pöördumatult ning üleliidulistes alluvussuhetes Tallinna Moemaja jäi kapitalismile lihtsalt jalgu.

Võlakoorma kasvades lõpetas ilmumise ajavahemikus 1958 – 1992 hiigeltiraažiga põhikasumit toonud moeajakiri (kokku 34 aastakäiku), viimane ja varasematest tunduvalt tagasihoidlikum moedemonstratsioon toimus 1993. aasta kevadel. Kommertsliku ajastu saabudes lahkusid parimad kunstnikud, õmblejad ja mannekeenid, muutusid asukoht, suunitlus ja kollektiivi suurus, vahetus juhtkond ning… kadusid paraku ka arhiivimaterjalid (mh firmasilt ja omaaegseks moepiibliks tituleeritud ajakirja Siluett slaidikogu). Ja ehkki Tallinna Moemaja polnud ainus, kes jäi ajaloo hammasrataste vahele, vaevab paljusid küsimus: kuhu need lähimineviku uurimise seisukohalt väärtuslikud materjalid said ja kes oleks pidanud vastutama nende säilimise eest?

Need ja mitmed teisedki küsimused tõstatusid tarbekunsti- ja disainimuuseumis 1. märtsil vestlusringis “Tallinna Moemaja juubel tulekul”. Meenutati ettevõtte asutamise vajalikkust (ERKI kostüümikateedri endised õppejõud Hilja Kulles, Saima Loik), paiknemist, meeskonda, töösuundi ja kunstinõukogusid (esimene direktor Anita Burlaka, peakonstruktor Evi Pääbo), tööülesandeid, tähtaegu ja välisreise. Juttu oli  ülimenukatest moedemonstratsioonidest ja mannekeenidest (Jüri Siim, Zoja Järg, Vilve Unt), lõigetega moeajakirja Siluett panusest kohalikku moeellu, toimetuse koosseisust, kujundusest, materjalide hankimisest, tiraažist ja tsensuurist (Ell-Maaja Randküla, Maimu Berg, Liivia Leškin), üleliidulisest ja rahvusvahelisest tuntusest ning tunnustustest, uue hoone projektist, eratellimustele üleminekust ning Moemaja reorganiseerimisest (Kai Saar, Anu Hint).

Õnneks on suurem osa inimesi, kes olid ise nii tegusa alguse kui lõpu juures, endiselt meie seas ja osa neist ka vestlusringis. Sõnavõtte oleks suurepäraselt täiendanud ka moeloojad Lygia Habicht, Mari Kanasaar, Krista Kajandu ja mitmed teised, kes kuulusid kohalikku moeeliiti, aga algus sai vähemalt tehtud ja uks möödanikku paotatud. Ehk on just nüüd käes aeg mälestuskillud ja materjalid kokku koguda, sündmustest ja inimestest kirjutada ja teemakohaseid väljapanekuid koostada…

Rõivaesemeid ja moeillustratsioone ei kohta me näitusesaalis eksponeerituna kuigi sageli. Miks ei leidu (või kui leidub, siis ülivähesel määral?) kohalike moeloojate autoriloomingut meie muuseumide fondides? Kas ei peaks rõivad teiste tarbeesemete kõrval ETDMi kogudesse kuuluma? Või kui mood on originaalne autorilooming ehk kunstiteos, siis moemuuseumidesse või erakogudesse, nagu see on mujal maailmas? On seegi seletatav Eesti väiksusega, et meil nii ei ole? Või keda see kohalik  moelooming rahvusvaheliselt ikka nii väga huvitab?

Millegipärast ajavad omaaegsete tipptegijate meenutused praeguse aja noori naerma. Ometi on paljude omaaegsete moeloojate panus kohaliku rõivakultuuri edendamisel olnud märkimisväärne. Juba ainuüksi Tallinna Moemajas oli ajavahemikus 1957 – 1995 ametis ligi 40 ERKIst võrsunud professionaalset kunstnikku. Meil on teatud järjepidevus ning anonüümsed loojad, keda tollane avalikkus nägupidi ei teadnud, kuna ajakirjandus ei huvitunud asjaosaliste eraelust ega pannud kedagi neist hoolikalt meigituna-riietatuna klantsajakirja kaanepildile. Kogu moeinfogi pidi mahtuma vaid kahe perioodiliselt ilmuva naistele suunatud ajakirja Siluett ja Nõukogude Naine lehekülgedele. Need, keda tänaval ära tunti, olid mannekeenid. Tänapäeval on aga pea iga moeosakonda sisse saanud tudengihakatis meedias tippdisainer. Kas poleks aeg ka mõisted paika panna ja terminites korrektuur teha?

Igatahes pole kahtlust, et meil on omaenda (s.t eesti) moe ajalugu, mida sugugi häbeneda ei tule, eriti veel mitte seetõttu, et suurem osa sellest jääb nõukogude aega. Ka see on märkimisväärne etapp meie kultuuriloos ja lähimineviku mõtestamine alles vaikselt hoogu võtmas. On tulnud aeg seda valdkonda vääriliselt hindama hakata ja alustada näiteks Tallinna Moemajast. Kõigepealt tuleb aga ilmselt küsida seda, kust läheb rõivamoes kunsti ja kommertstegevuse piir?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming